Nädala parimad lood | Fred Again, Raul Ojamaa, Charli XCX, Hans Zimmer jt | Nädala parimad lood

Tere tulemast! Sel nädalal toome teieni parimad uudised muusikamaailmast. Fred Again, Raul Ojamaa, Charli XCX, Hans Zimmer ja teised on sel nädalal esile tõusnud oma uute ja põnevatel projektidega. Nautige nende loomingut ja avastage uusi muusikalisi avastusi, mis panevad teie südame kiiremini põksuma. Olge valmis sukelduma maailma täis rütmi, meloodiaid ja emotsioone. Tune in ja laske end lummatud nädala parimate lugude maailmast.

Oli tõeliselt rikkalik nädal albumite mõttes ning olen enam kui kindel, et nii mõnigi neist plaatidest jääb ka aastalõputabelites sõelale. Kauamängivate kõrval oli aga terve ports singleid, mis näitavad, kuhu suunas muusika-aasta vaikselt liikuma hakkab.

Fred Again.. “Stayinit (feat. Lil Yachty & Overmono)”

Rõõm näha, et minu möödunud aasta lemmikplaadi autorid – Overmono – on roninud kõige populaarsema praeguse aja produtsendi tiiva alla ning sellest koostööst on neil ilmselt ainult võita. Loominguliselt sobivad nad ka hästi kokku, pigem võtavad nad maha mingeid tüütuid klišeesid, millesse Fred kinni on jäänud. Aga kas Lil Yachty’t on siia loosse päriselt vaja? Alguses kõlav salm oleks nagu hiljem lisatud ning see mõjub kui lohakalt külge õmmeldud jäse.

Charli XCX “Von Dutch”

Minu huvi Charli XCX loomingu vastu on viimase kümmekonna aasta jooksul nii palju kordi üles ja alla käinud, et järg on ammu kadunud. On plaate, mis on meeletult närvidele käinud, samas hetkiti on ta oma “ühe jalaga hüperpopis, teisega kommertsis” meetodiga kümnesse virutanud. Nii ka tänavu ilmuva albumi debüütsingliga: ta vaatab tagasi electroclash’i kuldaega, aga ei hakkama mitte tühiselt retro-paugutama, vaid keerab loole külge mahlaka tantsupopi produktsiooni. Kokku tuleb 2024. aasta üks parimaid lugusid seni.

Headie One “Socials”

On vähe asju, mis tüütavad mind rohkem kui üheülbaline drill, mida tuleb UK-st iga nädal kümnete lugu kaupa. Enamik neist lugudest hakkavad mul kõrvus mängima juba enne, kui olen need käima pannud. Ainus erand on Headie One, kelle flow ujub mööda ringi ettearvamatult ringi, kuid ta ei hakka kunagi suvaliselt ringi hõljuma, vaid kogu see vingerdamine on fokuseeritud, omal moel isegi terav ja torkav, aga mitte tühine geto-jõuramine. Ka värskes singlis “Socials” tantsib ta oma riimidega lihtsakoelise biidi ja arhailiste trummide ümber väga veenvalt.

Jawnino “Lost My Brain”

Kui Headie One on drill’i superstaar, kelle nimi ei tohiks inimestele võõras olla, siis siia otsa hoopis midagi sügavast UK underground’ist. Jawnino ei ole tegelikult mingi uus tulija, tema täiesti suurepärane singel “It’s Cold Out” tõusis 2019. aastal korraks pinnale ja pärast seda ronis Jawnino varjudesse tagasi. Aga minu poolest olgugi peidus ja tulgu iga paari aasta tagant välja, kui selle tulemusena sünnib sellist jungle-RnB’d nagu “Lost My Brain”. Õigemini võiks seda vist nimetada isegi post-grime’iks, kust biit on grime’ist õhulisem ja kergem, otsapidi isegi popilik.

Laurel Halo “Octavia”

Vaid paar nädalat tagasi tuli Liis Ring välja paarikümne minutilise ambient-teosega, mis kuulutas vaikselt tärkavat kevadet ning laias laastus teeb Laurel Halo seda sama. Tõsi, siin ei ole sidistavaid-vidistavaid linnukesi ja vulisevat vett, pigem massiivsed drone’i lained, mis kuulajast aeglaselt üle sõidavad, aga nende ärevate meloodiakatkete alt paistab siiski pidevat ka mingi tervendav lootuskiir. “Octavia” teadvustab selgelt seda geopoliitist reaalsust, milles me elame, aga ei ürita mitte probleeme alla joonida ega ka tingimata lahendusi leida, vaid püüab lihtsalt sellest kaosest elusana välja tulla.

Pharrell Williams & Miley Cyrus “Doctor (Work It Out)”

Esimesed viis sekundit jätavad mulje, et Pharrell läheb uue looga kuhugi “Cash In Cash Out” radadele. Juba jõuan vaimustuda ja sama kiiresti ka pettuda: “Doctor (Work It Out)” on pigem edasiarendus “Mina, supervaras 2” filmist tuntuks saanud loost “Happy”. Loo tuumaks on põksuv päikseline biit, tänu millele purjetab lugu igati ka uuekooli disko tuules, aga õnneks ei lase Pharrell muutuda selles suvaliseks raadiotapeediks. Tema produktsioonides on alati annus eneseirooniat ja elutervet napakust. Kas keegi suudaks tõsiselt nii lollaka refrääni teha? Kahtlen sügavalt.

Raul Ojamaa, Malou, Soundy, Noep “Got A Feeling”

Selleks, et Raul Ojamaa värsket singlit õiges valguses näha, tuleb mõista, et plaadifirma NCS alt muusika välja andmine annab ühelt poolt väga laia platvormi ja auditooriumi, aga paneb oma teatava loomingulise piirangu. Siin võib aimata hetki – näiteks see meeldivalt kuiv UKG astumine loo alguses –, kust võinuks minna edasi huvitavas suunas, lõpplahendus on selgelt näoga kommertspubliku suunas, aga see ei tähenda antud juhul ka ainult halba. Lugu ei põruta ainult sirges tantsuvaos, vaid julgeb ka nendes kitsendavates piirides ikkagi katsetada ja veiderdada.

Hans Zimmer “A Time of Quiet Between the Storms”

Neid inimesi tuleb varsti vist juba tikutulega taga otsida, kes pole näinud Denis Villeneuve’i värsket “Düüni” filmi. Aga kui mõni selline tõesti veel leidub, kes pole päris kindel, kas tasuks vaatama minna, siis pange see filmi heliribalt pärinev Hans Zimmeri lugu peale. Esimesed kaks minutid heljuvad liiva- ja vürtsiterad vaikselt teie ümber, aga siis hakkab Zimmer joonistama lahti meloodiat, mis toob samamoodi kananaha ihule nagu Šai Huludiga ratsutav Paul Atreides.

Yard Act “Down by the Stream”

Ootasin ja eeldasin Yard Acti uuelt albumilt igasugu asju, aga mitte sellist virgutavat rap metal’i sahmakat. Võinoh, ega siin pole tegelikult räppi ega metal’it, kui üldse, siis on see parim Sleaford Modsi lugu, mida nad kunagi ei teinud. Samas ei saa ma ka korduvalt kuulamisel lahti tundest, nagu mängiks siin loos bassi Flea ehk siis see võiks vabalt olla ka parim Red Hot Chili Peppersi lugu, mida nad kunagi ei teinud. Kas see ütleb teile midagi selle loo kohta? Ilmselt mitte eriti. Aga harva on neli minutit nii lõbusad kui “Down by the Streami” kuulates.

Faye Webster “Underdressed at the Symphony”

Olen oma skepsist singer-songwriter’ite suhtes nendes ülevaadetes korduvalt väljendanud, seega kui mõni neist suudab mind päriselt üllatada, on vaimustus ka sedavõrd suurem. Faye Websteri värske kauamängiv on ilmselt üks aasta tugevamaid plaate, mis ei jää kinni tüüpmotiividesse ega ürita ka iga sekundit täis mängida, vaid ronib oma kerge indie-americana‘ga nii lähedale, et peaaegu hakkab ebamugav. Kuid see intiimsus hakkab tegelikult võttena tööle ja loob pigem muusikalise ruumi, mis kutsub ikka ja jälle tagasi. Imeline näide, kuidas paberil ei peaks selline muusika mind grammigi huvitama, aga kui kõik on paigas ja lood on head, siis ei pea ükski reegel paika.

Kuula kõiki lugusid:

Sel nädalal oli muusikamaailmas palju põnevaid uudiseid ja lugusid, mis pakkusid rõõmu nii muusikasõpradele kui ka fännidele üle maailma. Fred Again, Raul Ojamaa, Charli XCX, Hans Zimmer ja teised artistid tõid meieni mitmekülgse valiku lugusid erinevatest žanritest, mis kindlasti jätkavad meid ka tulevikus inspireerimast. Oluline on jätkuvalt toetada uusi talente ning nautida mitmekülgset muusikamaailma, mis pakub alati midagi uut ja põnevat. Loodame, et ka järgmised nädalad toovad kaasa sama palju head muusikat ja positiivseid emotsioone.