Riigikohus küsib kiirabitöötajate vaktsineerimise vaidluses Euroopa Kohtult eelotsust | Eesti

Eesti Riigikohus on pöördunud Euroopa Kohtu poole, et saada eelotsus kiirabitöötajate vaktsineerimise vaidluses. See oluline samm näitab, kui oluline on küsimus, kas kiirabitöötajatel peaks olema kohustuslik vaktsineerimine. See vaidlus puudutab mitte ainult vaktsineerimispoliitikat, vaid ka põhiõigusi ja tervisekaitset. Käesolev juhtum annab märku, kui keeruline ja mõjukas võib olla vaktsineerimise teema, mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas.

Riigikohus küsib Tallinna kiirabitöötajate koroonaviiruse vastu vaktsineerimisega seotud töövaidluse lahendamisel Euroopa Kohtult eelotsust.

Tallinna linn tööandjana ja kiirabitöötajad vaidlevad riigikohtus muu hulgas selle üle, kas tööandjal oli õigus nõuda töötajatelt kiirabis töötamise jätkamise eeldusena koroonaviiruse vastu vaktsineerimist või eeldas selline kohustus poolte kokkulepet.

Kohtusse pöördunud töötajad töötasid Covidi pandeemia ajal kiirabis väljakutsetega seotud ametikohtadel. Tööandja andis töötajatele tähtaja koroonaviiruse vastu vaktsineerimise või selle vastunäidustuse tõendi esitamiseks, aga kuna töötajad kumbagi nõutud tõendit ei esitanud, ütles tööandja nende töölepingud erakorraliselt üles.

Kiirabitöötajad vaidlustasid töölepingute ülesütlemise kohtus. Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et töölepingute ülesütlemine on tühine, kuna tööandjal ei olnud ühegi õigusakti järgi õigust kohustada töötajaid ennast vaktsineerima. Tööandja esitas riigikohtule kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul tuleb asja lahendamiseks muu hulgas võtta seisukoht küsimuses, kas tööandja õigus kohustada töötajaid ennast vaktsineerima tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seadusest, mis võimaldab tööandjal kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Töötervishoiu ja tööohutuse seadusega on Eesti võtnud muu hulgas üle Euroopa Liidu bioloogiliste ohutegurite direktiivi ja tööohutuse ja töötervishoiu raamdirektiivi.

Ühelt poolt on töötajate vaktsineerimise võimalused töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks reguleeritud bioloogiliste ohutegurite direktiiviga, millest võib järeldada, et vaktsineerimine peaks olema töötajatele vabatahtlik. Teisalt tuleneb nii bioloogiliste ohutegurite direktiivist kui ka tööohutuse ja töötervishoiu raamdirektiivist, et need sätestavad üksnes tööohutuse ja töötervishoiu miinimumnõuded ega välista selliste abinõude kohaldamist, mis kaitsevad töötajate tervist ja ohutust tööl paremini.

Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et küsimata Euroopa Kohtu seisukohta eeltoodud direktiivide tõlgendamise kohta ei ole võimalik hinnata töölepingute erakorralist ülesütlemist.

Kokkuvõttes on Riigikohtu otsus kiirabitöötajate vaktsineerimise vaidluses Euroopa Kohtult eelotsust küsimise kohta oluline samm õigluse tagamise suunas. See näitab, et Eesti õigussüsteem on avatud rahvusvahelisele koostööle ning soovib tagada, et kõik kodanikud oleksid kaitstud terviseriskide eest. Loodame, et Euroopa Kohus suudab pakkuda selget suunist selles küsimuses ning aidata luua selgemaid suuniseid vaktsineerimise poliitikate kohta kõikides Euroopa Liidu riikides.