Nädala parimad lood | Kamasi Washington, Ariadne, Vimka, Karl Killing jt | Nädala parimad lood

Tere tulemast Eesti muusikamaailma, kus sel nädalal oleme kureerinud parimad lood Kamasi Washingtonilt, Ariadnelt, Vimkalt, Karl Killingult ja paljudelt teistelt andekatelt artistidelt. Nende looming pakub meile põnevat ja mitmekesist muusikalist kogemust, mis paneb südame kiiremini põksuma ja mõtted lendu võtma. Olles tulvil tasakaalustatud rütme, kaasahaaravaid meloodiaid ja sügavaid sõnumeid, on need lood tõeline muusikaline maiuspala nii kõrvadele kui ka hingele. Astu sisse ja avasta enda jaoks nädala parimad helid!

Möödunud nädal pakkus ühest küljest muusikat, mille seltsis on hea ja mugav olla. Eks on sedagi vaja, väga tore, aga huvitavamad hetked olid hoopis need, mis viskasid sahmaka vett kuklasse ja sundisid ekslema radadel, kuhu ma kuulajana üldiselt ei satu.

Kamasi Washington “Prologue”

Jõuan aeg-ajalt ära unustada, kui väga mul on tegelikult elust suuremat spirituaal-jazz’i vaja, aga õnneks Kamasi Washington tuletab seda iga paari aasta tagant meelde. Värske loo ja tänavu ilmuva albumiga liigub ta küll loominguliselt uutel põnevatel radadel: ise nimetab ta seda tantsumuusikat, aga mitte konventsionaalses tähenduses, vaid püüab leida sellele mõistele pigem värsket lähenemisnurka. Seda ideed kannab “Prologue” tõesti ilmekalt: siin on hoogu ja sätsu, aga selle ühe loo pinnalt ei oska ma veel päriselt lahti muukida, mida ja miks ja kuidas ta teeb. Aga ühes võib küll kindel olla: Kamasi on endiselt 21. sajandi jazz’i don.

Karl Killing “Vastased”

Ei ole just palju plaadifirmasid, kes saaksid oma hauakiviks panna ühe viimase aja oodatuima kodumaise albumi. Warner Music Balticsi alt ilmunud Karl Killingu debüüdil “37” on palju erinevaid värve ja kihte, mida korduvatel kuulamistel välja sõeluda, praegu olen aga “Vastastesse” kinni jäänud. Kujutage ette Drake’i “Honestly, Nevermindi”, kus tantsubiit pole nii sirgjooneline ja tõhus, vaid rohkem sordiini all. Aga house on siin ikkagi olemas, sulnis RnB samamoodi, kokku tuleb lugu, mis väärib suuremat auditooriumit kui ahtake Eesti publik.

Ariadne “Karma”

Eesti artistid toimetavad ikka väga agaralt tantsumuusika plaadifirma NCS all. Arvestades, kui funktsionaalset biiti sealt alt enamasti tuleb, mõjub Ariadne värske singel “Karma” isegi radikaalsena. Muidugi, see lugu on selgelt üha populaarsema Y2K-esteetika sümptom – siin on pop punk’i, gootirokki ja kamaluga electroclash’i –, aga lõpptulemus pole mitte hektiline kollaaž, vaid tugev kunstiline tervik. Willow Smith on loominguliselt samadel radadel seigelnud ning Ariadne ei jää temast tegelikult üheski aspektis maha.

Ariana Grande “Bye”

Kui tervikuna on Ariana Grande värske kauamängiv minu maitse jaoks liiga magus ja siirupine, siis võibki vabalt ka avalooga piirduda. “Bye” on hommaaž 80ndate diskopopile, mille autor võiks vabalt olla ka Nile Rodgers. Arvestades seda, millise hooga Beyoncé “Cuff It” otse kosmosesse lendas, on ka igati arusaadav, miks püüdis Grande sama mudelit enda kasuks pöörata. Lõpptulemus ei ole päris sama nakkav ja efektne, aga kaugele maha ei jää ka.

Vimka “Ma näen”

Eesti underground’is on Kalli Talonpoika juba aastaid suuri asju teinud ja kuigi ma pole päris kindel, kas ta oma bändiga Vimka ka päriselt pimedatest urgastest rambivalgusesse ronib, ent potentsiaali selleks oleks. JMKE on meie kollektiivses kultuurimälus nii tugevalt juurdunud ning sellelt pinnalt on ka Vimka gruuvivale punk-plahvatusele palju lihtsam läheneda. Nende omanimelise plaadi üks huvitavamaid lugusid “Ma näen” liigub aga kappavast punkimisest isegi paari sammu võrra edasi, siin võib aimata ka thrash metal’it ja isegi õrna doom’i.

James Massiah “Soon Touch”

Pärast esimest kuulamist pidin üle kontrollima, kas Londoni räppari James Massiahi värske singel “Soon Touch” on tõesti tänavu ilmunud, sest see on otsekui sähvatus ajast, mil grime hakkas alles pead tõstma ja kargete elektrooniliste biitide peale riimide ladumine sai üha populaarsemaks. Kuid just see nihestus meie tänasest muusikareaalsusest tuleb loole kasuks, sest tuletab meelde, et ega naljalt keegi niiviisi kõlavat asja praegu enam ei tee.

Soichi Terada “Coaster”

Päriselt ka oli videomängu “Ape Escape” 1999. aastal selline? Vau. Eks neid ootamatuid sähvatusi on sellest vallast varemgi tulnud, alles hiljuti komistasin 1994. aastal valminud “X-Meeste” mängu heliribale, mis on puhas proto-grime. Antud juhul küll tundub, et Soichi Terada on võtnud alguseks selle sama jungle techno fragmendi, mis videomängus kõlas, ja sinna siis nüüd aastaid hiljem saba ja sarved külge ehitanud. Aga milleks jätta kuld sahtlisse seisma, kui võib selle pigem uhkusega läikima lüüa?

Nene H “Gen MF Z”

Kui Kim Petras sooviks päriselt huvitavat muusikat teha ega püüaks oma nostalgilise seksipopiga lihtsalt šokeerida, võiks tema käe all valmida ilmselt midagi sellist nagu teeb Türgi päritolu Berliini produtsent Nene H. Ta loob endast samamoodi pseudo-popartisti, kes võtab ette kommertsist tuttavad motiivid – antud juhul jälle läbi Y2K vaatepunkti – ning hakkab neid julge autorikäega läbi valgustama ja ümber kujundama. Plaadil “Issa Scam” on ka näiteks täiesti hullu eurodance’i, “Gen MF Z” on taltsam, võib isegi öelda, et see on heas mõttes esteetiline tantsumuusika.

Kuula kõiki lugusid:

Kokkuvõtvalt oli see nädal Eesti muusikamaastikul väga mitmekülgne ning põnev. Kamasi Washington, Ariadne, Vimka, Karl Killing ja teised artistid tõid esile oma ainulaadse muusikalise talendi ning pakkusid kuulajatele unustamatuid meloodiaid ja sõnumeid. Nende looming näitab selgelt, et Eesti muusikud on tõeliselt andekad ning suudavad pakkuda mitmekesist ja kvaliteetset muusikat. Loodame, et tulevik toob veel rohkem selliseid avastamisväärseid artiste ning nende loomingut saab nautida nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.