Rein Sikk: iga küla vajab oma lendavat ninasarvikut | Arvamus

Eesti külades on liikunud jutt Rein Sikkust – mehest, kelle peamine missioon on tuua igasse külla lendav ninasarvik. Tema arvamusartikkel “Iga küla vajab oma lendavat ninasarvikut” on tekitanud suurt poleemikat ja innustanud inimesi mõtlema uutmoodi kohaliku kogukonna arengule. Sikk usub, et ainult läbi unikaalsete ja julgete ideede saab luua tugeva ning kogukonnakeskse küla. Kas lendav ninasarvik on tulevikus Eesti külade ühendav sümbol või lihtsalt hullumeelne idee – see on igaühe enda otsustada.

Kuidas Eestisse raha ja tuntust toov turist just oma külla meelitada? Appi tulevad lendavad ninasarvikud, triibulised lehmad ja peedist pesumasin, pakub Rein Sikk Vikerraadio päevakommentaaris.

Hiljaaegu nägin peedist pesumasinat. Ausõna. See juhtus me turismirahva üldlaulupeol, mille nimeks on turismimess Tourest. Tänavusel Eesti kõigi aegade suurimal turismimessil käis halastamatu võitlus 400 eksponendi ehk eneseeksponeerija vahel. Võideldi kümnete tuhandete külastajate tähelepanu nimel. Sest see, keda tähele pannakse, kelle juurde pakutavat uudistama tullakse, ongi võidumees. See saab turistid ja nende raha endale.

Aga millega ja kuidas tõmmata tähelepanu nii messil väljapandule kui ka turismisuvel oma külale? Et rahvas tuleks ja raha tuleks ja maine kasvaks, mis omakorda toob uut rahvast ja raha.

Siin tulebki mängu nutikus ja pöörasus. Selle heaks näiteks oli messil Maanteemuuseum oma peedist pesumasinaga. Tegelikult küll mootorrattaga, mille külgkorviks oli vana bensiinivaat ja peal silt “peedist pesumasin”. Rahvast katsus, pildistas. Maanteemuuseum Varbuse külas sai kuulsamaks.

Aga veel nutikaid ja pööraseid näiteid sealtsamast näituselt. Niisiis: Jääaja muuseumi mammutid. AHHAA keskuse liikuvad luukered. Hiidlaste sokipaar, kus kolm sokki seks puhuks kui üks ära kaob. Siis veel Torma mõisa ja talveküla tutvustav roheline mehikene. Uue-Jaani talu erilised mütsid, kus õllepurgid kokku heegeldatud. Saarlaste mäng, mille abil said teada, et äkki on sinus kogunisti peidus kange saare naise geenid.

Siis veel Kalevipoja koja hiigelpikk mõõk. Täiskasvanute jäätis, millel naps sees. Meemeistrite kahevärviline mesi. Hiiumaa pabulate nimelised kommid… Varem olen näinud ka põhust sauna, lehmatädideks või hoopis ematarvasteks riietunud turismikorraldajaid. Ka Leiutajateküla tegelasi ja pokusid ja kaselehtedega šokolaadi.

“Tonnide kaupa läikpaberile brošüüre trükkida on ka tore, kuid iseasi, kas need paberivirnad turismimagnetitena toimivad.”

Pean siiski tunnistama, et nii mõnegi näitusel end näidanud ettevõtte esindajad sattusid segadusse, kui küsisin, et mida pöörast, mida enneolematut on teil pakkuda. Aga erilist pakkuma ju peab, et võimalike turistide tähelepanu pälvida. Tonnide kaupa läikpaberile brošüüre trükkida on ka tore, kuid iseasi, kas need paberivirnad turismimagnetitena toimivad, sest pabereid pakuvad ju kõik.

Ja sellest ka laiem küsimus ja probleem. Paljud paigad Eestimaal kutsuvad ju vaatama oma ajaloolist kirikut ja väärikat mõisa. Siis veel ühistööga püstitatud rahvamaja. Lisaks olulisi varemeid. Mõnele kohalikule kuulsusele pühendatud pinki. Mõnda maja, mille seinal olev mälestustahvel viitab veel ühele kuulsusele ja nii edasi. Siis veel üks ohvrikivi. Kõik on väärikas, ajast ja lugudest tiine. Aga kuidas eristuda? Kuidas valiks külastaja, raha ja tuntust toov turist külastamiseks just meie küla?

Aga appi tulevadki lendavad ninasarvikud ja triibulised lehmad. Ehk siis oma väärtustele millegi enneolematu lisamine. Dortmundi linn Saksamaal näiteks kubisebki tiibadega ninasarvikutest. Neid on seal 120. Sajandivahetusel sai see elukas Dortmundi kontserdimaja sümboliks.

Ninasarvik, kellel jalad maas ja hea kuulmine, reklaamis kontserdimaja kõrgeid püüdlusi just sellega, et tal olid ka tiivad. Edasi sai elukast kunstiprojekt. Sponsorid võivad osta enesele 3000 euro eest kahe meetri pikkuse ja 1,5 meetri kõrguse ninasarviku. Ja kirjata oma kirjadega. Nii ongi saanud Dortmundist tänu 120-nele tiibadega ninasarvikule maailmas absoluutselt enneolematu paik.

Samalaadi nutikust võib leida lähemaltki. Ventspilsi linn Lätis on kuulus oma 28 eri suuruses ja värvitoonis lehmaskulptuuri poolest. Neid on loonud ja kirjanud kuulsad kunstnikud. Neist suurimad on kogunisti nelja meetri kõrgused ja seitsme meetri pikkused. Turismimagnetid missugused.

Ja nüüd küsimus suurele ringile. Küsimus kõigile, kes turiste külla kutsuvad ja erilist pakkuda püüavad. Kus on teie lendavad ninasarvikud? Kus on triibulised lehmad? Või vähemalt peedist pesumasinad. Kus nad on? See küsimus, muuseas, ei aegu.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Kokkuvõttes võib öelda, et Rein Sikk toob välja olulise punkti – oluline on säilitada külaühenduse tugevus ja ühtsus ning pakkuda kogukonnale midagi unikaalset ja meeldejäävat. Kuigi lendav ninasarvik võib tunduda veider idee, on see siiski sümboolne näide sellest, kuidas kogukond saab koos töötades ja loominguliselt mõeldes luua midagi erakordset. Oluline on hoida traditsioone ja kultuuri elus ning püüelda kogukonna heaolu ja arengu suunas. Lõppkokkuvõttes on iga küla enda lendavat ninasarvikut väärt.