Rein Munter: olmevee kvaliteedile mõeldes | Arvamus

Rein Munter is a name synonymous with the preservation of water quality in Estonia. As a respected figure in environmental conservation, Munter has dedicated his life to ensuring that the country’s drinking water remains clean and safe for its citizens. His expertise and passion for maintaining the highest standards of water quality have made him a leading voice in the field. In this article, Munter shares his insightful opinions on the importance of protecting our precious water resources for future generations. Join us as we delve into the mind of this influential advocate for olmevee kvaliteedile.

Mõeldes 22. märtsil, mil tähistatakse rahvusvahelist veepäeva, Eesti joogivee ja tehnoloogilise vee kvaliteedile ning jälgides sellealaseid trende maailmas, tekib mitmesuguseid huvitavaid mõtteid ja ettepanekuid, kirjutab Rein Munter.

Alustaksin mõningatest suhteliselt hiljuti ilmnenud probleemidest Eestis.

Möödunud aastal ületasid uudisekünnise Tartu V Spa veetorustikust võetud proovidest ohtliku Legionella bakteri sisaldused, mis ületasid normpiire kohati ligi sada korda.

Legionella sattumine aerosoolina või veega inimorganismi põhjustab nõrgema immuunsüsteemiga inimestel bakteriaalset kopsupõletikku. Legionella levib kõige paremini soojaveesüsteemi osades, kus vee temperatuur on vahemikus 25-40°C. Euroopa Liidu uues joogivee direktiivis 2020/2184 on välja toodud tarbimiskoha jaotussüsteemide riskihindamise parameetrina vähem kui tuhat pesa moodustavat ühikut baktereid ühes liitris vees (alla 1000 pmü/L).

Milline on siinse basseinivee kvaliteet?

Kui juba rääkida spaade ja üldse basseinivee kvaliteedist meil, siis ei saa mööda vaadata veel ühest olulisest häirivast tegurist, vee kloorimise kõrvalproduktide (kusihape, triklooramiin, tsüanogeenkloriid) mõjust tervisele. Viimased panevad silmad kipitama, mõjuvad ärritavalt ülemistele hingamisteedele, kopsudele ja nahale ning söövitavad ujumisriideid.

Kuidas seda negatiivset mõju tervisele vältida? Mujal maailmas on mindud kahte erinevat teed: väiksemates, kodustes basseinides ei kloorita vett, vaid osoonitakse. Osoon annab tervisliku, värske lõhna ja sinaka värvusega hapnikurikka vee.

Suuremates veekeskustes, kus on palju külastajaid päevas, ainult osoonist ei piisa, on vaja pikemaajaliselt säilitada suuremamahulise desinfitseeritud vee bakteridsiidsus. Sel juhul kasutatakse kombinatsiooni eelosoon/järelkloor. Osoon tapab kiiresti erinevad mikrobiaalsed kooslused lähtevees (sh Legionella) ning tema sisaldusel lastakse langeda nulli, seejärel klooritakse seda vett, kuid palju väiksema doosiga, kui varem, st jääkkloor hoitakse piirides ca 0,2-0,5 mg/l (kindlasti alla 1,0 mg/l).

Väga oluline on see, et kloor esineb nüüd eelosoonitud orgaanika ja mikroorganismide vabas vees vaba kloorina (HClO + OCl-) ning pole enam seotud orgaaniliste ühenditega, mis kahjustavad tervist. Viimasel ajal on hakatud kasutama teisigi kombinatsioone, nagu eelosoon/UV-kiirgus või eelosoon/kloordioksiid (ClO2).

Tunduvalt keerulisemaks probleemiks kui Legionella soojas vees, oli möödunud aastal ohtliku E-Coli bakteri avastamine Kuressaare joogivees ja Kesk-Saaremaa kaevuvees. Täpsed põhjused pole tänini lõpuni teada.

Kuressaares lahendati probleem piisava võimsusega UV-lambi lülitamisega veevõrku enne joogiveetrassi. Nüüdseks on teada, et UV-kiirgusega võib peale bakterite ja viiruste edukalt hävitada ka algloomi (Cryptosporidium, Giardia).

UV-kiirguse suureks miinuseks on teatavasti järelmõju puudumine. Kui seda ka arvesse võtta, oleks ehk mõistlikum kasutada olmevee järeldesinfitseerijana kloordioksiidi (ClO2), mis on toimelt väga sarnane osooniga, kuid erinevalt osoonist võimeline tagama vee bakteridsiidsuse ka pikemates trassides.

Kloordioksiid reageerib vees oleva orgaanika ja elusorganismidega molekulaarsel kujul ning läheb üle negatiivseteks kloriti (ClO2-) ja klorati (ClO3-) ioonideks. Nüüdseks on meditsiiniliste uuringutega tehtud kindlaks, et neil mõlemal puudub nii akuutne kui ka krooniline toksilisus, kuna nad lähevad inimorganismis lõpuks üle kloriidiks (Cl-). EL-i uue joogivee direktiivi järgi on mõlema iooni piirkontsentratsiooniks vees 0,25 mg/l. ClO2 enda jääkkontsentratsioon vees limiteeritud ei ole.

Kloordioksiidil on terve rida väga suuri eeliseid kloori ees:

• hävitab efektiivselt biokelmet torustikus, seal peituvaid baktereid (E-Coli jt);
• ei moodusta orgaanikaga ohtlikke kõrvalühendeid;
• ei ole korrosiivne:
• toime ei sõltu pH-st;
• teeb oma töö ära väiksemate kontsentratsioonide juures kui kloor (st temaga on lihtsam vältida kõrvalmaitse teket tarbija kraanis);
• teda saab nüüd lihtsalt doseerida vette DUTRIONI tahkete lahustuvate ja kihisevate tablettide kujul;
• Kui doseerida ClO2 enne VPJ trassi ca 0,5 mg/l, jääb vette ca 0,1- 0,2 mg/l, mis ei mõjuta vee maitset ega lõhna tarbija juures (Rapla VPJ kogemustel).

Millised trendid valitsevad maailmas?

Mitmed maailma väljapaistvad veespetsialistid on juba varem avaldanud arvamust, et klooritud vett ei tohiks tegelikult üldse juua, sest ükskõik milliste kloororgaaniliste ühendite pikemaajaline kogunemine organismis ei tule tervisele kasuks.

Maailmas võib praegu täheldada selget trendi kloori väljatõrjumiseks olmevee tehnoloogiast ja selle asendamiseks kloordioksiidiga nii vee eeloksüdatsiooni kui ka järeldesinfitseerimise staadiumis.

Näiteks, üks viimaseid kaasaegseid tehnoloogilisi skeeme olmevee tootmiseks pinnaveest näeb lühidalt välja järgmine: Pinnavesi….Eel-ClO2….Koagul/Flokul…..Seliti…..Antratsiit/liiva filter….UV/Cl.

Uuringutes on nimelt selgunud, et baktereid ja viirusi hävitavad eriti kiiresti aktiivsed kloori osakesed (RCS = Reactive Chlorine Species): Cl- ClO- ja Cl2-radikaalid. Viimased ületavad oma mõju poolest seni hästituntud OH-radikaale. Seetõttu on loobutud süsteemi UV/H2O2 kasutamisest vee desinfitseerimise eesmärgil. Ülalkirjeldatud skeemis katsetatakse praegu ka UV/Cl konkurenti – järelClO2, mis on trassis pikemaajalise mõjuga.

Järelkloori asendamisele olmeveetehnoloogias kloordioksiidiga või UV-kiirgusega võiks mõelda ka Eestis vee parema kvaliteedi nimel.

Kokkuvõttes võib öelda, et Rein Munteri arvamus olmevee kvaliteedist Eestis on oluline ja pakub väärtuslikku vaatenurka probleemile. Muutes inimeste suhtumist ja teadlikkust veetaristu olulisusest ning selle säilitamise vajalikkusest, saame tagada parema ja puhtama joogivee kättesaadavuse tulevastele põlvkondadele. Munteri sõnum innustab meid kõiki tegutsema ja panustama veekvaliteedi parandamisse, et tagada tervislik ja keskkonnasõbralik elukeskkond nii praegustele kui ka tulevastele põlvkondadele Eestis.