Õnne Pillak: meie ühiskond on elulõpu tahteavalduseks valmis | Arvamus

Tuntud Eesti ajakirjaniku Õnne Pillaku hiljutine arvamusartikkel on tõstatanud põletava küsimuse meie ühiskonna suhtumisest elu lõpu tahteavaldusse. Pillaku sõnul on aeg muuta meie mõtteviisi seoses surmaga ning pakkuda inimestele võimalust väärikalt lahkuda. Tema sõnum on kõnekas ja paneb meid kõiki mõtlema sellele, kuidas me kohtleme neid, kes on otsustanud lõpetada oma kannatused. Pillaku arvamus on julge ja inspireeriv ning pakub kindlasti palju materjali aruteluks üle kogu riigi.

Patsiendi elulõpu tahteavaldus on vabatahtlik läbimõeldud tahteavaldus, mis annab inimesele võimaluse selgelt väljendada eelistusi, milliseid ravivõtteid ta ei soovi juhul, kui ta kaotab haiguse või vigastuse tõttu otsustusvõime, kirjutab Õnne Pillak.

Me armastame rääkida elu algusest. Täiesti mõistetav. Laste sünniga kaasneb ootuselevus, rõõm ja armastus. Palju vähem, isegi ebaõiglaselt vähe, räägitakse siit ilmast lahkumisest. Ometi ootab see hetk kõiki.

Iga inimese elu lõpp peab olema väärikas ning korraldatud tema soove, veendumusi ja väärtusi silmas pidades. On inimesi, kes mõtlevad hästi põhjalikult läbi, milline saab olema nende ärasaatmine ja jätavad sellest maha ka detailsed juhised. Üks juhiste osa on patsienditestament ehk elulõpu tahteavaldus (PET).

PET-i abil saab otsustusvõimeline täisealine inimene, kes elu pikkuse asemel soovib säilitada elukvaliteeti, võimaluse oma valikud nõustaja abil põhjalikult läbi kaaluda, soovi korral loobuda elusäilitavast ravist ja saada selle asemel palliatiivravi.

Riigikogu sotsiaalkomisjonile tutvustas hiljuti oma tööd Eesti Arstide Liidu eetikakomitee ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse töörühm, kes on teinud ära suure ettevalmistustöö PET-i seadustamiseks.

Olgu kohe joon vahele tõmmatud: patsiendi elulõpu tahteavaldus ei ole abistatud suitsiid. Need on kaks täiesti erinevat asja. Patsiendi elulõpu tahteavaldus on vabatahtlik läbimõeldud tahteavaldus, mis annab inimesele võimaluse selgelt väljendada eelistusi, milliseid ravivõtteid ta ei soovi juhul, kui ta kaotab haiguse või vigastuse tõttu otsustusvõime.

Kuni inimene on otsustusvõimeline, suudab oma tahet ja soove väljendada, tema elulõpu tahteavaldust ei rakendata. PET peab olema koostatud pädeva ja erapooletu arstiga konsulteerides, et patsiendil oleks piisavalt informatsiooni oma otsuse tegemisel.

Mis veel tähtis, elulõpu tahteavaldus on mõeldud nendele inimestele, kes ise tahavad tahteavaldust teha. See on sügavalt inimese isiklik otsus ja rangelt vabatahtlik. Sama oluline, kui võimalus PET-i teha, on teadmine, et seda ei rakendata, kuni inimene on võimeline oma tahet ja soove väljendada, inimesel on PET-ist võimalik igal hetkel loobuda.

Eestis on läbimõeldud elulõpu tahteavalduse süsteemi kaua oodatud, et kõige haavatavamas seisus inimeste õigus vabalt oma elu lõpu üle otsustada oleks paremini tagatud.

“Patsiendi elulõpu tahteavaldus peab olema väga kiiresti ja operatiivselt kättesaadav tervise infosüsteemis.”

Alates 2002. aastast on võlaõigusseaduses loodud raam patsienditestamendiks, kuid töörühma ettekandest selgus, et see ei ole piisavalt süsteemne patsiendi soovi täideviimiseks. Ühelt poolt on puudu sellest raamist (arsti) nõustamine olulise otsuse tegemisel. Teiseks on puudulik info kättesaamine. Patsiendi elulõpu tahteavaldus peab olema väga kiiresti ja operatiivselt kättesaadav tervise infosüsteemis. Ükskõik millises infosüsteemis patsiendi andmed avatakse, peaks patsiendi tahteavaldus olema esile tõstetud.

Eestis leiab näiteid selle kohta, et lähedased ega patsiendi raviarst ei tea patsienditestamendi olemasolust ning patsient ise ei ole enam võimeline sellest teada andma. Tulemuseks on olnud ravi, mida patsient tegelikult ei ole soovinud, või mis enam ei aita. Tean omast käest, kui raske on aktsepteerida arsti arvamust, sest lähedane inimene on liiga kallis, et tal minna lasta.

Meie ühiskond on elulõpu tahteavalduseks valmis. Arusaadavalt ei mõtle meist kõik igapäevaselt, kuidas nad surra tahavad. Sagedamini mõtlevad inimesed oma elu lõpule, kui neil on kas lähedane lahkunud või pikalt mõnda haigust põdenud, piinarikkalt surnud või puutuvad elu lõpuga kokku oma tööga seoses.

Siiski on hulk inimesi, kellele on eelkõige oluline nende elukvaliteet ning nad ei soovi keerulise haigusega rinda pistes jääda valudes piinlema. Nii kohatult, kui see nüüd ka ei kõla, aga ka oma lähedastele koormaks. Nad soovivad endale ja oma lähedastele parimat. Elulõpu tahteavaldus on võimalus neile.

Eesti Arstide Liidu eetikakomitee ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse töörühm on suure töö ära teinud ja nüüd on teatepulk sotsiaalministeeriumi käes. Sotsiaalkomisjonile tutvustatud ajakava järgi valmib veel tänavu patsiendi elulõpu tahteavaldust seadustav eelnõu.

PET-i regulatsiooniga koos peaks valmima terviklik nõustav juhis, kättesaadav olema nõustamisteenus ning inimene peaks saama oma informeeritud eelistusi väljendada lihtsalt, nii Terviseportaali tahteavaldust lisades kui ka arstile suuliselt. Väljatöötamisel oleva seaduse jõustumisajaks on planeeritud 1. jaanuar 2026. Ootame eelnõu riigikokku aasta pärast, eesmärgiga see selle koosseisu jooksul vastu võtta.

In conclusion, Õnne Pillak’s assertion that Estonian society is ready to accept end-of-life declarations is thought-provoking. The ethical and legal aspects of end-of-life decisions raise complex and emotional debates, and it’s essential to respect individuals’ autonomy and dignity when approaching this topic. It’s clear that open conversations and a comprehensive framework for end-of-life care are necessary to meet the needs and wishes of individuals facing terminal illnesses. Pillak’s views serve as a reminder for the importance of empathy and understanding towards those making difficult end-of-life decisions, and highlights the need for a supportive and compassionate society.