“Pealtnägija”: ettevõtja veab Viimsi vallaga tuuliku pärast vägikaigast | Eesti

Tensions are rising in Viimsi as an entrepreneur clashes with the municipal government over the construction of a wind turbine. The popular investigative show “Pealtnägija” delves into the controversy, shedding light on the complex dynamics at play. As the battle for control over the landscape unfolds, the future of renewable energy in Estonia hangs in the balance. Join us as we uncover the truth behind this high stakes feud in Viimsi.

Rohuneeme ja Aegna saare vahel asuval Kräsulil keerutab lisaks tormituultele tolmu üles vaidlus tuulegeneraatori üle. Aivar Osa, kelle perele 17-hektariline väikesaar sisuliselt kuulub, soovib püstitada poolteist miljonit maksva 46-meetrise tuuliku, kuid on enda sõnul langenud vallaametnike kiusu ohvriks.

Viimsi vald, mille koosseisu Kräsuli kuulub, eitab ametkondlikku tagakiusamist ja rõhutab, et juriidikas ei tohi üle nurkade lasta: ühelt poolt võib tekkida naabrite pahameel visuaalse reostuse tõttu, teisalt võib igaüks hakata oma õuele ja oma suva järgi sama kõrgeid tuulikuid püstitama.

Terve elu Viimsis elanud ja peaasjalikult ehitusvaldkonnas elatist teeninud Osa on seal kandis üpris tuntud. 90-ndatel Viimsi vallavolikokku kuulunud ja maakomisjoni juhtinud Osa sai kuulsaks sellega, et ehitas president Lennart Merile Rohuneeme tippu nn Armuneemele villa. Aastate jooksul seostas ajakirjandus teda korruptsioonihõnguliste tehingutega ning politsei uuris korduvalt tema ärisid, aga lõpuks mõisteti Osa aastal 2000 süüdi suures ulatuses riisumises, mille sisuks oli pettus maaäris ja mille tulemusel sai kahe poja isa kolm aastat tingimisi vangistuse.

Selle kõrval pälvis vähem tähelepanu, et juba aastal 1992 soetas ettevõtja ja vallategelane esimese krundi Kräsulil, mis asub otse Lennart Meri Armuneeme kõrval.

Praegu kuuluvad saare kõik viis krunti Aivar Osale, tema lastele ja elukaaslasele. Eelmise aasta märtsis toimus Viimsi valla egiidi all esimene saare üldkogu, kus ülejäänud saare elanikud, kes juhtumisi on tema pereliikmed, valisid 56-aastase Aivari Kräsuli saarevanemaks. Saarel asub kolm elamut, kus ajalooliselt elasid kõrvalsaarelt Aegnalt sinna kolinud pered. Ühes majas elab Aivar Osa ema, teises mees ise elukaaslase Maarjaga ja kolmandat kasutavad täiskasvanud lapsed.

Perekond püüab saarel elades jätta võimalikult väikse ökoloogilise jalajälje. Tarbevett kogutakse pinnasest, liigeldakse elektrimootoril sõitva ATV-ga ja paar aastat tagasi tekkis mõte püstitada elektri tootmiseks tuulik.

Osa ei salga, et umbes 23-korruselise maja suuruse ja 1,5-miljonilise eelarvega ettevõtmise eesmärk pole ainult saare varustuskindlus, vaid ka äri. 

“Kui siin vanasti käisid need vanad peremehed merel, püüdsid angerjat, müüsid seda linnas ja elasid ära, siis täna sellist võimalust ei ole, et sa lähed püüad kala ja müüd ükskõik kui kallilt, ikkagi sellest ära ei ole võimalik elada. Aga tuul oleks nagu ainuke asi, mis annaks ainukese võimaluse siin samas saare peal nagu millegagi tegeleda,” rääkis Osa.

Mehe sõnul andis vald algul ideele positiivse tagasiside, aga kui ta esitas 2022. aasta juulis neile taotluse projekteerimistingimuste saamiseks, järgnes vaikus.

Kräsuli teemadega hästi kursis oleva Viimsi abivallavanema Alar Miku sõnul ei venitanud ametnikud meelega, vaid taoline tuuliku taotlus oli nende jaoks esmakordne. Siiski venis vastus nii kaua, et Osa palkas advokaat Viktoria Tuulase, kes tegi pärast seitset kuud ootamist, 16. veebruaril 2023 halduskohtule kohustamiskaebuse, et sundida valda lõpuks midagi otsustama.

Veel enne, kui kohus jõudis asja sisuliselt arutama hakata, otsustas vald mullu 2. mail projekteerimistingimusi Kräsuli tuulikule mitte väljastada, mis sisuliselt tähendab loa andmisest keeldumist.

“Meie hindasimegi seda, et tegemist on valdavalt tootmisrajatisega, mitte olemasoleva elamu tarbeks mõeldud rajatisega ehk et ta ei lähe selle erisuse alla, mille alusel projekteerimistingimusi võiks anda. Meie hinnangul eeldab see planeeringumenetlust,” selgitas Mikk.

Valla väitel on plaanitav tuulik liiga suur, peaaegu Viru hotelli kõrgune, ja asub rangelt võttes ehituskeeluvööndis, mistõttu tuleks teha üldplaneeringu menetlus, mille käigus vaieldaks läbi, kas ja kui suuri tuuleturbiine tohib üldse Viimsis püsti panna. Aivar Osa vaidlustas aga keeldumise argumendiga, et ehituskeeld ei laiene olemasoleva hoone juurde rajatavale tehnovõrgule ja rajatisele. 1. detsembril andiski kohus õiguse talle.

Otsus jõustus 2. jaanuaril. Kohtunik Janek Laidvee sõnul ei arutatud sisuliselt, kas tuulik on liiga suur või risustab vaadet, vaid otsustati, et valla keeldumine oli nõrgalt põhjendatud.

“Kohus leidis, et keeldumine ei olnud põhjendatud ja ütles vallale, et tuleb uuesti otsustada selle üle. Põhimõtteliselt vald peab uuesti menetluse läbi viima ja võtma vastu otsuse, kas projekteerimistingimused väljastada, aga seaduse järgi pole ka tegelikult välistatud, et kui on mingid kaalukad põhjused, võiks ka keelduda,” rääkis Laidvee.

Osa oli enda sõnul pärast kohtuvõitu eufoorias ja uskus, et nüüd saab projekt rohelise tule, kuid 23. jaanuaril tabas teda ja tema advokaati vallamajas kohtumisel šokk.

“Sissejuhatuseks siis teatati, et nii, kohtuotsuse täitmisest me praegu ei räägi. Alustame sellest, et need hooned, mille juurde te tuulikut soovite, on ebaseaduslikud,” kirjeldas kohtumist advokaat Tuulas.

Alar Mikk kommenteeris valla poolt, et kui soovitakse seda tuulikut olemasoleva elamu tarbeks rajada, siis olemasolev elamu, selle abihooned, sadamarajatised, millele viidati, peaksid olema püstitatud õiguslikul alusel.

Tagantjärele selgus, et pärast kohtukaotust konsulteeris Viimsi vald kliimaministeeriumi ja keskkonnaametiga ning hakkas kinni samast paragrahvist, mille alusel Osa ja tema advokaat erandkorras ehituskeeluvööndisse tuuliku püstitamist taotlesid. Nimelt viskasid ametnikud õhku küsimuse, kas hooned, mida see tehnorajatis teenindama hakkaks, tekkisid Kräsulile üldse õiguslikel alustel.

Pika teemapõrgatuse lühike kokkuvõte on: esimese soojaga väitis vald, et kõik Kräsuli hooned on ilma ehitus- ja kasutusloata. Kräsuli elanikud vaidlesid aga vastu, et elumajade puhul on tegu rohkem kui saja-aastaste majadega, mis paistavad juba 1960-ndate keskel tehtud esimestel satelliidifotodel ja mida on vahepeal ainult remonditud. Seejärel panid ametnikud sõrme konkreetselt garaažile, mis tekkis elumaja kõrvale 2000-ndate algul ning sadamale, mis on samuti justkui loata laienenud.

Osa ja tema advokaat ütlevad, et esiteks ei puutu need kavandatavasse tuulikusse, aga teiseks kerkis garaaž vanale vundamendile ning sadam on alati samas kohas olnud ja seda on ainult moderniseeritud. Kräsuli rahvas leiab, et erinevate valeväidetega püüab Viimsi vald viia keskkonnaameti nii kaugele, et need nõuaks hoonete lammutamist. Näiteks väidetakse ametile saadetud kirjas, et saarel on 2006. aastal rajatud hooned, millele vald ei ole ehitusõigust andnud ja palutakse ameti seisukohta, kas neid saaks seadustada või tuleks lammutada.

“Ametnik tegelikult esitas valeandmed, sest kui väita, et midagi on ebaseaduslik, siis peab seda ju millegagi tõendama. Peale selle väite ei olnud seal mitte midagi./…/ Et tegelikult lühidalt kokku võttes, tahad tuulikut, kohus ütles, saad tuuliku, aga me lammutame maja maha, mille juurde see tuulik on siis mõeldud. Et pole maja, pole tuulikut, pole probleemi?” rääkis advokaat Tuulas.

Alar Mikk kinnitab, et kindlasti ei ole tegemist kiusuga. “Kui meie juurde tullakse mingisuguse taotlusega, siis on tegelikult normaalne, et ametnik vaatab natuke laiemalt ka. Et kui sa soovid midagi teha ja ametnik näeb, et sul on see asi korrast ära, ole hea tee korda, siis see on tegelikult selle inimese enda huvides, et tal need asjad oleksid korras,” selgitas Mikk.

Vald tunnistab, et on selle menetluse käigus teistele ametkondadele saadetud kirjades teinud faktivigu, aga väidab, et need on süütud näpukad. Viimsi vald väljastas eelmise nädala lõpus Osale järjekordse teate projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumisest. Osa kavatseb ka selle vaidlustada, isegi kui see tähendab veel suuremat vastasseisu vallamajaga.

Alar Mikk leiab siiski, et vald on pakkunud Kräsuli elanikule lahendust. “Kõik riigiasutused, vallavalitsus on viidanud sellele, et seda asja saab teha planeeringuga. Planeering on kohane meede. Nüüd meil on teadmine, et sinna on aastate jooksul näiteks sadamakai loodud ilma ehitusloata ja seal on erinevaid asju. Planeering on praegu hea võimalus kõik need mured sinna ühte planeeringusse panna ja hakata seda lahendama.”

Kohtunik Laidvee möönis, et kohus põhimõtteliselt saab ka kohustada projekteerimistingimusi väljastama. “Seda ei tule väga tihti ette, aga seda ikka aeg-ajalt tuleb, kui on ka teistkordne keeldumine tehtud ja siis tuleb kohtul hinnata, kas see on põhjendatud või mitte. Ikkagi hea halduse põhimõte on see, et inimest niimoodi ei väntsutata ega esitata selliseid pidevalt uusi ja uusi nõudeid, mis tegelikult oleks pidanud juba olema teada juba algsel menetlusel.”

Kokkuvõttes näitab “Pealtnägija” saade selgelt, kuidas ettevõtjate ja kohalike omavalitsuste vahelised konfliktid võivad kergesti tekkida, eriti kui on kaasatud suured projektid nagu tuulikupark. Viimsi valla ja ettevõtja vahelised arusaamatused tuuliku asukoha osas on heaks näiteks sellest, kuidas õiguslikud ja keskkonnaalased küsimused võivad keeruliseks muutuda ning vajavad põhjalikku läbivaatamist. Oluline on leida lahendus, mis arvestab nii kohalike elanike huve kui ka keskkonnakaitset, tagades seeläbi tasakaalu ja jätkusuutlikkuse kogukonna jaoks.