“Pealtnägija”: vihjed võimalike kuritarvituste kohta hooldekodus magati korduvalt maha | Eesti

Tere tulemast Eestisse, where recent reports of possible abuse and negligence in nursing homes have sparked widespread outrage. The popular investigative news show “Pealtnägija” has uncovered multiple instances of mistreatment and negligence in care facilities, raising serious concerns about the welfare of elderly residents. These shocking revelations have highlighted the need for greater oversight and accountability within the country’s elder care system. As Estonia grapples with this troubling issue, it is clear that urgent action is needed to ensure the safety and well-being of vulnerable individuals in nursing homes.

“Pealtnägija” rääkis loo jaoks kolme väidetava kannatanu pere (nimed muudetud) ja viie Pihlakodu anonüümseks jäänud töötajaga, kes kirjeldasid konkreetseid episoode, kus vastav vihje maha magati või maha vaikiti, ning tõid välja üldisemaid probleeme töökorralduses, mis soodustasid kaudselt, et väidetav seksuaalkiskja sai eliithooldekodus tegutseda.

Kokkuvõte kriitikute jutust on, et juhtunu võinuks olemata olla, kui kaebusi oleks varem tõsisemalt võetud. “Kindel on, et Pihlakodu juhtkond püüab asutuse mainet päästa ja ei ole nõus oma eksimusi tunnistama ning valetavad,” ütles üks hooldaja.

Pihlakodu juhtkond nõustus küll algul intervjuuga ja kohtus ajakirjanikuga ka väljaspool kaamerat, kuid loobus lõpuks esimenemisest kirjalike vastuste kasuks “Pihlakodu AS mõistab hukka mistahes väidetavad väärkohtlemised ja -käitumised ning on teinud ning teeb alati endast oleneva, et sellised juhtumid ei saaks aset leida ning võimalikud rikkujad saaksid vastutusele võetud,” kirjutas juhatuse esimees Merike Merirand.

Tabasalu Pihlakodu avas uksed 2019. aasta lõpus ja on üks praeguseks viiest samasse ketti kuuluvast hooldekodust. Asutus, milles koht kaheses toas maksab 2000 ja üheses 2500 euro ringis kuus, pakub esmaklassilist hoolt. Tabasalu majas on 188 kohta, mis jagatud kuueks osakonnaks kujundlike nimedega, näiteks kergemate klientidega Saare osakond, pigem vene emakeelega klientidega Poolsaare ja dementsete Metsatuka osakond.

2020. aasta augustis asus sinna tööle praegu 55-aastane vene emakeelega mees, kes on praeguse loo antikangelane. Kuigi tal pole eriharidust, töötas mees juba kümmekond aastat hooldushaiglates ja varasem CV oli Pihlakodu sõnul plekitu.

“Samamoodi ei olnud ka ju politsei vaates ühtegi nii-öelda viidet. Ta ei ole varem kriminaalkorras karistatud, ta ei ole sattunud meie huviorbiiti ka eraeluliselt, tegelikult kõik oli hästi,” sõnas põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre.

Põhja prokuratuuri vanemprokuröri Arika Lepa sõnul on kolleegid kirjeldanud meest kui aktiivset ja abivalmis inimest.

“Kogu kollektiivis oligi ainult viis meestöötajat, aga paljud kliendid on liikumisvõimetud, mis tähendab, et nende tõstmiseks ja hooldamiseks on vaja jõudu. Sageli oldi rõõmsad, kui mõni meesterahvas appi tuli ja tema pakkus end tihtipeale ka ise appi. Ta oli üle maja tuntud, et kui on abi vaja, siis tuleb ja aitab,” kirjeldas üks hooldaja.

Pihlakodus on valdav, et lisaks tavapärasele töölepingule sõlmitakse ka käsundusleping. Kui firma ütleb, et kahe lepingu süsteem on töötajatele paindlikkuse pakkumiseks, siis kriitikute sõnul on põhjus kulude kokkuhoid.

“Kui töölepingu järgi ületunde teha, tuleks maksta suuremat lisatasu, aga asi lahendati nii, et normtööaeg käis töölepingu alla, kõik ületunnid tehti käsunduslepingu alusel,” selgitas hooldaja.

See on oluline detail, sest ilma erihariduseta oli kõnealuse meeshooldaja tunnitariif niigi väiksem, aga ta oli nõus tegema ka palju ületunde, mis läksid käsunduslepingu arvestusse. Nii kukkus välja, et ta töötas mõnes kuus näiteks sel suvel kokku 300 või isegi 400 tundi.

“Esmapilgul oligi ta nagu mustertöötaja: abivalmis, nõus tegema ülipikki vahetusi ja kõiki töid, mida paluti. Kui keegi haigestus, oli ta kohe nõus auke täitma ja asendama. Mõnikord, kui ta teisi asendas, kukkus isegi nii välja, et ta oli tööl kolm ööpäeva järjest. Tean mitut juhtumit, kus ta oli ööpäeva sisuliselt ainsana Saare osakonnas. See tähendab üksi 46 inimese kohta,” rääkis hooldaja.

Pihlakodu kinnitusel on suhtarv sõltuvalt päevast ja kellaajast üks hooldaja üheksa kuni 13 kliendi kohta, aga ei saa välistada, et erakordsete asjaolude kokkulangemisel võis kõnealune mees olla osakonnas ka üksi. Kuigi praegune kahtlusalune töötas peamiselt ühes osakonnas, pakkus ta end ise või kutsuti teda appi ka mujale.

“Seal küsiti üksteiselt abi, kui oli vaja abi inimest pesta või midagi teha, siis tõepoolest teised inimesed ka aitasid. Kas pidi olema, kuidas pidi olema, see on üks uurimise osa,” ütles Tambre.

“Reeglid näevad ette, et üks töötaja peab kogu aeg üleval olema ka öösel, aga teine võib magada, kui midagi teha vaja ei ole. Korduvalt tuli ette, et selleks ajaks, kui töökaaslane ärkas, oli tema juba hommikuste hügieeniprotseduuride – me nimetame mähkmeringiga – alustanud või suure osa ära teinud. Me isegi ei näinud, kui ta oli juba mõnes toas ja pesi kedagi. Mõned töötajad olid talle tänulikud, et ta nende eest ebameeldiva töö ära tegi ja tõid talle isegi tänutäheks kingitusi,” rääkis üks hooldaja.

Lepa sõnul ei osanudki kolleegid töö iseloomu tõttu ilmtingimata kohe halba näha selles, kui keegi on abivalmis.

Siiski on “Pealtnägija” käsutuses kirjad, kuidas mõned pered – nende seas näiteks “Airi”– teatasid juba paar aastat tagasi, et aktsepteerivad ainult naishooldajat intiimpesu ja mähkmevahetust tegema.

“Terve sealoleku vältel korduvalt on see teema olnud õhus, kuidas nad ei suuda sellest kinni pidada ja et endiselt me teame, me oleme näinud oma silmaga, kuidas meie ema hooldab ikkagi meeshooldaja,” ütles Airi, kelle sõnal tõstatas ta selle küsimuse korduvalt ning sai lubaduse, et rohkem seda ei juhtu.

“Karistusseadustiku mõttes see ei ole probleem. Sisuliselt on tegemist ikkagi Pihlakodu kui teenusepakkuja ja kliendi või tema lähedaste vahelise omavahelise lepinguga või kokkuleppega, kes, kuidas, keda hooldab,” sõnas Lepp.

Pihlakodu juhtkond ütleb, et vastavad suunised küll anti, aga ei saa 100 protsenti tagada, et töötaja neist tegelikult kinni pidas.

Juba 2022. aastast on mitu kaebust

Juba 16. veebruaril 2022 kirjutas ühe eaka naiskliendi tütar politseile teate, milles rääkis mitmest probleemist ja sealhulgas kahtlusest, et meeshooldaja tahtis tema ema vägistada: “Ma arvan, et see on reaalne sündmus, aga kuidas seda tõestada, kui kasutatakse ära nõrgamõistuslikke vanureid seksuaalseks pilastamiseks.” Loos nimetame seda juhtumit selguse mõttes proua A.

“Kui see avaldus saabus, siis järgmisel päeval käis uurija kohapeal, suhtles nii Pihlakoduga kui ka võimaliku kannatanuga ja me ei leidnud mitte ühtegi tõendit, mis viitas, et selline tegu oli toime pandud,” rääkis Tambre.

“See oli pigem füüsilise väärkohtlemise kahtlus, mis tol hetkel õhus oli, ja sinna põgusalt jooksis sisse ka seksuaalse väärkohtlemise õhkõrn kahtlus, aga ei leidnud kumbki nendest kahtlusest kuidagi kinnitust,” ütles ka Lepp.

“Jah, me vaatame nüüd selle uue juhtumi valguses, jõuame ka kindlasti sinna loosse tagasi ja sinna aega tagasi. Eks ma siis tagantjärele oskan öelda, kas oleks saanud midagi teistmoodi teha. Täna ma ütlen, et ei. Uurija tegi kõik endast oleneva,” kommenteeris Tambre.

Tagantjärele ilmneb, et mõni kuu hiljem hakkas samasugust juttu rääkima teine eakas daam. Nimetame teda proua B.

“Saare osakonnas rääkis üks klient, proua B, et see meeshooldaja proovis teda vägistada duširuumis. Ta oli selgelt endast väga väljas. Rääkis, kuidas ta olevat appi karjunud ja üks naishooldaja tegi duširuumi ukse lahti ning rünnak olevat lõppenud. Mulle tundus see jutt väga ehmatav. Proua rääkis sellest mulle ka hiljem uuesti. Ütles – ma olen vana, aga ma ei ole loll. Rääkisin sellest hooldusjuhile. Küsisin, kas sa tead, mida proua B selle mehe kohta räägib. Ta vastas otse, et jah. Ta olevat seda ka teistele kaevanud, aga kas ei tundu, et proua räägib segast juttu,” kirjeldas üks hooldaja.

Tambre sõnul politseil proua B juhtumist informatsiooni ei ole. “Minul ei ole sellist informatsiooni, aga see, mida te just väidate, tegelikult näitabki seda, et väga palju selliseid jutte ja lugusid tegelikult räägitaksegi ja see ei jõua meieni väga tihti,” sõnas ta.

“Sinnapaika see asi toona minu teada jäi. Isegi kui proua on nõdrameelne, oleks võinud ju selle meeshooldaja tegevust ikkagi jälgida. Sest veel hiljem püüdis see mees korduvalt temaga tegeleda, pesta ja mähkmeid vahetada, aga proua B hakkas karjuma, kui ta tuppa tuli: “Saatke ta ära, ta tuleb mulle kallale”,” rääkis hooldaja.

Pihlakodu juht Merike Merirand ütleb, et neil “ei ole olnud varem seksuaalse väärkohtlemise teemalisi kaebusi”. 2022. aasta algul ei saanud nad tema sõnul aru, et proua A juhtum puudutas ka väidetavat seksuaalset kontakti ja proua B puhul polevat juhtkond üldse midagi sellist kuulnud.

“Kaebusi, millest pole maja esindajatele tehtud avaldust, me kahjuks kommenteerida ei saa,” ütleb juhataja.

Vilepuhujate sõnul pole see aga tõsi ja seda saab ka dokumentaalselt tõestada. Nimelt saatis 83-aastase proua B tütar 16. augustil 2023 juhatuse esinaisele kirja, milles kaebab seletamatuid vigastusi ema kätel ja jalgadel, mis olevat tekkinud pesemise käigus. Kaks päeva hiljem sai ta vastuse Tabasalu Pihlakodu asejuhilt, kes lükkas kahtlused tagasi: “Kõnealune meeshooldaja peseb meil samas osakonnas kõiki kliente ja proua B on ainuke, kes väidab, et hooldaja kisub tal vägisi öösärgi seljast ning soovib teda vägistada. Kahjuks räägib ta seda juttu ka teistele hooldajatele, kuigi tõepõhja sellel süüdistusel kindlasti ei ole.”

Ehk siis vähemalt osa juhtidest teadis hiljemalt mullu augustis, et sellised süüdistused on.

“See tekitab selliseid mõtteid, et /…/ enamus seksuaalkuritegude puhul tegelikult tagantjärele me näeme, kui palju oli märke. Ma arvan, et kui sellest loost midagi head üldse võtta on – see on nii traagiline sündmus –, siis ainuke hea on see, et palun hakkame teavitama kõikidest sellistest märkidest, kõikidest sellistest vihjetest,” ütles Tambre.

Tõe nimel tuleb öelda, et proua B jutt ei ole alati selge ja ka tema tütar ütleb, et ei saanud aru, millest täpselt ema rääkis, ning rahuldus lubadusega, et kõnealune meeshooldaja temaga enam ei tegele.

Üks asi on see, et ülemused usaldasid kõnealust meest, teine, et samal ajal oli probleeme mitme teise töötaja ja konfliktiga, mis viisid fookuse mujale. Juhtkond möönab, et Tabasalust on kahe aasta jooksul sunnitud lahkuma viis probleemset töötajat, kes jäid vahele näiteks kliendi löömise või sõimamisega. Lisaks kippus mõne töötaja vahetuse ajal kaduma psühhotroopse toimega ravimeid, mida arutati ka töötajate siselistis. Aga see on täiesti omaette teema.

Hooldaja tabati teolt

“Pealtnägija” loo antikangelane tabati teolt 30. novembril, kui ta jäi vahele teisele meeskolleegile dementsete osakonnas duširuumis koos Airi emaga. Nimetame teda proua C-ks.

“Selles osakonnas on kõik uksed avatud, neil ei ole suletud uksi, nad ei pea uksi sulgema, /…/ aga oma üllatuseks oli see uks äkki lukus. /…/ Ja ta võttis kohe automaatselt ise enda võtme ja keeras selle ukse lahti. Ja siis pilt, mis seal avanes, oli järgmine: meie ema alakeha oli võetud paljaks (kogub end) ja meeshooldaja oli seal kõrval ka tema ees /…/ palja alakehaga. /…/ Ja siis meesterahvas, kes selle avastas, see meeshooldaja väidetavalt ehmatas sellest nii palju, ta sulges ukse automaatselt ja siis jätkas oma toiminguid,” kirjeldas Airi.

Juhtunut näinud hooldaja andis juhtkonnale sellest teada 8. detsembril.

“Esimene, mida tegelikult kahtlustatavad teevad, hakkavad vabandama, hakkavad selgitama, mis võis juhtuda. Ja see inimene, kes seda pealt näeb, võib väga tihti jääda mulje, et ta aktsepteeribki seda vabandust. Ta hiljem hakkab mõtlema, et äkki ma nägin valesti midagi, kas häirekeskusele helistamine äkki on liigne reaktsioon asjale. /…/ Inimene istub, mõtleb, analüüsib ja tegelikult tegi täitsa õigesti. Tulles tööle vahetusejärgselt andis sellest kohe ka teada – teate, ma nägin sellist asja ja see jäi mind häirima,” kommenteeris Tambre.

Pihlakodu väidab, et kahtlusalune ei olnud sellesse osakonda määratud, ei pidanud sel hetkel seal viibima ega tohtinud proua C-ga üldse tegeleda. Kui nad juhtunust 8. detsembril teada said, kutsuti kahtlusalune välja ja paluti tal kirjutada lahkumisavaldus, millega vahetu oht nende sõnul likvideeriti.

Proua C lähedastes tekitab aga küsimusi, et esimese kõne numbrile 112 tegi hoopis ühe töötaja lähedane 11. detsembril ning ametliku avalduse andis Pihlakodu sisse alles 12. detsembril. Lähedastele teatas Pihlakodu 14. detsembril.

“Ja kui me küsisime, miks nii tõsise asja puhul ei ole politseid kohe teavitatud, kui 8. tuli andma tunnistaja oma ütlust, ütlesid nad, et see ei olnud sellel hetkel enam oluline, kas läheb mööda üks päev või kaks päeva, et politsei on praeguseks asjaga kursis,” rääkis Airi.

“Ei, mulle ei tundu, et nad venitasid. Kui me tegelikult vaatame ajateljel, siis 8. detsember oli reedene päev. Taaskord minu jaoks inimlikult täiesti loomulik, et nädalavahetus tuli vahele, esmaspäeval sai veel korraks mõeldud asja üle. See on miski, mis on tegelikult ju väga tõsine süüdistus, millega minna politseisse ja korraks seedida seda ja siis teha avaldus,” sõnas Lepp.

“Loomulikult politsei sooviks kõik sündmused saada sel hetkel vahetult, kui see juhtub, see teeb meile uurimise ja menetlemise palju lihtsamaks, sest siis on kõik tõendid olemas. Aga me ei saa öelda inimestele, et te jäite hiljaks või midagi on liiga hilja. Alati parem hilja kui mitte kunagi. Suur aitäh, et teavitati ja tänu sellele me tegelikult täna ju seda juhtumit ka ju uurime,” rääkis Tambre.

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juhi Urmet Tambre ning seksuaalkuritegude menetlemisele spetsialiseerunud vanemprokuröri Arika Lepa sõnul võimaldab moodne tehnika tõendeid koguda ka palju hiljem ja eksperdid on sellega tegelenud viimased kuu aega sisuliselt iga päev.

Üllatuslikult tuli nüüd kollektiivist välja aga veel üks tunnistaja, kes teatas, et tema nägi sarnast akti pealt juba kuu varem.

Pihlakodu on pakkunud ja pakub head hoolt väga paljudele ning mitme varasema ekstsessi puhul on näha, kuidas töötajaid õhutati kõigist probleemidest teada andma. Teisalt magati ikkagi või vaikiti signaal võimaliku gerontofiili suhtes korduvalt maha kas või sellepärast, et foonil oli ka muid probleeme.

Kuna kahtlusalune on varem karistamata ja teeb koostööd, ei võetud teda vahi alla. Kogu tõde ei pruugi aga kunagi välja tulla, sest mitu võimalikku ohvrit on surnud.

In conclusion, the “Pealtnägija” investigation into possible abuse in nursing homes being dismissed multiple times is deeply concerning. It highlights the need for better oversight and protection of the elderly in care facilities in Estonia. It is imperative that the authorities take these allegations seriously and take immediate action to ensure the safety and well-being of the residents in these homes. The well-being of our elderly population should be a top priority, and it is essential that proper measures are put in place to prevent any further mistreatment or neglect in nursing homes.