Pille-Riin Purje: mäluseosed saavad tekkida üksnes süvenemise kaudu | Teater

2255700hd740t24

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime tuntud näitlejast ja lavastajast Pille-Riin Purjest ning tema suurepärasest tööst teatris. Purje sõnul on teatritegemises mäluseoste tekitamine võimalik vaid süvenemise kaudu, mis tähendab, et nii näitlejad kui ka publik peavad olema täielikult kohal, et luua tõeliselt sügav ja mõjuv lavastus. Tema põnevad mõtted ja lähenemine teatrikunstile on teinud temast ühe Eesti teatri silmapaistvamaid tegijaid. Olge valmis avastama Pille-Riin Purje maailma ja tema ainulaadset loomingut!

Teatrites ongi käes esietenduste laviin – ka innukaim vaatleja vist ei suudaks enam järge ega sammu pidada. Tuleb teha valikuid, kui vähegi võimalik, siis ringitormamise asemel korrakski seisatada ja süveneda, kirjutas Pille-Riin Purje teatrikommentaaris.

Eesti Draamateatri kaks uuslavastust on omavahel dialoogis: kursuseõdede ning -vendade kohtumispaikadena. Priit Pedajase lavastatud “Lähenemine” (iiri autor Mark O’Rowe) toob taas kokku tema õpilased 18. lennust:  laval Hilje Murel, Harriet Toompere, Tiina Tauraite. Muide, 18. lennul on peagi tulekul veel üks kokkutulek, kui Kellerteatris lavastab “Misery” Andres Roosileht, osades Liina Vahtrik ja Veikko Täär.

Andres Puustusmaa lavastuses “Skalpell” mängib ta ise koos kursusevenna Mait Malmsteniga, 16. lennu lõpetamisest möödub kevadel 30 aastat.

Kui kursusekaaslastel on sama koduteater, võib partnerlus olla järjepidevam või hoopis juhuslikum. Nii Tiina Tauraite kui Andres Puustusmaa on olnud teatrilavalt eemal, see tõik teravdab tähelepanu, ergastab lavapartnerlust ja virgutab vaataja teatrimälu, mis kandub teatrikooli diplomilavastusteni välja. Vabalt võib meenuda 18. lennu “Lugu valgest varesest” ja “Peiarite õhtunäitus”;16. lennu “Biloxi blues” ning “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl”.

Draamateatri “Lähenemine” ja “Skalpell” on dialoogis ka sisulisemalt. Tegelaste suguluse kaudu, sest naiste loos on kolmest kaks õed, meeste tandemiks aga vennad. Lähisuhted on pinevad, vihkamiselaenguga. Vendade vahel iseäranis, prantsuse kirjanik Antoine Rault on pühendanud “Skalpelli” Kainile ja Aabelile.

Loe rohkem:  Teatrikunstnik: õpetajaid toetades loodame, et ka kultuuritöötajate olukord paraneb | Teater

Naiste hajusates kohvikukohtumistes ja vendade kontsentreeritud duelldialoogis, mis toimub öö hakul ühe venna kodus, tekib aga veel üks ja põnevaim paralleel: eluvaled. Õrritav, kurb või kuri peitusemäng tõega. Mineviku saladused, mille lahtimuukimiseks ei ulata kumbki lavalugu ülemäära lahkelt publikule võtit. Mõistatuslikkus nihutab kavalalt žanripiire. Nõnda tekib iselaadne, sopiline ja otsinguline mänguruum, mida näitlejatel huvitav nüanssidega täita. Esmavaatamisel ning esietendusel on selle salaruumi piirid veel hoomamatud.  

Nii olengi ringiga tagasi kommentaari alguses: mäluseosed saavad tekkida üksnes keskendumise, süvenemise kaudu.   

Pille-Riin Purje’s exploration of memory and its connection to the process of immersion in theater is a thought-provoking and insightful concept. Her assertion that memory connections can only be formed through deep engagement challenges us to consider how we approach and experience theater. By emphasizing the importance of depth and intensity in creating lasting memory connections, Purje encourages us to immerse ourselves fully in the theatrical experience. This perspective offers a fresh and valuable insight into the power of theater as a medium for creating meaningful and lasting connections. Overall, Purje’s ideas on memory and immersion in theater are a valuable contribution to the ongoing conversation about the significance of the theatrical experience.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga