Peeter Tarvis ja Urmas Volens: seadus kaitseb tarbimislaenu võtjaid | Arvamus

2312526ha63ct24

Tere tulemast! Peeter Tarvis ja Urmas Volens räägivad täna olulisest teemast – tarbimislaenude võtjate kaitsest seaduste abil. Tarbijakaitse on üha olulisem teema, kuna tarbijad võtavad üha sagedamini laene erinevateks ostudeks ja teenusteks. Peeter ja Urmas jagavad oma arvamusi sellest, kuidas seadused võiksid paremini kaitsta tarbimislaenu võtjaid ning kuidas tarbijad saavad end ise kaitsta. Olge valmis avastama uusi teadmisi ja leidma praktilisi näpunäiteid, kuidas oma rahaasju paremini hallata!

Riigikogu õiguskomisjoni esimees Eduard Odinets esitas ERR-i portaalis avaldatud kommentaaris hulga pikemalt arutluse all olnud ettepanekuid, kuidas suurendada tarbijakrediiti võtvate inimeste kaitset. Need väärivad kindlasti kohast poliitilist kaalumist, kuid kuna poliitilised protsessid on aeganõudvad, tuleb proovida leida muid võimalusi kaitse tagamiseks.

Kohtusüsteemis oleme omalt poolt juba nii mõndagi teinud, et tagada laenuvõtjatele juba praeguse seadusega ette nähtud kaitse, lihtsustada menetlemist ja edendada tarbijakrediiti (n-ö tarbimislaenu) puudutavate vaidluste ühetaolist lahendamist. Viimasega seotud probleemidele viitasid ajakirjanikud tänuväärselt 2022. aasta sügisel ilmunud artiklis.

Möödunud aasta novembris tegi riigikohus tarbijakrediidiga seonduva väga olulise lahendi, mis andis esimese ja teise astmete kohtutele harukordselt detailsed juhised, mis on kohtusüsteemis toimunud arutelude ja ümarlaudade tagasiside kohaselt toonud kaasa kohtupraktika olulise täpsustumise tervikuna.

Mida kohtud nüüd teisiti teevad? Kõigepealt, kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud üldisele lepinguvabaduse põhimõttele laenusaaja kaitseks mitmeid piiranguid, millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna või mh selles sisalduva intressikokkuleppe tühiseks, siis peavad kohtud riigikohtu selgituste järgi ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping (tervikuna) kehtib.

Tühise lepingu või tühiste intressikokkulepete alusel ei tohi kohtud tarbijalt summasid välja mõista isegi siis, kui laenusaaja sellele kohtu tähelepanu juhtida ei oska. Selline kohustus on kohtul alati ja sõltumata sellest, kas laenusaaja vastu esitatakse nõue maksekäsu kiirmenetluses või hagimenetluses ja kas laenusaaja otsustab menetluses ennast kaitsta või tuleb kohtul teha otsus tagaselja, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele.

See on oluline erinevus tsiviilkohtumenetluse üldisest põhimõttest, et menetluse pool peab ise esile tooma asjaolud, millele ta tugineb oma vastuväidetes. Tarbijalaenude puhul on aga kohtupraktika arenenud selliseks, et kohtud kontrollivad ka tarbijast osapoole passiivsuse korral omaalgatuslikult suuremat osa asjaolusid, millele tarbija võiks nõudele vastu vaieldes põhimõtteliselt tugineda.

Loe rohkem:  Aimar Ventsel: Arktika on siiski tähtis | Arvamus

“Vastupidist (n-ö tavalist krediidilepingut) tuleb tõendada krediidiandjal, kuid selle edulootus on tagasihoidlik.”

Ühe olulise põhimõttena juurdus kohtupraktikasse reegel, et eelduslikult on tegemist tarbijakrediidilepinguga (st kohaldub täiendav laenusaaja kaitse, mida kohus peab rakendama sõltumata laenusaaja võimekusest või soovist ennast ise menetluses kaitsta), kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab eraisikule laenu. Vastupidist (n-ö tavalist krediidilepingut) tuleb tõendada krediidiandjal, kuid selle edulootus on tagasihoidlik.

Teisisõnu pakuvad kohtud tarbijatele täiendavat kaitset enamikel juhtudel, kui tarbija on saanud tasu eest enda kasutusse raha ja seda soovitakse temalt koos lisanduvate tasudega kohtu kaudu välja nõuda.

Ka eraisiku antud laen võib olla tarbijakrediit, eelkõige juhul, kui sellise laenu andmine on eraisiku majandustegevus. Näiteks on sotsiaalmeediakanalites mitmed grupid “laenud eraisikutele” jms, kus ühed inimesed reklaamivad, et annavad laene ja teised küsivad laene.

Lisaks on kohtupraktikas selgemaks saanud, missugune on krediidiandja kohustuste sisu, mille täitmist ta peab tõendama, et kohus saaks laenusaaja vastu esitatud nõude rahuldada (sõltumata sellest, millised vastuväited esitab või kas üldse oskab esitada kohtus laenusaaja). Selleks peab laenandja tooma kohtu ette asjaolud, mille pinnalt saab kohus kontrollida, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi (laenu) kogukulu tarbijale on seadusega kooskõlas.

See tähendab, et laenuandja peab tooma esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks.

Liiga “kuluka” (kehtiv näitaja, mida krediidi kogukulu ei või ületada, on 52,08 protsenti aastas) laenu korral on krediidileping tühine. See tähendab, et kui laen on ülemäära kulukas või laenuandja ei too kohtu ette krediidi kulukust kontrollida võimaldavaid andmeid, saab kohus laenusaaja vastu esitatud nõudeid rahuldada maksimaalselt üksnes algse laenugraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt arvestatud seadusjärgse intressi ulatuses (arvestada tuleb sedagi, et kuni 2022. aasta lõpuni oli seadusjärgne intress null protsenti).

Loe rohkem:  Eva-Ingrid Rõõm: vesinik on vaid üks lüli taastuvenergiale üleminekul | Arvamus

Lisaks peavad kohtud omaalgatuslikult kontrollima, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Selle järgimiseks peab laenuandja lihtsustatult hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidivõimeline on tarbija, kes suudab enda sissetulekut ja muid kohustusi arvestades tõenäoliselt ilma raskustesse sattumata võetud laenu tagasi maksta. Kui laenuandja ei tõenda kohtule, et ta laenusaaja krediidivõimelisust kontrollis, mõistab kohus laenusaajalt välja peaasjalikult üksnes laenusaaja kasutusse antud laenusumma, arvestades sealjuures juba (mh ebaseaduslike intresside katteks arvestatud) tasutud raha.

See, et kohtud pööravad ühtlustatud praktika alusel omaalgatuslikult nende kohustuste järgimisele senisest oluliselt suuremat tähelepanu, hakkab loodetavasti jõudma ka laenuandjate teadvusse ja toob kaasa ka selle, et neid kohustusi hakatakse praktikas täitma.

Lihtsustatult öeldes jäävad laenuandjad neid kohustusi rikkudes ilma igasugusest tulust, mida nad võiksid laenu andes teenida. Vähemalt “kohtu kätega” seda tulu laenusaajatelt enam kätte ei saa. Kasumi kaotuse hirm võiks motiveerida laenuandjaid järgima oma seadusest tulenevaid kohustusi.

Kohtutel on kahjuks võimatu kaitsta neid inimesi, kelle asjad kohtu ette ei jõua.

Me ei taha kutsuda üles massiliselt kohtusse pöörduma, kuid kui inimene satub tarbijakrediidi tagasi maksmisega raskustesse, tasuks enne sugulastelt raha laenamist (või uue kiirlaenu võtmist) ja laenuandja nõude rahuldamist kahtluse korral pöörduda võlanõustaja või juristi poole ning paluda kontrollida, kas laenuandja nõutav raha ka praeguse kohtupraktika kohaselt laenusaajalt välja mõistetaks.

Selleks oleks tarvilik tõsta inimeste teadlikkust, mille juures jäävad kohtu käed lühikeseks, kuid kaasa võivad aidata erinevad teavituskampaaniad.

Kokkuvõttes võib öelda, et Peeter Tarvis ja Urmas Volens on õigesti rõhutanud tarbimislaenu võtjate kaitse olulisust Eesti seaduste raames. Tarbimislaenudega seotud probleemid on nachoonevad ja seadused peavad tagama, et tarbijaid kaitstakse ebaausate laenuandjate eest. On oluline, et tarbijad oleksid teadlikud oma õigustest ja võimalustest ning et neil oleks juurdepääs adekvaatsele teabele ja nõustamisele enne laenu võtmist. Ainult nii on võimalik tagada aus ja õiglane suhe tarbimislaenude turul.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga