Priit Haldma: Eesti ärikultuuriski tuleks teha tõsisem käiguvahetus | Arvamus

Priit Haldma, Eesti üks tuntumaid ettevõtlusguruks nimetatud mehi, on välja toonud vajaduse muuta Eesti ärikultuuri tõsiselt ja radikaalselt. Tema arvates on vajalik teha oluline käiguvahetus ning muuta ettevõtete suhtumist töötajatesse, klientidesse ja ühiskonda tervikuna. Haldma usub, et ainult läbi vastutustundliku ja eetilise ärikeskkonna loomise suudab Eesti jõuda uuele tasemele ettevõtluses ning saavutada edu nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel areenil. Tema ideed ja visioonid pakuvad ainulaadset võimalust Eesti äriringkondadele avardada oma maailmapilti ning luua jätkusuutlikum ja vastutustundlikum ärikultuur.

Rahvusvahelises äris kõrgemasse liigasse murdmiseks peavad Eesti ettevõtjad hakkama investeerima mitu põlvkonda ette mõeldes, nagu on kombeks arenenud tööstusriikides ja milleks on rohepöörde tõttu praegu parim aeg, kirjutab Priit Haldma.

Kriis on peeglisse vaatamise aeg. Ettevõtjatel ja juhtidel on viimasel ajal kombeks lükata peeglit nina ette valitsusele ning ametnikele: vähendage bürokraatiat ja ärge mängige maksudega. See on õige. Aga peeglisse vaatama peame ka me ise. Sest ka Eesti ärikultuuris tuleks teha tõsisem käiguvahetus.

Me kõik sõltume üksteisest. Suuremate projektide jaoks, eriti välismaal, on vaja partnereid. Tihti ei piisa, kui üks või paar ettevõtet teevad midagi teisiti, vaid on vaja, et kriitiline mass Eesti ärijuhte hakkaks uutmoodi mõtlema. Mulle tundub, et olemegi jõudnud sellisesse murdepunkti.

Kas tahame olla sama rikkad nagu skandinaavlased? Kui jah, siis tuleb hakata mõtlema nagu nemad ja teised edukad tööstusriigid. Peame hakkama investeerima pika vaatega, peame olema valmis, et tõsisemat kasumit ei saa välja võtta mitte kahe aasta, vaid kahe põlvkonna pärast.

Eestis juba on kogunenud piisavalt kapitali, et selline käiguvahetus teha. See, et meie ettevõtlus on seni pigem lühikeste projektide usku, on arusaadav, sest sealt oleme tulnud. Samal ajal kurdame, et lagi on ees ja oleks vaja muutust.

Praegu on Eesti tööstusliku inseneeria tase veel lapsekingades. Meil ei ole ettevõtteid, mis suudaksid võita suuri rahvusvahelisi hankeid. Isegi siinsamas Eestis teostatavate projektide puhul on peatöövõtjateks ja insenertehniliste lahenduste pakkujateks ikka ja jälle välismaalased.

See ei ole etteheide hanke korraldajale või tellijale. Tellija tahab toimivat tehast või seadet ja tahab garantiisid. Tehniline ebakompetentsus võib olla väga kulukas. Oleme ka Estancis kohati sunnitud kasutama välismaiseid tarnijaid ja partnereid, sest Eestist pole piisavalt terava oskusteabega firmasid võtta, kuigi teame, et potentsiaali tegelikult oleks.

Kui rohkem Eesti ettevõtteid roniks kiiremini väärtusahelas ülespoole, tekiks tugev võimendusefekt, aina rohkem oleks suurtes projektides koostöökohti, mis tooks omakorda vahendeid veel kõrgemale ronimiseks. Saaksime veel rohkem jagada omavahel kogemusi ja teadmisi, õppida üksteise vigadest ja olla tervikuna targemad. Niimoodi vallutame välisturud kiiremini.

See peaks olema igale juhile ahvatlev plaan, sest see on väga paljudele jõukohane tee suuremate projektide ja lõpuks ka kasuminumbriteni. Iga ettevõte pole ega peagi olema idufirma moodi väga unikaalse toote väljamõtleja. Aga see ei tähenda, et peaks müüma hinda või jäämagi rootslaste heaks lihtsat tööd tegema.

Tellimustöö kui selline pole häbiasi, kõik teevad seda, aga tuleks pidevalt liikuda edasi aina kallimate etappide ja keerukamate projektide poole. See jutt ei ole üksnes teooria, vaid näiteks keerukama masinaehituse valdkonnas saab seda kinnitada Eesti Masinatööstuse Liidu liikmete näitel.

Tootearendajate Cleveroni või Dipperfoxi kõrval on palju teisi, kasvõi Radius, Hekotek, Tech Group, mille loodav lisandväärtus pole sugugi kehvem, sest on jõutud väga kompleksse tootmiseni ja insenerlahendusteni.

Näidete jaoks võib vaadata ka üle lahe. Soome ei olnud pärast Teist maailmasõda oluliselt paremas seisus kui Eesti pärast vabariigi taastamist. Kuidas sai vaesest ja külmast Soomest rikas riik? Tuhanded väikesed ettevõtted arendasid end samm-sammult targemateks, lihtsatest töökodadest ja vabrikutest said ajapikku inseneeriafirmad ning tootearenduslaborid.

Näiteks kunagine saeveski Wärtsilä on nüüd energiatootmise ja -salvestamise tehnoloogiate arendaja. Nokia, mis on maailma liidreid 5G-tehnoloogia alal, valmistas enne elektroonikagigandiks saamist nii tualettpaberit kui ka kummikuid.

Sama loogika kehtib igas valdkonnas. Ka Eestis on pea igast tööstusharust juba sarnaseid edulugusid. Neid kõiki ühendab see, et pole jahitud kiiret raha väljavõttu, vaid kasumit on aina uuesti investeeritud ning järjepidevalt ronitud turul kõrgemale.

Lisaks Eesti praegustele majandusraskustele on veel üks palju kaalukamgi põhjus, miks just praegu tuleks otsida endas üles jõud teistmoodi mõtlemiseks. Bürokraatia tagant ei paista see alati välja, aga rohepööre on ka päriselt Eesti ettevõtjatele selle sajandi võimalus.

“Kindlasti tõmbub mõnigi oma sektoris domineeriv vana tööstuskontsern järgnevate aastakümnete jooksul oluliselt kokku, sest nende ärimudel uude aega ei sobi.”

Miks nii? Sest Euroopa Liidu otsus rohemajandusele üle minna tähendab, et enam kui saja aastaga paika juurdunud jõuvahekorrad tööstuses mängitakse oluliselt ringi. Üsna kindlasti tõmbub mõnigi oma sektoris domineeriv vana tööstuskontsern järgnevate aastakümnete jooksul oluliselt kokku, sest nende ärimudel uude aega ei sobi. Samamoodi, nagu arvutite ja nutitelefonide tulekuga tõmbus kokku kirjatarvete või fotoaparaatide äri.

Paika loksunud toiduahelatega suurtel turgudel oleks Eesti ettevõtjatel väga raske tippu murda. Rohepööre teeb mängulaua märksa võrdsemaks. Suurtel rahvusvahelistel kontsernidel on küll arendusvõimekuse osas eelis, kuid teatavasti pöörab suur laev ka aeglaselt. Nafta rafineerimises ei saaks Eesti ettevõtted eales juhtivaks tehnoloogiapakkujaks, aga näiteks vesinikutehnoloogia, süsiniku püüdmise või akude arendamise vallas on meil täiesti reaalne võimalus.

Euroopa Liit on eraldanud tehnoloogia arendamise võidujooksu toetuseks miljardeid eurosid. Riik kutsub ettevõtteid üles ja pakub projektide kirjutamises märkimisväärset tuge ja abikõlbulik on isegi näiteks rohepöörde euroraha taotlemise nõustamisteenus.

Seega peame targalt ja distsiplineeritult ning pika vaatega investeerima. Oleme ambitsioonikad, panustame arendusse ja hakkame minema. Kui saja aasta pärast pole Eesti (selleks ajaks) suurfirmad praegu kasvavates valdkondades Euroopas ühed kõige mõjukamad, siis oleme ise süüdi, et võimalusi ära ei kasutanud.

Lõpetuseks võib öelda, et Priit Haldma õhutab Eesti ettevõtlusmaastikul tegutsevaid inimesi ja organisatsioone astuma julgeid samme ning muutma ärikultuuri tõsisemaks. Ta paneb mõtlema sellele, kuidas saaksime veelgi paremini ära kasutada meie potentsiaali ja tuua Eesti ettevõtted maailmatasemele. Haldma arvamusartikkel kutsub üles jätkuvalt innovatsiooni ja arengut toetama, et luua keskkond, kus Eesti ettevõtjad saavad edukalt tegutseda ja konkureerida rahvusvahelisel tasandil. On oluline, et me kõik panustaksime selle eesmärgi saavutamisse ja teeksime koos riigi ärikultuuris tõsisema käiguvahetuse.