Rahandusministeerium tõrjub kriitikat kalli laenamise osas | Majandus

Tere tulemast Eestisse! Rahandusministeerium on viimasel ajal kerkinud kriitika alla seoses riigi kalli laenamisega. Paljud inimesed on väljendanud muret selle pärast, kuidas see võib mõjutada riigi majandust tulevikus. Rahandusministeerium aga tõrjub neid süüdistusi ja väidab, et laenude võtmine on vajalik riigi arengu jaoks ning et sellel on pikaajaline positiivne mõju majandusele. Selle teema üle on viimasel ajal palju arutletud ja see on oluline osa Eesti majandusarengust.

Majandusprofessor Raul Eamets heitis Postimehes ilmunud arvamusartiklis valitsusele ette pikaegse laenu võtmist ajal, mil intressid on kõrged. Rahandusministeeriumi riigikassa osakonna juhataja Janno Luurmees tõrjus kriitikat ja vastas, et aastaste võlakirjade emiteerimine oleks olnud kõrgema kulukuse määraga.

Miks võttis Eesti kõrgema intressiga laenu kui Hispaania (3,35 protsenti võrreldes 3,25 protsenti), kuigi usaldusväärsust hindavad reitinguagentuurid andsid Eestile parema hinnangu (Standard and Poor’s reiting AA- vs A)?

Krediidireitingul on oluline roll võlakirjade hinnastamisel, aga see ei ole kindlasti ainuke tegur, mis nende kulukuse emiteerija jaoks määrab. Investorite jaoks on oluline ka võlakirjade tootlus ja likviidsus järelturul, emitendi tuntus, teiste sarnaste emitentide tehingud ning meie regioonis viimasel ajal ka geopoliitiline risk.

Võlakirjade likviidsust omakorda mõjutab emiteerimise sagedus ja regulaarsus ning emissioonide maht. Näiteks samal päeval toimunud Hispaania emissiooni maht oli 15 miljardit eurot ja pakkumisi tehti koguni 138 miljardi euro mahus.

Seetõttu ei võrrelda Eesti võlakirju reeglina Hispaania või teiste väga suures mahus võlakirju emiteerivate suurte riikidega.

Eesti riigi võlakirjade likviidsus on suhteliselt madal kuna emiteerime harva ja vähe, oleme riiklike võlakirjade turul uustulnuk ning meie naaber on paraku agressiivne Venemaa.

See kõik väljendub kõrgemas riskipreemias võrreldes teiste sarnaste riikidega.

Kuna Eesti laen märgiti seitsmekordselt üle, võib järeldada, et riik oleks saanud laenu ka madalama intressiga?

Eesti ja paljude teiste riikide võlakirju hinnastatakse vahetustehingute intressimäära (midswap ehk MS) suhtes, millele lisandub riigipõhine marginaal.

Jaanuaris emiteeritud võlakirja hinnastamise loogika oli järgmine. Emissiooni toimumise päeval, 10. jaanuaril oli oktoobris lunastuva Eesti võlakirja järelturu tootlus MS+0,63 protsenti.

Arvestades investorite esialgse tagasisidega ning sellega, et uus emiteeritav võlakiri oli peaaegu kaks aastat pikema lunastustähtajaga, lisati sellele teiste sarnaste riikide võlakirjade tootlusi sisendina kasutades täiendav marginaal 0,07 protsenti.

Kokku kujunes uue 10-aastase võlakirja kulukuse määraks MS+0,7 protsenti.

Reeglina pakutakse investoritele veel täiendavat preemiat (New Issue Premia ehk NIP) selle eest, et nad on valmis uues emissioonis osalema (vastasel juhul ostaksid nad uusi võlakirju hiljem järelturult ning ei oleks motiveeritud uues emissioonid osalemisest), kuid seekord kahanes see pakkumise käigus suure nõudluse tõttu nullini.

Miks otsustas Eesti võtta 10-aastase laenu, kuigi on eeldus, et järgmisel aastal hakkavad intressid langema? On pikaaegsete laenude võtmine ajal, mil intressimäärad on kõrged, õigustatud?

Emiteeritava võlakirja lunastustähtaja valimisel arvestataksegi juba olemasoleva võlaportfelli riskinäitajate ja koostisega, laiemalt olukorraga võlakirjaturul ning investorite eeldatava nõudlusega konkreetsemalt Eesti võlakirja vastu.

Lühiajaliste intressimäärade langust praegu tõesti turul oodatakse, kuid see info on juba pikemaajalistesse intressidesse sisse arvestatud. Juba mõnda aega on turul lühiajalised intressimäärad märksa kõrgemad, kui pikemaajalised.

Aastase võlakirja emiteerimine oleks olnud kõrgema kulukuse määraga võrreldes emiteeritud 10-aastase võlakirjaga.

Finantsturud ja eriti rahvusvaheline riiklike võlakirjade turg on efektiivne ning kogu teadaolev info on keskmiselt finantsinstrumentide hindades juba arvesse võetud.

Illustreerimiseks toob Luurmees näite:

Alternatiiv 1: emiteerime täna aastase võlakirja 3,5 protsendi kulukuse määraga eeldades, et me saame selle refinantseerida aasta pärast vastavalt tänasele turuootusele 2,5 protsendi kulukuse määraga. See teeb kahe aasta keskmiseks kulukuse määraks kolm protsenti. 

Alternatiiv 2: kuna turg on efektiivne, siis samal ajal on meil võimalik emiteerida kohe kaheaastane võlakiri kulukuse määraga kolm protsenti.

Seega on tänase parima teadmise juures mõlemad alternatiivid võrdsed ja ei ole vahet kumb valida.

Kui aasta pärast on tegelik kulukuse määr erinev, kui oodatud 2,5 protsenti, siis on ka alternatiiv 1 kahe aasta keskmine kulukus erinev. Alternatiiv 2 kulukuse määr ei muutu olenemata sellest, kui palju erineb teisel aastal kulukuse määr tänasest turuootusest.

Võib muidugi võtta seisukoha, et turg on tulevikku valesti hinnanud ning tulu teenimise lootuses selle peale raha panustada, kuid tegemist on riskiga, mida riigi raha juhtimisel on võimaluste piires mõistlik vältida.

Kokkuvõttes võib öelda, et Rahandusministeerium jätkab oma seisukoha kaitset kriitika suhtes kalli laenamise osas. Nad väidavad, et kõrgemad laenumäärad on ajutine nähtus ja et nende poliitika on pikaajaline jätkusuutlikkus. Samuti rõhutavad nad, et sellised otsused tehakse põhjaliku analüüsi ja hoolika kaalutlusega. Kuigi kriitika on jätkuv, näitab ministeerium kindlat veendumust oma tegevuste õigsuses ja valmisolekut jätkata majandusliku stabiilsuse tagamise teel.