“Pealtnägija”: Saksamaal peeti paremäärmuslasi naljanumbriks, aga enam mitte | Välismaa

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime “Pealtnägija” dokumendifilmist, mis kajastab paremäärmuslike gruppide kasvavat ohtu Saksamaal. Film paljastab kuidas algul peeti neid naljanumbriks, kuid viimastel aastatel on olukord muutunud tõsisemaks. Sellel on olnud laastav mõju Saksamaa ühiskonnale ja julgeolekule ning mõju tõenäoliselt ei piirdu vaid nende piiridega. See lugu on hoiatus, mis teeb murelikuks iga inimese, kes hoolib rahu, demokraatia ja inimõiguste säilimisest.

Peeter Esimene, kodanikunimega Peter Fitzek, kuulutas 2012. aastal Berliinist 90 kilomeetrit lõunas asuvas Wittenbergis välja oma kuningriigi, mis teatas Saksamaast lahkulöömisest. “Kuningriiki oli vaja, sest Saksamaa pole enam mingi riik. Vähemasti mitte konstitutsiooniline,” põhjendas Fitzek.

58-aastase endise koka ja võitluskunstide treeneri mikrokuningriik koosneb hetkel mõnest Fitzekile ja tema järgijatele kuuluvast kinnistust, aga sel on oma konstitutsioon, ta trükib oma passe, juhilube ja raha ning väidab, et pole vähemalt 15 aastat makse tasunud.

“Me ei maksa makse, et okupatsiooni hõlbustada. Kui seda raha kasutatakse selleks, et Ukrainasse tanke saata. See pole eetilistel põhjustel võimalik,” ütles Fitzek.

Isehakanud monarhi väitel on tal juba 5000 kodanikku, kellest mitusada käivad ka sealsamas tööl. Peeter Esimese enda põhitegevus on 2500 eurot maksvad kursused, kus ta õpetab, kuidas tõeliselt sõltumatult elada.

“Seminaride teemaks on süsteemist lahti ütlemine. Inimesed õpivad Saksamaalt lahkuma ja kuningriigi osaks saama. Inimesed õpivad seminaridel, kuidas vabaks saada. Kuidas jälle sõltumatud olla,” kirjeldas Fitzek.

Kriitikud nimetavad teda kultusjuhiks ja tema maailmavaadet seguks esoteerikast ning vandenõuteooriatest, aga Peeter Esimene esindab nähtust nimega Reichsbürgerid ehk riigikodanikud. Osa neist usub, et ainus ja tõeline Saksamaa on 19. sajandi keisririik ning kannavad tänini musta-valge-punast lippu. Teiste arvates ei lõppenud Hitleri Reich teise maailmasõja järel juriidiliselt ära, mistõttu praegune Saksa liiduvabariik on libariik.

“Nad usuvad, et Saksamaa riiki pole praegu tegelikult olemas, sest pärast teist maailmasõda ei sõlmitud rahulepingut. See tähendab, et Saksamaad kasutavad praegu ära kurjad jõud, kelle eesmärk on sakslasi alla suruda,” selgitas sihtasutuse Amadeu Antonio analüütik Nicholas Potter.

Pandeemiaaeg andis Reichsbürgeritele hoogu juurde

Föderaalsete julgeolekuteenistuste kõrval on ka igal liiduvabariigil oma luure. Stephan Kramer on Tüüringi julgeolekujuht. Nicholas Potter töötab aga analüütikuna valitsusvälises Amadeu Antonio Sihtasutuses, mis tegeleb rassismi ja paremäärmuste jälgimisega.

Nad kinnitavad, et kui Reichsbürgerid olid varem marginaalne liikumine, siis Covidi pandeemia ja selle piirangud andsid neile kõvasti hoogu juurde. Näiteks 2020. aastal riigipäevahoone ees toimunud meeleavaldusel seisid Reichsbürgerite kõrval QAnoni vandenõuteoreetikud, paremäärmuslikud poliitikud, vaktsineerimisvastased ja inimesed, kes tõepoolest kandsid fooliummütse.

“Ülimalt veider oli näha aastaid meile tuttavaid Reichsbürgereid koos joogaõpetajate, rastapatse kandvate hipide ja neonatsidega. Tõeliselt veider inimeste plejaad leidis üksteist, moodustas uusi liite,” kommenteeris Potter.

“Nad avastasid paari aasta eest, et mõlemad saavad koostööst kasu, nii Reichsbürgeri kui ka uute parempoolsete liikmed. Ja see on väga huvitav liit, seetõttu ka väga ohtlik, sest üheskoos on nad palju ohtlikumad kui kõik eraldi,” sõnas Kramer.

Tol päeval rahumeelselt alanud protest muutus peagi vägivaldseks, kui meeleavaldajad korraldasid tormijooksu Riigipäevahoonele. Seejuures mäss Berliinis toimus neli kuud enne, kui USA-s Donald Trumpi toetajad tegid sama Washingtoni Kapitooliumil.

Julgeolekuteenistusi teeb murelikuks liikumise võimalik koostöö AfD-ga

Analüütikud ja julgeolekuteenistused teeb eriti valvsaks, et sama seltskonnaga teeb koostööd ja paljuski samu jutupunkte rääkiv Alternative für Deutchland ehk AfD, mis on praegu küll üleriiklikult opositsioonis, aga siiski populaarsuselt teine partei.

“Ma olen väga ärevil, sest ennast paremäärmuslastena tõestanud AfD on meie liidumaa parlamendis suurim opositsioonierakond. Põhimõtteliselt on parlamendis ülikondades natsid,” ütles Kramer.

“Jah, nad väidavad seda, aga see ei muuda meie programmi. See ei muuda meie seisukohti ja see ei sega inimestel meid toetamast,” sõnas AfD asejuht Beatrix von Storch.

“Kõik, kes AfD poolt hääletavad, pole automaatselt paremäärmuslased või natsid. Me näeme nördimust ja viha poliitiliste otsuse pärast. Me näeme inimestes hirmu ja kõikjal ümberringi kriise. Võtame Ukraina sõja, majanduskriisi, pandeemia, keskkonnakriisi. See pole ainult üks asi, aga koosmõjus on tekkinud olukord, kus paljud sakslased otsivad Führerit, liidrit, ühte erakonda, mis kõik probleemid lahendaks,” rääkis Kramer.

Beatrix von Storchi sõnul on nende nimetamine äärmuslasteks nõiajaht, aga Saksa julgeolekuteenistuste sõnul õhutab partei selgelt riigikorra vastaseid meeleolusid. Üks asi on sarnaseid vaateid pooldavad üksikud ebaadekvaatsed isikud nagu Ingo K, kes avas tule politsei pihta, kes tulid tema Baden-Württembergi majja tulirelvi konfiskeerima.

Kuid 2022. aasta aprillis tabati algul viieliikmeline grupp Reichsbürgereid, kes kavandasid föderaalse terviseministri röövimist, ja seejärel sama aasta detsembris vahistati juba 27 inimest, kes kavandasid relvastatud riigipööret.

Seltskonda juhtis Heinrich XIII ehk vürst Reuss, kes on tõepoolest Tüüringi piirkonda valitsenud vürstide järeltulija. Nelja aasta eest kurtis ta avalikult, kuidas tema suguvõsa on võimu kaotanud ja varast ilma jäänud.

“1000 aastat valitsenud dünastia on kaotanud oma vara ja riigi. See on minu suguvõsa lugu,” kõneles Reuss konverentsil.

“Ta soovis oma suguvõsa vara tagastamist, aga sellest keelduti. Ja see tekitas vürstis nördimust, misjärel ta üritaski Reichsbürgeriks hakata, et taastada selle kaudu piirkonnas oma vana aristokraatlik seisus. Me jälgisime teda juba mitu aastat, aga väga aktiivseks muutus ta alles hiljuti,” rääkis Kramer.

Süüdistuse järgi kavatsesid riigipöörajad korraldada relvastatud tormijooksu Riigipäevahoonele, kehtestada ajutise sõjalise valitsuse eesotsas Reussiga ja olid teinud nimekirja poliitikutest ja meediategelastest, kes tuleb arreteerida või likvideerida, eesotsas praeguse kantsleri Olaf Scholtziga.

Selle asemel nabiti teiste seas kinni vürstikandidaat, üks tegevsõjaväelane, endisi politseinikke ja isegi kuulus telekokk. Aga kõige üllatavam oli endise AfD poliitiku vahistamine. Väidetavalt pidi Birgit Malsack-Winkemannist, kes oli 2017. kuni 2021. aastal AfD parlamendisaadik, saama vürstirežiimi justiitsminister.

“Ma ei tea temast midagi. Meile pole tõendeid näidatud. Me teame ainult seda, et ta on vahi alla võetud. Me ootame tõendid ära, siis saame ka kommenteerida,” ütles von Storch.

Väidetavaid vandenõulasi ei ole veel süüdi mõistetud, aga järjest tilgub avalikkusse detaile. Näiteks eelmisel nädalal täpsustus info, kuidas riigipöörajad lootsid saada tuge ja tunnustust Kremlist. Kuningas Peeter Esimesel on küll olnud omad arusaamatused politseiga juhiloata sõitmise ja maksuküsimuste teemal, aga tema väidab, et on vägivalla vastu ning pooldab rahumeelset riigikorra muutust.

“Kuningriigi nimes on küll sõna Reich, seega võib öelda, et me oleme Reichsbürgerite riik. Aga meil pole midagi ühist inimestega, kes soovivad vägivaldseid muutusi,” kinnitas Fitzek.

Föderaalvõimude sõnul on neile teada umbes 23 000 Reichsbürgerit, aga neid võib olla mitu korda rohkem. 83 miljoni elanikuga riigis on see siiski vähe. Samas, on AfD taga miljonid, eriti Ida-Saksamaal, ja Stephan Kramer meenutabki, et demokraatia antakse sageli käest demokraatlikul teel.

“Ma ei püüa seda võrrelda, ent ajalugu vaadates me teame, et Hitler ei tulnud võimule revolutsiooniga. Ta võitis valimised. Mina olen juut, seega kui ma näen neid neonatse ja paremäärmuslasi meie ühiskonna tugisammaste vahel marssimas, tõenäoliselt ka poliitilist võimu haaramas, siis on minu ja mu pere punaseks jooneks see, kui AfD mõnel liidumaal või föderaalselt valitsusse pääseb, siis me lahkume riigist,” rääkis Kramer.

In conclusion, the “Pealtnägija” report on the treatment of right-wing extremists in Germany sheds light on the alarming rise of extremism in Europe. It is concerning that these individuals were initially treated as a joke, but the situation has now escalated to a point where they are seen as a serious threat. This serves as a reminder that the issue of extremism is not to be taken lightly and requires immediate attention and action. It is important for authorities and the public to be vigilant and proactive in addressing and preventing the spread of such dangerous ideologies.