Priit Pedajas: teatrite aukohus on mängida Eesti autoreid | Eesti

Tere tulemast! Priit Pedajas on üks Eesti tunnustatumaid teatri lavastajaid, kellele on alati olnud oluline mängida kodumaiseid autoreid. Tema panus Eesti teatriellu on olnud märkimisväärne ning tema lavastused tõusevad alati esile originaalsuse, loovuse ja kvaliteedi poolest. Pedajas on pühendunud sellele, et tuua Eesti kultuur maailma tähelepanu keskpunkti ning tema saavutused teatrimaailmas on inspireerivad ja mõjuvõimsad. Tutvustame lähemalt Priit Pedajase edukat karjääri ning tema olulist rolli Eesti kultuuri- ja teatrimaastikul.

Intervjuus Vikerraadio saatele “Kajalood” meenutas lavastaja Priit Pedajas oma teatritee algust ja inimesi, kellel on tema kujunemisel suurem roll. Ta toonitas, et teatrite aukohus on mängida Eesti autoreid ning tõdes, et soomlasteni, kes mängivad peaasjalikult oma näidendeid ja tekste, on meil veel pikk maa minna.

Pedajas, kes on rohkem kui kolmekümne lavastaja-aasta jooksul Eestis ja välismaal lavale toonud üle 130 lavastuse, sai folkmuusikaga tegelemiseks innustust keskkooli ajal, kuulates Ameerika triot Peter, Paul and Mary.

Selle eeskujul pani ta kokku trio, kus laulsid lisaks talle veel Jüri Krjukov ja Inna Feldbach. Trio esimesed esinemised olid Peeter Tooma korraldatud folgifestivalidel Kiek in de Kökis. Festivalid olid nii menukad, et publik mahtus vaevu ära. Pedajas esines neil mitmeid aastaid mitmete koosseisudega. Näiteks lavakunstikooli ajal oldi neljakesi: Pedajas, Krjukov, Sulev Luik ja Lembit Peterson.

Esimene kitarr jäi bussi alla

Oma esimese kitarri ostis Pedajas raadiomaja lähedalt muusikariistade poest. Ida-Saksa akustilised kitarrid, mida ta tagantjärelegi väga headeks hindab, maksid kuuskümmend viis rubla.

Kitarrimängus oli ta iseõppija. “Alguses olid küll sõrmed villis, mitte just verised, aga ikka päris valusad,” on tal siiani meeles. Pehmemad nailonkeeled tulid hiljem.
Tema esimene kitarr jäi aga bussi alla: “Plime keskkooli lõpus kuskil suvelaagris, kitarr oli kotihunnikus, buss tagurdas sellele otsa ja kitarr jäi sinna alla.”

Järgmiste mõjutajatena peatus Priit Pedajas vendadel Mikk ja Heno Sarvel ning tollasel ansamblil Hellero. Koos esitati muu hulgas ka seto laule, mis olid Priit Pedajasele kui Põhja-Eesti inimesele alguses väga võõrad.

Esinemiste käigus said Lõuna-Eesti murded talle omasemaks ja hiljem võrokeelsete näidendite lavastamisel polnud see enam probleem, aga nooremad, kes polnud sellega kokku puutunud, ei saanud midagi aru. Pedajasel on meeles, kui ta üht Madis Kõivu võrokeelset näidendit lavastas, tuli etendustel kasutada subtiitreid.

“Põhja-eestlane ei saa muidu mõhkugi aru”, muheles lavastaja.

Iiri muinasjutud ladusid põhja

Priit Pedajase Iiri-huvi sai alguse sellest, et eesti keeles ilmus mahukas iiri muinasjuttude kogumik. Selle põhjal sündis tema esimene teatrilavastus “Iiri muinasjutud” 1979. aastal Ugala teatris, kuhu Jaan Tooming oli teda lavastama kutsunud.

Kümmekond aastat hiljem läksid riigipiirid lahti ja omal algatusel pandi Iiri-huvilistest kokku grupp, kuhu kuulus luuletajaid. Pedajas mäletab Jaan Kaplinskit ja Paul-Eerik Rummot. Oli teisigi kirjandusinimesi, ka muusikuid, eeskätt on tal vennad Johansonid meeles.

“Andsime seal mitmeid esinemisi ja sõitsime kogu Iirimaa läbi, kaasa arvatud Põhja-Iirimaa. Sel ajal oli seal veel sõjaseisukord: helikopter rippus linna kohal ja kogu aeg nägi tänavail inglise relvastatud patrulle,” on tal sellest reisist meeles.

Süvenenum huvi Iiri dramaturgia vastu sai alguse sellest, et Priit Pedajas jälgis hoolega, mida maailma teatrilavadel tehakse. Suurbritannias oli juba siis tavaks hooaja parimad uusteosed ära märkida.

“Sealt sattus mu tähelepanu alla Brian Frieli näidend “Tõlkijad”, õieti peaks see eesti keeles olema “Tõlkimised”, “Translations”,” parandas Pedajas ja jätkas: “Iirimaa on jutustajate maa, neil on juba ajalooliselt väga tugev dramaturgia. Üks esimesi iiri lugusid, mida Ugalas lavastasin, oli John Millington Synge’i “Üle lääne kangemees” (The Playboy of the Western World) Jaan Kaplinski tõlkes.”

Ta nentis, et Iiri ja Eesti ajaloos ja kultuuris on asju, mis on sarnased, aga on ka erinevaid. “Olen näiteks McDonagh’i näidendeid lavastanud. Kui ma Friel’i lavastan, siis näen sarnasusi. McDonagh’i puhul näen rohkem erinevusi. Iirimaa on väga usklik, katoliiklik maa, Eestis on rohkem usuleigust. Aga suhtumine okupatsiooni oli muidugi sarnane. Meil ei olnud see nii verine kui Iirimaal,” resümeeris Pedajas.  

Teatrite aukohus on mängida Eesti autoreid

Priit Pedajast, keda peetakse õigusega Madis Kõivu näidendites peituva olustiku ja õhustiku esmaklassiliseks lavaletoojaks, ütles intervjuus, et ehkki Kõiv käis palju teatris ning teatrit hästi tundis ja tajus, ei arvestanud ta üldse teatri reaalsusi ja võimalusi.

“Samal ajal olid tema näidendid väga mängulised ja vaimukad, väga elusad, kuidagi nii teistsugused, nagu poleks üldse Eesti dramaturgia.”

Need köidavad Pedajast kui lavastajat siiamaani. Silma on jäänud Kõivu seni lavastamata näidend Ludvig van Beethovenist, “Hammerklavier sonaat”, mille kirjutamise mõte tekkinud Kõivul Tartu Ülikooli aulas ühel kontserdil seda teost kuulates. Näidend on Pedajasel mitu korda meeles mõlkunud. Ehk saab see kunagi lavale.

Pedajas alustas oma lavastajateed õieti dramatiseeringutest, näidenditega harjus hiljem ära, nagu ta ise ütleb. Ta on dramatiseerinud nii Mats Traadi “Puud olid, puud olid hellad velled”, Oskar Lutsu “Soo” kui Ene Mihkelsoni “Katkuhaua”.

 “Meil on soomlasteni veel pikk maa minna, nemad mängivad peaasjalikult ainult oma näidendeid ja oma tekste. Kuna meil on tõlkekirjandust üldse palju, siis me mängime muid asju ka, aga teatritel on aukohus Eesti autoreid lavale tuua,” toonitas Eesti Draamateatri kauaaegne peanäitejuht Priit Pedajas.

21. jaanuaril 70. sünnipäeva tähistav lavastaja Priit Pedajas jagab hetki oma teatriteelt laupäeval Vikerraadio saates “Kajalood”. Saatejuht on Kaja Kärner.

In conclusion, Priit Pedajas’ dedication to promoting and playing Estonian playwrights is a commendable effort in preserving and showcasing the rich cultural heritage of Estonia. By focusing on works by local authors, Pedajas not only highlights the talent and creativity of Estonian writers but also contributes to the development of Estonian theater. His commitment to honoring the country’s literary tradition is a testament to his passion for showcasing the unique and diverse voices of Estonian playwrights. It is through individuals like Priit Pedajas that Estonian theater continues to thrive and connect with audiences on a deeper level.