Ralf Sauter: Bob Marley eluloofilmi kõige haaravam osa on esimesed 20 minutit | Film

2274099h7676t24

Tere tulemast! Ralf Sauter, rahvusvaheliselt tunnustatud dokumentaalfilmi režissöör, on loonud meistriteose, mis avab ukse legendaarse muusiku Bob Marley elule. Sauteri sõnul on filmi kõige haaravam osa esimesed 20 minutit, kus vaatajad saavad aimu Marley noorpõlvest ja tema arengust kui muusikust. See sügavalt haarav lugu kõneleb Marley päritolust, tema kirest muusika vastu ning tema püüdlustest anda edasi sõnumit rahvaste ühtsusest ja armastusest. Selle filmi vaatamine on elamus, mis viib teid otse Marley südamesse ja hingesse.

Raadio 2 hommikusaate filmirubriigis rääkis Postimehe kultuuritoimetaja ja filmikriitik Ralf Sauter Bob Marley eluloofilmist “Bob Marley: One Love” ning arutles selle üle, mille poole muusikust rääkiv eluloofilm ikkagi püüdlema peaks.

Ralf Sauter selgitas, et suuresti keskendub see eluloofilm Marley albumi “Exodus” salvestamisele, millega seoses läks Marley ka suurele maailmatuurile. Filmi ennast nimetas Sauter küllaltki keskpäraseks.

“Selle kõige haaravam osa on esimesed 20 minutit, mis on tegelikult hästi paljulubavad. Seda filmi on üsna palju materdatud pealiskaudsuse pärast, aga esimese 20 minuti jooksul ma mõtlesin, et see tundub päris haarav ja huvitav. Algus viib meid nimelt Jamaicale, Bob Marley kodumaale, kus hästi konfliktses ja poliitiliselt lõhestunud ühiskonnas tahtis Marley läbi viia tasuta suurt “Smile” nimelist kontserti. Vahetult enne seda elas ta aga üle tapmiskatse, samuti sai tema abikaasa kuuli pähe. Esimesed 20 minutit on seetõttu paeluvad ja põnevad, sest tingituna Jamaica poliitilisest kliimast ja Bob Marley vajadusest läbi oma muusika rahvast ühendada, samal ajal tulles välja rusuvast tapmiskatsest – see annab filmile huvitava dramaatilise keskme,” kiitis Sauter filmi algust. “Tundsin, et see ju võikski olla kogu film: sellest, kuidas Marley on kõhklev, kas kontserti ikkagi läbi viia ning jõuab ikkagi otsuseni lavale minna ja silmitsi seista oludega, mis tema elu ohustasid.”

Sauteri hinnangul muutub film aga igavaks, kui Marley lahkub Jamaicalt ja reisib Londonisse muusikat tegema. “Seal hakkab ta salvestama albumit “Exodus” ja suundub maailmatuurile. Paraku tingituna sellest muutub film hästi üheülbaliseks, kahtlaselt pealiskaudseks ja mitte eriti mõtestavaks portreefilmiks, mis järgib ühe eluloofilmi stampe, kuid film ei haara kinni ühestki konfliktsest probleemist, mida sügavamalt lahata. Võib-olla tingituna sellest, et produtsentide seas on Bob Marley enda lähedased, kellel võis olla suur kontroll selle üle, mida Marleyst räägitakse. Võib-olla selle tõttu jätab film ka lahti seletamata mõned tumedamad nüansid Bob Marley elust. Näiteks ka selle, et tal oli abielus olles suhe mitme naisega,” ütles Sauter.

Loe rohkem:  ETV-s tele-esilinastub portreefilm Seaküla Simsonist | Film

Sauter läks enda sõnul filmi vaatama nappide teadmistega Bob Marleyst, kuid ei saanud filmi vaatamisest kuigi palju juurde. Küll aga kiitis ta näitleja Kingsley-Ben Adiri kuulsa reggae-muusiku rollis. “Vaatamata sellele, et filmi stsenaarium ei lähe väga süvitsi sellesse muusikusse, siis Bob Marleyt kehastav Kingsley-Ben Adir on haavatav selles rollis ja toob Marleysse teatava soojuse. Tema tegelaskuju oli huvitav jälgida, aga film laseb järjest käest kõik võimalused vaadelda rahvuslikku traumat, hülgamisest tingitud sügavale juurdunud vihaprobleeme ja võib-olla ka näiteks konflikti, mida tähendab tulla rastafarianismi esindajana Jamaica kultuuriruumist ja võidelda ülemaailmse muusikatööstusega. Need on detailid, mida film vilksamisi mainib, aga need jäävad õhukesteks pinnavirvendusteks. Mulle tundus, et huvitavat dramaatilist narratiivi nendest küsimustest ei moodustu.”

Postimehe kultuuritoimetaja jaoks jäi puudu ka tegelaste vahelistest pingetest. “Selle filmi visuaalne stiil ja meeleolu on kantud rastafarianistlikust armastuse küsimusest ja selle propageerimisest, mida Marley ise esindas. Siin filmis on ka sees huvitav konflikt, et inimesed Marley ümber, keda muusik usaldas, tõukusid rohkem muusikatööstuse ambitsioonikusest, samas kui Marley ise tegi kõike muusika nimel ja ei olnud nii huvitatud omakasust. Jällegi, need küsimused jäävad vilksamisi mainituks.”

Eriti hindas Sauter üht mõjuvat visuaalset sümbolit filmis. “Esimese 20 minuti jooksul jõuame ka huvitava visuaalse motiivini filmis, kui Marley Jamaical “Smile” kontserti andes näeb enda ees unenäolist stseeni, kui ta hakkab esinema ja publiku taga näeb lahvatavat leekides põldu. See on huvitav visuaalne sümbol, mis annab edasi tema usku, aga ka keerulist lapsepõlve, üksindust ja traumat, mida ta on kogenud. Sellistesse ideedesse võiks film rohkem kalduda. Tegemist on vaadatava filmiga, aga viimaste aastate jooksul nähtud palju paremate muusikute eluloofilmide tasemel ta ei ole.”

Loe rohkem:  Sten Kauber. Eesti vaatajad Euroopa kontekstis | Film

Sauteris tekitab kummastust argument, et keskpärane muusiku eluloofilm peaks ikkagi fänne rõõmustama.  “Kui kuulsast muusikust tuleb keskpärane eluloofilm, siis vahel öeldakse, et filmina ei ole tõesti võib-olla tugev, aga fännide jaoks on muusika ja meeleolu ikkagi olemas. Ma ei saa sellest argumendist aru, sest kui ma olen mingi artisti fänn, siis ma just seda enam tahaks, et film leiab mingi huvitava mõtestuse või omapärase vaatenurga sellele artistile.”

Sauter tutvustas sellega seoses ka muusikute eluloofilme, mis tulemas on. “Praegu tehakse muusikute eluloofilme palju, sest nad on kommertslikult edukad ja võivad viia Oscari-eduni. Alles ilmus uudis, et Biitlitest tuleb lausa neli filmi, kus iga film räägib iga Biitli vaatenurgast selle bändi saamisloo. Samuti tehakse praegu Bob Dylanist filmi. Ma ise olen Bob Dylani suur fänn ja minus tekitab just kõhklust, et Dylani film räägib konkreetsemalt perioodist 60ndate keskel, kui Dylan hakkas bändiga tegema folkrokki, mis oli omal ajal väga vastuoluline kannapööre. See tundub just kõige mugavam ja turvalisem loovalik, mis tekitab kõhklust, et äkki Dylanist tehakse ka midagi turvalist ja klanitut, mis ei suuda pakkuda omapärast vaatenurka. Ma fännina just tahaksin, et film leiab omapärase vaatenurga artistile.”

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Ralf Sauteri arvates on Bob Marley eluloofilmi kõige haaravamad osad just esimesed 20 minutit. Need esimesed minutid suudavad vaatajat koheselt kütkestada ning luua tugeva sideme peategelasega. Filmi algus pakub emotsionaalset sügavust ja paneb vaatajad kaasa elama Marley elule ja muusikale. Sellest lähtuvalt võib öelda, et Sauteri hinnangul on filmi algus just see osa, mis jääb kõige rohkem meelde ning mõjutab vaatajat kogu filmi vältel.

See sissekanne postitati aastal Film. Lisa järjehoidja püsilink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga