Prantsusmaa ja Saksamaa vaidlevad Euroopa rahurahastu üle | Välismaa

Tere tulemast Eestisse! Euroopa Liidu liikmeriikidest Prantsusmaa ja Saksamaa on jõudnud vastuoludesse Euroopa rahurahastu küsimuses. Sellest tülis sündinud pinged ja arutelud mõjutavad otseselt kogu Euroopa Liidu tulevikku ning majanduslikku stabiilsust. Kas suudavad kaks võimsat riiki leida ühise keele ja lahenduse või jätab see vaidlus jälje Euroopa Liidu tulevikule? Astuge sisse ja avastage rohkem sellest olulisest teemast ning selle mõjust meile kõigile siin Eestis.

Prantsusmaa ja Saksamaa erimeelsuste tõttu ei jõudnud Euroopa Liidu riikide esindajad kolmapäeval kokkuleppele Euroopa rahurahastu (EPF) viie miljardi euro võrra suurendamises. Siiski loodavad riigid jõuda kokkuleppele 21. märtsil toimuvaks Euroopa Ülemkoguks.

Euroopa rahurahastu on fond, mida EL on aktiivselt kasutanud Ukraina abistamiseks. Liikmesriigid said taotleda fondist hüvitise Ukrainale saadetud relvaabi eest. Praeguseks on fondi vahendid suuresti ammendatud, mistõttu tegi Euroopa Komisjon ettepaneku suurendada selle mahtu viie miljardi euro võrra.

Ometi ei suutnud EL-i riikide saadikud kolmapäeval peetud kohtumisel EPF-i suurendamises kokku leppida, põhjuseks olid Pariisi ja Berliini nõuded, kirjutab Financial Times.

Nii nõudis Prantsuse esindaja kohtumisel, et rahurahastu vahendeid saaks kasutada ainult EL-is ja Norras toodetud relvade hüvitamiseks. Pariisi sõnul peaks Ukraina abistamiseks kasutatav raha soodustama saamaegselt ka ühenduse kaitsetööstuse arengut.

Teised riigid nagu Itaalia, Poola ja Soome ei soovi sellist piirangut põhjusel, et Ukrainal on kriitiline vajadus laskemoona järele, mida EL-i tootjad ei saa hetkel katta.

Prantsuse jätkuv vastuseis mujalt kui EL-ist ja Norrast relvade soetamisele leiab aset vaatamata asjaolule, et Prantsuse president Emmanuel Macron lubas toetada Tšehhi algatust 800 000 mürsu ostmiseks Ukraina tarbeks väljastpoolt EL-i.

“Me mobiliseerime nii kahepoolset kui mitmepoolset rahastust,” ütles Macron. Kuigi Prantsuse president toetab Prantsuse vahendite kahepoolset kasutust laskemoona ostmiseks väljastpoolt EL-i, blokeerib ta jätkuvalt EL-i ühiste ehk mitmepoolsete vahendite kasutamist samal otstarbel.

Prantsuse ametnikud ütlevad oma kaitseks, et Tšehhi algatus on ühekordne ja lühiajaline lahendus, samas kui EPF peab jääma strateegiliseks fondiks.

Veel üheks takistuseks EPF-i mahu suurendamises kokkuleppimiseks on Saksamaa soov vähendada oma osalust EPF-i rahastamises. Saksamaa kanda on umbes neljandik EPF-i sissemaksetest ehk viie miljardi eurose rahastu suurendamise puhul peab Berliin maksma sisse umbes 1,25 miljardit eurot.

Saksa valitsus väidab, et kuna see on juba lubanud saata Ukrainale 7,1 miljardi euro ulatuses abi sel aastal, peaks Berliini EPF-i panus olema väiksem või see peaks saama endale kohe tagasimakset osa kahepoolse Ukraina abi eest. Teised liikmesriigid pole sellise ettepanekuga nõus, sest see vähendaks rahastu tegelikku mahtu.

Eriti ärritab Berliini asjaolu, et Prantsusmaa on seni osutanud oluliselt vähem abi Ukrainale. Kui Macron teatas esmaspäeval, et lääneriikide sõdurite saatmist Ukrainasse ei saa välistada, soovitas Saksa asekantsler Robert Habeck Prantsuse võimudel saata Ukrainale hoopis rohkem laskemoona ja tanke.

“Macroni jutt sõduritest esitles teda vankumatu Kiievi kaitsjana ning viis tähelepanu rahast eemale. See vihastas sakslasi välja,” ütles üks anonüümseks jääda soovinud EL-i diplomaat.

Siiski usuvad ametnikud, et Euroopa rahurahastu suurendamises jõutakse kokkuleppele enne 21. märtsil toimuvat Euroopa Ülemkogu. Samas ütlesid Financial Timesiga suhelnud inimesed, et kui Saksa probleemi on võimalik lahendada mõne leidliku raamatupidamistriki abil, siis Prantsuse nõude puhul peab üks osapooltest järeleandmisi tegema.

Kokkuvõttes võib öelda, et Prantsusmaa ja Saksamaa vaheline vaidlus Euroopa rahurahastu üle kajastab sügavamaid erimeelsusi Euroopa Liidu tuleviku suhtes. Kuigi mõlemad riigid toetavad ühist raharaskit, on neil erinevad seisukohad selle kavandamise ja rakendamise viiside osas. Selge on see, et Euroopa Liidu liikmesriikidevahelised lahkhelid nõuavad läbirääkimisi ja kompromisse ning et solidaarsus ja ühtsus on hädavajalikud, et tagada stabiilsus ja areng kogu piirkonnas. Euroopa tulevik sõltub osapoolte võimest ületada erimeelsused ja jõuda konstruktiivsete lahendusteni.