Kunstliku viljastamise abil emaks saanud Triinu: seitsmes katse õnnestus | Elu

2310921h4892t24

Tere tulemast Eestisse, kus imeväärne lugu kunstliku viljastamise abil emaks saanud Triinu rõõmustab südameid. Seitsmes katse lõpuks kroonis õnnestumine tema pikka ja keerulist teekonda emaks saamiseks. Triinu vaprus ja visadus inspireerivad meid uskuma, et unistused võivad saada teoks isegi kõige raskemates olukordades. Tema lugu on tõestuseks sellest, et armastus ja tahe võivad ületada kõik takistused ning tuua kaasa imelisi õnnehetki. Oleme kõik tema rõõmust inspireeritud ja õnnelikud tema saavutuse üle.

“Minu esimene rasedus lõppes sellega, et ma jäin ilma mõlemast munajuhast, kuna tegemist oli emakavälise rasedusega. Kui ma sain aru, et mul ei ole mitte kunagi mitte mingit võimalust loomulikul teel lapsi saada, siis see tõmbas korralikult jalad alt ära,” meenutas Triinu Tints oma IVF ehk kehavälise viljastamise teekonna algust. “Mina olen oma teekonda jaganud ja päris avalikult. Vahepeal aga väsisin sellest väga ära ja ütlesin lähedastele, et ma räägin siis, kui mul on midagi öelda, igast tegevusest ma enam ei rääkinud.”

“Meie otsustasime abikaasaga 2011. aastal ehk 13 aastat tagasi, et tahaksime last saada. Olime noored ja mõtlesime, et see käib kiirelt. 1,5 aastat hiljem läksin naistearsti juurde ja uuringutel selgus, et loomulikul teel me kahjuks lapsi ei saa. Ma olen olnud ka sel teemal päris avameelne,” meenutas Anette Mandel, kaheksa-aastase poja ema.

Kõik kannatused jäävad naise kanda

Algul tehakse läbi erinevad uuringud nagu näiteks laparoskoopia, käiakse geneetiku juures. Meestele tehakse spermaanalüüs, naistele ultraheli, mõlemilt võetakse vereproovid. Selle kõige alusel pannakse kokku raviplaan.

Triinu sõnul käib enamik asju ikkagi läbi naise, kes peab võtma vitamiine ja ravimeid ning tegema endale iga päev kõhtu hormoonsüste, et kasvatada munarakke. Kui tavaliselt valmib naisel ühes kuus üks munarakk, siis IVF protseduuril vajatakse neid rohkem, sest kõik valminud munarakud ei pruugi kasutamiseks sobida.

Viisesentimeetrise nõelaga pidi tuharasse süstima

“Mäletan siiani, kuidas arst mulle ühel kohtumisel näitas, kuidas süstida nahka ja mina mõtlesin, et seda ma küll tegema ei hakka,” ütles Anette. “Süstimine oligi kõige hirmsam. Mäletan ka, et esimese katse ajal tegin progesterooni süste viis sentimeetrit pika nõelaga, mis tuleb tuharasse süstida. See oli väga valus ja vastik.”

Triinul on olnud ka nii, et ta on läinud hommikul perearsti kabinetti pereõe juurde, sest ta lihtsalt ei suudagi endale ise süsti teha. “Süstinud olen ka kus iganes, kaubanduskeskuse parklas, töö juures tualetis. Neid on vaja teha konkreetsetel aegadel.”

Loe rohkem:  Munakoored kuuluvad biojäätmete konteinerisse | Elu

Rasedused peetusid

“Meil tuli tulemus suhteliselt kiiresti. 2014 veebruaris tegime esimese katse ja saingi kohe positiivse testi. Aga see katse üheksa nädalat hiljem kahjuks peetus,” meenutas Anette. “See oli väga valus kukkumine, kui sain arsti juures teada, et loote süda enam ei löö, see oli hirmus.”

Triinul õnnestus seitsmes katse. “Kõik eelnevad katsed olid nulliringid. Ühel hetkel kartsin juba, et olen üks nendest, kel ei õnnestugi.”

Abikaasad olid kogu aeg kõrval

Paarisuhtest rääkides ütles Triinu, et tema on olnud toetatud. “Abikaasa käis minuga alguses arstivisiitidel kaasas, aga hiljem ma sain ise seal hakkama, ei olnud sellist tuge enam vaja. Kõik need hulgad ravimeid, mida ma pidin võtma, palusin tal infolehtede pealt lugeda kõrvalmõjusid, et ta oleks kursis, mis ma pean läbi elama. Suhtlesime üksteisega väga avatult. Ma sain ise otsustada, millal ma olen uuesti valmis, kui olin ebaõnnestumisest taastunud. Raskust ja valu on väga palju. Kui ma ise oma tundeid ei väljenda, siis teine ju ei tea.”

Anettet toetas samuti abikaasa, aitas süste teha, käis arsti juures kaasas. “Oli ka hapramaid hetki, mis tekkisid, kui olid peetumised. Me ei saanud oma tunnetega hakkama ja otsisin abi raseduskriisi nõustajalt.”

Tahtis pimedaks jääda, et ta õnnelikke rasedaid ei näeks

Anette meenutas üht valusat hetke, kui ta õde teatas perele, et on lapseootel, kuigi õde kasutas rasestumisvastaseid vahendeid ja nad isegi ei soovinud sel hetkel lapsi saada. “Ma läksin toast nuttes minema, sest see emotsioon oli minu jaoks lihtsalt nii võimas.”

“Need tunded ei ole viha teiste inimeste vastu, vaid need on vihatunded mu enese sees,” selgitas Triinu. “Mul oli küll vahepeal selline tunne, et tahaks pimedaks jääda või silmaklapid ette panna, igal pool nägin ainult õnnelikke rasedaid. Talv oli väga hea, siis olid kõikidel paksud riided seljas, ei olnud hästi näha, kes on rase.”

“Mul oli küll selline tunne vahepeal, et kõik muu elu oli pausi peal. Ma ei julgenud isegi tööalaselt edasi liikuda, et mis siis saab, kui ma rasedaks jään,” jagas Anette oma tollaseid hirme.

Loe rohkem:  Kaspar Eevald pürgib kaheksanda eestlasena Everesti tippu | Elu

Enneaegselt sündinud laps elas vaid kuus päeva

“Mul oli nii ka, et kõik õnnestus, jäin rasedaks ja siis toimus enneaegne sünnitus. Ma sain ju aru, et laps oli liiga väike, ega ta elama ei jää, aga kuus päeva ta elas,” meenutas Triinu üht kõige valusamat sündmust oma elus. “Minu tarkus sel ajal oli see, et ma leinan, käin selle teekonna kõik uuesti läbi, mul vedas, et mul olid kõrval sõbrad ja lähedased ning ma otsustasin, et võtan kõik abi vastu.”

Anette meenutas, et kui lõpuks siis tuli see rasedus, millest sündis laps, tuli talle juurde ka 30 lisakilo, kogu keha läks vett täis.

“Mina olin väga ärev rase, mul oli kaks arsti, käisin psühholoogi juures, raseduskriisinõustaja juures, lõpuks jõudsin 37. nädalani, mil laps sündis. Ma olin nii tänulik, et mul on laps, keda ma saan hoida, mitte ainult surnuaias vaatamas käia,” jagas Triinu.

Rasedus katkes 17. nädalal ja lõppes sünnitusega

“Minu jaoks oli kaks rasket hetke, kui mu rasedused peetusid ja ma pidin minema aborti tegema. Mõlemal korral ma südamest nutsin,” meenutas Anette.

“Kui mu laps, kes tänaseks on saanud viieaastaseks, oli kaheaastane, otsustasime abikaasaga edasi proovida. Kolmas katse õnnestuski, aga tekkis põletik ja 17. nädalal rasedus katkes ning ma sünnitasin küll täiesti terve lapse, aga minu keha ei suutnud oma ülesannet täita,” meenutas Triinu järjekordset hetke, mil kogu maailm varises kokku.

Praegu tegutseb Triinu raseduskriisi nõustajana. “Nõustajaks õppimisega alustasin sel perioodil, kui mu esimene laps sündis ja suri ning ma hakkasin taastuma. Kuna mind aidati nii palju, siis tahtsin midagi omalt poolt tagasi anda ja läksin kogemusnõustajaks õppima. Samal ajal ootasin ma ka oma esimest last, kes siis sündis. Ja sealt edasi õppisin juba raseduskriisi nõustajaks.”

Triinu lõpuks õnnestunud kunstlik viljastamine on suur saavutus mitte ainult tema enda jaoks, vaid ka kõikidele neile naistele, kes võitlevad sarnaste väljakutsetega. See on tõestuseks sellest, et lootus ja visadus võivad viia sihile, isegi kõige raskemates olukordades. Triinu lugu on inspireeriv ning tõstab esile meditsiini ja teaduse tähtsust inimeste eludes. Ta on tõestanud, et võimatuna tunduvad unistused võivad saada teoks ning andnud lootust kõikidele neile, kes seisavad sarnaste katsumustega silmitsi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga