Reet Linna: nüüd ma tean, et elu saab paremaks minna igas vanuses | Inimesed

Tere tulemast Eestisse! Reet Linna on tuntud Eesti tele- ja raadiopersoon, kes on jagamas oma elutarkusi ja kogemusi sellest, et elu saab alati paremaks minna, sõltumata vanusest. Tema inspireeriv lugu ja positiivne ellusuhtumine on tabanud paljude südameid ning innustanud inimesi kogu maailmas. Luba Reet Linna kõneleb meile sellest, kuidas iga päev on võimalus enesetäiendamiseks ja positiivsete muutuste tegemiseks. Tulge ja kuulake Reet Linna tarkusi, mis võivad muuta teie elu täiesti uueks ja rõõmsamaks!

“1969. aastal lõpetasin Peda (endine Tallinna Pedagoogiline Instituut – toim.) joonestamise ja tööõpetuse õpetajana ning oli väga suur oht, et mind suunatakse maale tööle. Olin siis abielus Ants Parikaga ja meil oli kolmeaastane poeg. Ämma tutvuste kaudu sain telesse muusikasaadete toimetusse režissööri assistendiks ja mind lükati kohe pulti nuppude taha,” meenutas Reet Linna oma 55 aasta tagust telekarjääri algust.

Režiipuldinupud teda aga pikalt ei köitnud, sest Reeda loominguline geniaalsus lihtsalt pidi ühel hetkel väljapääsu leidma. “Juba 70-ndate alguses hakkasin oma saateideid välja pakkuma. No ideed lihtsalt kukuvad mulle sageli pähe. Enamus minu juhitud ja toimetatud saateid, välja arvatud formaadisaated, nagu omal ajal väga populaarne telemäng “Kuulus ja kummaline”, on minu enda välja mõeldud. Kõik oma saadete stsenaariumid ja vahetekstid olen ma alati ise kirjutanud, juba kooli ajal meeldis mulle kangesti kirjandeid kirjutada,” ütles Linna, kelle jaoks kirjutamine on siiani üheks meelistegevuseks.

Paljud saated kuuluvad ETV kullafondi

Reeda omaloominguliste saadete kõrget kvaliteeti näitab see, et kui saade omal ajal linti võeti ning see ERR-i arhiivis olemas on, siis enamik neist käivad suure menuga siiamaani eetris ning paljud kuuluvad ETV kullafondi. Pika telekarjääri jooksul on tehtud nii palju saateid ja sarju, et lemmikuid nende hulgast välja tuua on väga keeruline.

“Väga tore saade oli “Süda tuksub”, kus abielupaaridele esitati küsimusi ning lõpuks valiti võitja. Saatest ei ole kahjuks ainsatki kaadrit säilinud, sest tol ajal oli lint defitsiit ning uued saated salvestati vanade peale,” meenutas Linna. “Purjetaja ja Ruja basskitarrist Tiit Haagma käis oma abikaasaga saates ja nad võitsid reisi Stockholmi, mis oli tol ajal ikka väga suur asi. Suur õnnestumine oli portreesaatesari “Ob-la-di, ob-la-da”.”

80-ndatel eetris olnud “Levikaameraga” tehti aga algust alternatiivsete muusikasuundade propageerimisega, mis andsid tuule tiibadesse paljudele tolleaegstele noortele ja alustavatele lauljatele ning bändidele. “Selles saates oli üks esimesi intervjuusid onu Bellaga,” meenutas Linna. “”Vanem õde” astus saates üles. Käisime isegi Roskilde muusikafestivalil lugusid tegemas.”

Üksteise järel valmisid ETV kullafondi kuuluvad saated “Miks ka mitte” Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukoviga, “Harilik kontsert” Sulev Nõmmikuga, “Igihaljas vaatemäng” Ita Everiga.

“Need saated olid kõik meeskonnatöö, televisioon ongi meeskonnatöö ja seda aega ma nutan küll taga, kus olid suured toimetused, kõik saatega seonduv arutati enne eetrit põhjalikult kolleegidega läbi,” meenutas Linna. “Tänapäeval on see ühishingamine kuhugi kadunud, kõik hoiavad oma saatekülalisi ja -ideid viimase hetkeni saladuses, sest kardetakse konkurentsi. Eesti on nii väike ja samad inimesed liiguvad erinevate saadete ja kanalite vahel.”

Toob ekraanile unustusse vajunud erilisi inimesi

Et kõikide telekanalite saadetes ei tiirleks aina ühed ja samad näod, on Reet püüdnud välja otsida ja ekraanile tuua persoone, kes unustusse vajunud ning keda enam hästi ei teata. Ja on juhtunud ka nii, et päris mitmete inimestega on tema teinud viimase intervjuu. “Näiteks Toomas Ubaga,” meenutas ta.

Reeda sõnul ei kiida kolleegid ka üksteist enam nii palju. “Vanasti oli selline asi nagu saadete läbivaatus ehk kontrollkaamera, kus teleinimesed vaatasid telemajas üheskoos eetrisse mineva saate läbi ja sellest koosvaatamisest sai kohe esimese reaktsiooni kätte. Kui ikka kolleegid naerma puhkesid, siis oli kindel, et saatel on menu ka. Või vajas saade siis enne ekraanile jõudmist veel toimetamist ja monteerimist. Tol ajal jagati tagasisidet lahkemalt.”

Ainult väga hea kolleeg julgeb anda ausat tagasisidet

Pikaaegsetest telekolleegidest meenub Reedale esimesena režissööri assistent-administraatori ametit pidav telelegend Jaak Tammearu, kellega ta on üle 30 aasta ühes toas istunud. “Jaak on minu mälu”, teatab Reet. “Kui mul on mõne inimese nimi vaja meelde tuletada või tema kontakt leida, siis anna aga Jaagule töö kätte ja mõne minuti pärast on sul vajalik info olemas.”

Intervjuu ajal saabub sellele väitele ka elav tõestus, kui Reedale ei meenu ühe tema saatekülalise perekonnanimi, kellega ta tegi algul loo vastu tahtmist, aga kellest pärast oli suures vaimustuses.

“Kuule, Jaak, mis selle merearheoloogi nimi oligi?” hõikab Reet telemaja kohvikus kõrvallauas söövale Jaagule. Paari minuti pärast on Jaagul vastus olemas. “No näed, mis ma ütlesin!” on Reet oma erakordsele abimälule tänulik.

“Režissööride Maire Radsini, Marika Lauri, Elo Seliranna, produtsent Andres Arroga on meil erakordselt hea klapp. Head kolleegi väga heast kolleegist eristab see, et väga hea kollegi käest saad sa ausat tagasisidet ning nad julgevad öelda ka seda, mis ei ole väga hästi.”

Reet peab ennast edevaks ja enesekriitiliseks. “Ma olen hirmus põdeja,” usaldab ta. “Just mis puudutab kriitikat, kõike võtan ma nii hirmsasti hinge.”

Üle kümne ETV peadirektori üle elanud

Aastaid tagasi sai Reet kõvasti nahutada selle eest, et ta kutsub saatesse ainult oma sõpru ja tuttavaid. “Aga mul on lihtsalt nii suur tutvusringkond. Muusikud nagunii, aga ka väga paljud sportlased, ma tean kõiki korvpallureid, sest mu pojad mängivad korvpalli, lisaks veel näitlejad ja paljud teised kultuuritegelased,” loetleb ta valdkondi, mille inimestega ta pika telekarjääri jooksul kokku on puutunud.

Tutvusringkond kerkis nagu pärmisai ajal, kui ETV juhiks oli Enn Anupõld. “Ma olen üle elanud üle kümne ETV juhi, aga kõige lõbusamad ja seltskondlikumad ajad olid ETV-s Enn Anupõllu ajal,” meenutas Reet. “Siis kees telemaja kohvikus selline seltsielu, mida pole kunagi hiljem nähtud. Kuku klubi asemel kogunesid õhtul telemaja kohvikusse nii lauljad, näitlejad kui ka paljud teised kultuuritegelased. Kogu info jooksis siia kokku ja paljud ideed said alguse just neil koosviibimistel.”

Kunagi ei maksa esmapilgul keerulisena tunduvast ülesandest ära öelda

“Mul on olnud mitmeid juhuseid, kus ma algul sõdin intervjuule väga vastu, sest ma ei tea sellest valdkonnast või inimesest midagi. Võin küll minna ja oma jutu ju ära rääkida, aga see ei aita, kui ma asjast ikka mitte midagi aru ei saa,” meenutab Reet neid kordi, kus tal on tulnud ennast ületada. “Aga iga kord, kui ma olen seda ikkagi teinud, olen ma ise nii palju targemaks saanud. Näiteks oli mul intervjuu üle 80-aastase merearheoloogi Vello Mässiga, kes on täiesti harukordne inimene ja kui huvitavas valdkonnas tegutsenud! Sellest kogemusest õppisin küll, et kunagi ei maksa ära öelda.”

Küsimus “Kuidas sa küll nii hea välja näed!” ajab hulluks

Kõige rohkem ajab Reeta hulluks küsimus, kuidas ta ikka nii hea ja särav välja näeb. “No mina ei tea! Võib-olla sellepärast, et kõik mu sõbrad on minust nooremad. Aga võib-olla sellepärast, et ma tahan kõigega kogu aeg kursis olla, üritan süveneda, kui kuulen raadiost mõnda põnevat nime, siis kirjutan kohe üles. Aga võib-olla on minu tegusus ja positiivsus mulle juba geenidega kaasa antud. Minu ema oli kogu elu väga tegus, mida ta kõike tegi ja jõudis! Samuti mu tädi, minu ema õde Leida, kes tegi veel 86-aastaselt telekaamerate ees langevarjuhüppe. Mõlemad naised on ka väga kõrge vanuseni elanud.”

Reet pole ainult teleekraanil ilutsenud, vaid ka päris töid teinud. “Töötasin omal ajal Floras villija-pakkijana, pakendasin meeste habemeajamisvahtu ning ka kaubamaja laos. Mul on lahtised käed ja tööd pole ma kunagi peljanud. Mina kuulun sellesse põlvkonda, kes tahab kõik ise ära teha. Juba varases nooruses tahtsin olla iseseisev.”

Oma lemmikharrastusega sattus tegelema naljaka juhuse läbi

Suur osa Reeda elust on kuulunud sporditegemisele. Ta on harrastanud nii võrkpalli, riistvõimlemist, kettaheidet, purjetamist kui ka mägimatkamist, jooksmist ja peaaegu taliujumist. “Aga ega ma ühegi alaga pikalt tegelema ei jäänud,” muheleb Linna.

Tema kaks kõige südamelähedasemat spordiala on mäesuusatamine ja kepikõnd. “Mäesuusatamas käisin viimati vahetult enne koroonat. Ja ma ei teagi, kas ma nüüd enam lähen, põlv teeb teinekord valu.”

Küll aga pole ta siiani hüljanud oma armastust hommikuse kepikõnni vastu, millega ta sattus tegelema läbi naljaka juhuse.

“Oli sügisene aeg ja nägin juhuslikult Jaak Mae üleskutset, et tulge tervislikku kepikõndi tegema. Kuna ma olin Mae fänn juba Torino olümpiamängudest alates, siis mõtlesin, et miks mitte proovida ja ostsin endale ka kepid. Kohale jõudes aga selgus, et tegemist on poliitilise üritusega ning siis ma mõtlesin, et marsin suure vihaga kõikidest neist poliitikutest ette. Panin kõige ees minema ja lõpetasingi kõige esimesena. Sellest ajast alates teen iga päev 6000-7000 sammu.”

Möödunud sügisel proovis Reet hilist ujumist. “Algul läks väga hästi, aga ühe korra veest välja ronides tuli mulle vastu üks tuttav abielupaar, kellega ma jäin jutustama. Aga kuna mul oli ainult väike rätik ümber, sain külma, selg jäi täitsa kangeks ja sinnapaika see asi jäi.”

Inimesed külvavad kinkidega üle

Reeda südame teevad soojaks täiesti võõrad inimesed, kes tulevad tänaval vastu, tänavad, tahavad juttu rääkida ning külvavad ta kinkidega lausa üle. Kingitusi tuuakse telemaja valvelauda, aga veel rohkem kingitakse kontsertidel ja publikuga kohtumisel.

“Ma ei oskagi kokku lugeda, kui palju sokke on mulle toodud, isegi raha on kingitud,” muigab Reet. “Krooniajal kinkis üks proua mulle 25 krooni ja ütles, et ostke endale midagi ilusat. Tsirkuseartist Sergei Fatkin tuli mu saatesse suure šampuse ja hiiglasliku roosikimbuga, et tema olla mulle tänu võlgu! Lugu sellega veel ei lõppenud. Hiljem helistas mulle ja ütles, et vormistas mulle Reval Spordi klubikaardi, et mingu ja valigu, mida ma seal teha tahan! Alles veidi aega tagasi hilisõhtul helistas mulle üks kunstnik, kes aastaid juba välismaal elab, et tema tahab mind tänada ja kinkida pileti “Icebergi” etendusele. Ja nüüd ma lähegi seda hirmkallist lavastust vaatama,” on Reet nii tänulik neile inimestele, kes ei pea paljuks talle teada anda, et tema tegemisi on märgatud.

Laulab ja tantsib toolidel

Pärast “Prillitoosi” juubelisaates laulmist hakkas Reedale nii palju kontserdipakkumisi tulema, et kõiki soove ei jõuagi ära täita, juba tehakse broneeringuid ka selleks sügiseks. “Käingi siis kas Are Jaama või Tõnu Raadikuga esinemas. Ise ma mõtlen, et ma saan ju 1. juunil 80-aastaseks, kas inimesed üldse ei saa aru, kui vana ma olen?” naerab Linna. “No kui jalg veel tatsub, muidugi ma lähen!”

Reet on mänginud ka mitmes muusikalis. “Grease’is” kirjutati libretosse tema jaoks suisa uus roll sisse ja ta kehastas õpetajat. Kõige uhkem on ta aga vanaema Edna Elliotti rolli üle muusikalis “Billy Elliott”. “Ma olin siis 71-aastane, pidin esitama viie minuti pikkuse laulu ning samal ajal veel tantsima ja toolidel hüppama. Siis mõtlesin küll, et ega paremaks enam elu minna ei saa, aga täiesti uskumatu, mis ma praegu ütlen, tuleb välja, et saab!”

Reet Linna on elav näide sellest, et elu saab alati paremaks minna, olenemata vanusest. Tema positiivne ellusuhtumine ja kirg elu vastu on inspiratsiooniks paljudele. Oluline on jääda avatuks uutele võimalustele ning mitte kaotada lootust isegi raskustega silmitsi seistes. Reet Linna on tõestuseks sellest, et iga päev võib olla uus algus ja võimalus elada täisväärtuslikku ning õnnelikku elu. Ta näitab, et vanus ei ole takistuseks unistuste elluviimisel ega õnne leidmisel. Tänu tema inspireerivale eeskujule võime uskuda, et meie elu saab alati paremaks minna.