Nädala album. Karl Killingu oluline maamärk | Muusika

1710327832 2297928ha6d2t24

Tere tulemast Eesti muusikamaastikule! Sel nädalal tõuseb esile andekas noor muusik Karl Killing, kelle uus album on saanud paljude fännide ja kriitikute kõrvulukustava kiituse. Tema muusika on oluline maamärk Eesti muusika areenil, pannes kuulajad tundma emotsioone ja mõtteid, mida pole varem kogenud. Kasutades innovatiivseid helikombinatsioone ja sügavaid sõnu, on Karl Killing loonud midagi erakordset, mis ei jäta kedagi ükskõikseks. Astuge sisse tema maailma ja avastage uus helimaastik, mis paneb teid mõtlema, tundma ja unistama.

Nädala album
Karl Killing
“37” (Warner Music Finland)
8/10

9k=

Karl Killingu arengut on siin viimase paari aasta jooksul olnud väga põnev jälgida. Esimest korda nõudis ta veidi pikemaks mu tähelepanu 2022. aasta sügisel ilmunud singliga “Linda”, millelt kostus esimene oluline klõks Killingu katsetel muukida lahti uks, mille taga on peidus vastused ta muusikalistele otsingutele.

See jätkus singlitega “minuga” ning “hoia end”, millest viimane oleks leidnud sooja koha ka debüütalbumi peal. Sinna otsa tuli ka Villemdrillemi albumile jõudnud “üksinda” ning kui lõpuks ilmus möödunud sügisel albumi esimese singlina lugu “petan”, siis võis tõdeda, et selle ukse ta lõpuks lahti sai.

Selle aja jooksul on Killingust saanud ka üks huvitavamaid ja Eesti kontekstis haruldaselt läikiva käekirjaga popmuusika produtsente. Ta on olulisel määral arenenud laulukirjutajana ning haaranud ka kontrolli oma vokaalinstrumendi üle, saanud aru selle tugevustest, selle piirangutest ning õppinud seda vastavalt töötlema ja sellega ümber käima. Kõige selle tunnistuseks on nüüdsest album “37”, kus Killing neid võite tähistab, ette näitab ja tundub, et paneb maha ka märgi või vähemasti suunise Eesti popmuusikale.

Ambitsioonile, millega Killing plaadile peale lendab, on raske vastu panna. Ühelt poolt võib seda lihtsalt tajuda kui peaaegu lapselikku rõõmu muusika tegemisest. Teisalt hoopis teadlaslikku küünilisust katsetada kuulaja peal erinevaid haaravaid momente, vokaalkäike ja rütmipõrkeid, et nad endasse võtta ja kaasa haarata.

Loe rohkem:  Lasteekraan kutsub osalema Eesti Lauluke 2024 võistlusel | Muusika

Ja enamus juhtudel see eksperiment ka õnnestub. Lisaks singlitele on võimalikke hitte albumil isegi käputäis veel. Lisaks võrratule raadio-house’ile “vastased” peal haarab ka “hoitud” lõpuks ootamatult meeldiva konksu otsa ning Don Toliverile ja Travis Scottile tehtud kummardus “ma proovin” sillerdab ja vetrub samuti väga veenvalt.

Kogu selle killinguliku glämmi keskel on ehk ainsaks tõrvatilgaks meepotis laulusõnad. Neid ridu, mis tahtsid meeldivat mulli katki torgata ja mille puhul tuli huuli kokku surudes endale õigustavalt meelde tuletada, et “see põhi ja flow on ju nii lahe”, on päris mitu. Mitme loo puhul, nende hulgas ka põhisingel “sinust saati”, oleks saanud kindlasti kolmandat ja neljandat arvamust küsides parema tulemuse. Aga ega kõiges ei saagi ju ise ekspert olla, sellist ootust ka pole, aga see on ehk aspekt, mis Killingut ja albumi veel veidi tagasi hoiab.

Sõnadest ning nende kohatisest kohmakusest tekib ka teatud persoonade vaheline kokkupõrge. Mitte, et neid ei võiks mitu olla, aga siis tuleks need kõik ka veenvalt lõpuni mängida. Lugude “hoitud” ja “sinust saati” peal, mis on pigem sellise armsa sisuga ja mida esitab see popstaar, keda emad oma tütardele kaaslaseks soovivad, kõlab Killing tunduvalt rohkem omas elemendis olevat kui näiteks selgade murdmisest lauldes või avaldades lool “aeglasemini” soovi “tahan sind ju puudutada”.

Viimane on muidugi üldse väga nõudlik fraas, mille veenev ja usutav esitus nõuab päris haruldasi andeid, mille Killing muidugi ka ajaga omandada võib. Siia kõrvale tuleb tegelikult kohe tõdeda, et näiteks “petan” peal saab Killing mingi öise sensuaalsuse ja ning pahapoisiliku tegelase kujutamisega oma esituses väga hästi hakkama. Aga oma imidžit või nende paljusust on veel aega kruttida ja debüüdil ei peagi kõik veel paigas olema. Eriti arvestades, et Killing ähvardab sel aastal veel millegi pikemaga välja tulla, on arenguks jääv ruum positiivne.

Loe rohkem:  Tšellofestivalil astub lavale neljakümnest muusikust koosnev orkester | Muusika

Pühapäevases intervjuus kultuuriportaalile ütles kultuurikriitik Tõnis Kahu, et täna on Eesti popmuusikud saanud aru, et ideede varastamises ei ole midagi halba ning oskus mängida kuulajatena omandatud klišeedega on märk popmuusika tervisest. Ja Killingu debüütalbumi kohta kehtib see eriti hästi. Kuigi viiteid on plaadil nii palju, et neid ei jaksa kokku lugedagi, siis paradoksaalsel kombel tekitab see (eriti eestikeelsena) mingi värskuse, täites tühimikku, mille olemasolust me enne ehk teadlikud ei olnudki.

Samal ajal rõõmustab, et ilma järelandmisi tegemata, võrdlemisi sirgjooneliselt ja paaniliselt kuhugi tormamata on võimalik Eestis nii kvaliteetset popmuusikat välja anda (ja seda ka kuulata). Eks aeg näitab, kas maha pandud märk on võrreldav näiteks Jüri Pootsmanni debüütalbumiga “Täna” või mitte. Hetkel igatahes nii tundub.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Karl Killingu uus album on tõeline maamärk Eesti muusikamaastikul. Tema ainulaadne helistiil ja sügavad sõnad panevad kuulajad mõtlema ning emotsioonidest üle voolama. Killingu talent ja kirg muusika vastu on selgelt tuntav iga loo kuulates. Nädal albumina on see kindlasti üks olulisimaid sündmusi muusikamaailmas ja pakub värsket ja kaasahaaravat kogemust igaühele, kes armastab Eesti muusikat. Karl Killingu album on kindlasti midagi, mida tasub kuulata ja mida ei tasuks kunagi unustada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga