Mudlumi raamatusoovitused: Dörte Hanseni “Mere äärde” puhul on kõik liiga õigesti | Kirjandus

2224578hb2c3

Tere tulemast Mudlumi raamatusoovituste maailma! Täna võtame luubi alla Dörte Hanseni raamatu “Mere äärde”, mis sobib ideaalselt neile, kes ihalevad tõeliselt kaasahaaravat lugemist. Hansen oskab kirjeldada mereäärseid maastikke nii elavalt, et tunned end justkui kohapeal. Üllatuste ja pööretega rikastatud lugu pakub piisavalt sügavust ja põnevust, et hoida sind raamatu haaravas maailmas kuni viimase leheni. Kas sa oled valmis sukelduma värskendavasse lugemiselamusse? Astu sisse ja avasta selle põneva teose võlumaailm!

Dörte Hansen “Mere äärde” (Tänapäev)
Tõlkinud Eve Sooneste

2224578hb2c3

Dörte Hanseni “Mere äärde” kohta on ilmunud juba rohkesti positiivset tagasisidet. Esmalt sain teosest aimu kirjastaja Tauno Vahteri Facebooki-seinalt, kus ta raamatust juba enne selle ilmumist väikese noppe postitas. Nii see reklaam töötab, läksingi õnge. Kui mõtlesin, mida sel kuul siis lahkelt soovitada, meenus Punane raamat. Mis saaks saare elust kõneleva raamatuga valesti minna? Vahepeal oli silma jäänud juba ohtralt teiste blogijate tutvustusi, küll Instagramis, küll mujal. Kõik üdini kiitvad. Raamat elab prisket elu minutagi. Aga läbi ma ta lugesin ja püüan oma hajali mõtted nüüd kuidagi postituseks vormida.

Millegipärast oli mul kogu lugemise aja mingi segaja peal. Sisu vastu pole mul vähimatki, seal on hüvad karakterid, pieteeditundeliselt edasi antud elusaatused. Aga… kõik oli natuke liiga õigesti. Osavalt tehtud, seda küll, saareromaani ja ühe perekonna elukäiku on ära mahutatud peaaegu kõik teemad, mis praegu tulipunktis on. Teagi, kust otsast loendama hakata: mitut masti probleemid perekonnaga, sest neil kõigil oli probleeme, viimasel kui ühel. Kõik olid pealegi natuke isemoodi: vaikiv lahkukasvamine, kaug-lesbisuhe, suhted, mida lõhkus viin, suhted, mida lõhkus saar, meri, üksindus, rutiin, ühetaolisus, variserlikkus või mingit sorti isiksushäire. Igavene vastuolu selle vahel, kas jääda kohale või minna ära, kas elada nagu tuul, kalju, rannakarp või veel kuidagi muudmoodi. Vastuolu nende vahel, kes pidid jääma ja nende vahel, kes pidid minema. Meremeeste naised, meremeeste lapsed, alati millestki ilma. Kõik rääkimata jutud, klaarimata asjad, etteheited, mis ujuvad pinnale aastakümneid hiljem. Mida ka siis ei öelda välja, ei, neist saab aimu mõne liigutuse, mõne pilgu läbi. Loodushoid, loodus kui põgenemine, viimane pelgupaik ja seegi võetakse ära. Üks vale liigutus ja inimene nagu vaalgi võib sattuda vetesse, kust ta enam välja ei uju. Kaovad vanad keeled, loomad ja linnud, kõike, mis neist veel järgi, peab loendama, lindistama, prepareerima, kokku koguma, topiseks tegema, üles märkima, muuseumisse tassima, klaasi alla panema, suveniiriks nikerdama ja siis turismihordidele maha ärima.

Ikka seesama kirjastaja Tauno Vahter märkis ühes hiljutises intervjuus, et lugejad otsivad raamatust eelkõige lugu, mitte stiili. Minuga on kas just vastupidi, aga ebastiilset või vastumeelse stiiliga raamatut on mul raske lugeda ja sellest midagi head arvata. Sest lugemise juurde on tekkinud veel üks lisakohustus, ja tundub, et mitte ainult kriitikutele, vaid pea igale inimesele, kes raamatu kätte võtab. Tingimata peab midagi arvama! Kirjutama Goodreadsi, lugemise väljakutse gruppi, bookstagrammer’id Instagrami – kui pole raamatust pilti ja arvamust üles pandud, siis nagu polegi lugenud. Lugemine nagu tükitöö! Mitu raamatut sa see kuu lugesid? Aga eelmisel aastal?

Loe rohkem:  Keeleminutid. Digi-Tammsaare kinnipüüdmise tõde ja õigus | Kirjandus

Vahel tekib mul õrn kahtlus, et kõiksugu sotsiaalmeedia raamatukajastused on juba natuke liiga mõjukad. Tavakriitika, mis asjadesse siiski enam süveneb (kuigi mitte alati), ei jõua neile kuidagi kannule. Aga eks see ole samasugune uue ja vana vastuolu, mis Dörte Hanseni romaanigi kannab.

Ikka veel ei ole ma jõudnud selle juurde, miks mulle kogu raamat ivake võlts tundub. Kahtlustan, et osa selles on stiilil ja osa kõige kohustusliku liiga täpses doseerimises. Stiiliapsakaid ei julge täies ulatuses tõlkija kaela ajada, aga kahtlus jääb, et oleks saanud paremini. Jõllitasin tüki aega lugedes sellist moodustist nagu “ookeaniline tunne”. No ei kõla, tee või tina. Ulgumeretunne? Või mida  arvata sellest: “Koos halliks minna, ei mingit granaadituld enam, juhul kui seda on kunagi olnud. Nüüd pigem imeküünal.” Pole aimugi, kuidas originaalis, aga eesti keeli pole granaaditulel ja imeküünlal tähendust. Granaaditule asemel pakuksin turmtuld, mis on imeküünal, ei tea… võib-olla säraküünal? Või selline lause: “Preparaator näitas neid talle, kui Hanne käis tema juures Hollandis, üks kõhetu mees, keda igaüks tunneb, kellel on probleem vaaladega.” Lause ju logiseb igast otsast. Veel: “Kõige hullem, mille nad peavad vahel välja kannatama, on märg karusnahk, kui nad on vihmastel päevadel olnud liiga laisad ega ole katust peale tõmmanud. Ja porisemise karjas.” Ühesõnaga, igal sammul on tunne, et laused loksuvad. Ma ei ütle, et need osutused on viimse instantsi tõde, aga minu keeletajuga see raamat hästi ei ühildunud.

Viimaks avastasin raamatust luuleread, mis kõlasid tuttavalt: Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde… kas mitte sama psalmiga ei lõppenud üks teine saareraamat, “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”? Laenaksin koidupunalt ma tiivad, kaugele merre rajaksin kodu…

Inna Põltsam-Jürjo, Anu Mänd, Ivar Leimus, Juhan Kreem “Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis” (TLÜ Kirjastus)

2304024h73c9

Viimasel ajal satub mu lugemislauale populaarteaduslikke raamatuid harva. Kunagi olid lood hoopis teised, võib öelda, et suuresti on mu teadmised maailmast pärit pool sajandit vanadest tekstidest ja kõvasti iganenud. Antud raamat muidugi ei ole populaarteaduslik, vaid päriselt teaduslik, ent sellest hoolimata rõõmustas mind enim just selle raamatu keel – kostab ju aina jutte, et maakeeli enam teadust teha ei saa ja varsti pole enam vastavat sõnavaragi. Selle raamatu keel on ladusalt loetav, rikas ja huvitav, mitte kuiv akadeemiline puru. Minul ka puudub sõnavara antud raamatu kirjeldamiseks, ma ei oska seda mingil tasemel peale keelelise hinnata, ma ei tea, kas uurimused on pädevad, ammendavad, põgusad, ülevaatlikud või veel midagi kolmandat. Saatesõna annab teada, et loomaajalugu on kasvav trend, varem käsitles ajalugu peamiselt ikka inimest, mitte tema truid kaaslasi.

Loe rohkem:  Jaan Undusk: Wagner oli Nietzsche meelest Euroopa allakäigu tipp | Kirjandus

Silma hakkas see, kui raske on tegelikult midagi välja lugeda vanadest ürikutest ja igasugu arveraamatutest, kus loomi arvestati ainult rahaühikutes ega öeldud midagi nende otstarbe või välimuse kohta. Hobuste kohta on küll hulganisti infot, aga haruharva saab teada, mis värvi või tõugu nad olid.  Tore koht oli see, kus juba 1351. aastal keelati venelastele müüa hobuseid, provianti, relvi ja muud, ja kuidas ka siis sellest keelust ikka mööda hiiliti.

Panin lugedes huvitavamatele kohtadele paberiribad vahele, aga mu isiklik loom, koer, keda keskajal suuremat au sees ei peetud, vähemalt mitte niipalju, et neid vara hulka arvata, oli need ribad sealt ära kiskunud, nüüd ma ei leia neid kohti enam üles. Jahikoerad muidugi olid aadliku uhkus, niisama talupoja krantsidest ei tea aga keegi vist suurt midagi.

Hämmastav on ka see, kui suurel hulgal liha keskaegsed isandad endale sisse konsumeerisid. Toidulaud oli neil pühade ajal küll uhkemast uhkem, seedimine pidi olema vägev. Mida jõukam rahvas, seda mitmekesisemat lihavalikut nad endale lubada said, just liharohkus toidulaual eraldas vaesemat ja rikkamat rahvast. Mida tänapäevased toitumisteadlased, rääkimata veganitest, selle liha ja rupskipeo kohta arvaksid, ei julge mõeldagi.

Loomad kunstis tundus küll paljulubav uurimisteema, aga kahjuks osutus just see peatükk mulle kõige vähem huvipakkuvaks, kuna autor oli siin peamiselt kirjeldanud erinevaid kunstiobjekte, neil leiduvaid loomi ja siis oletanud, mida vastav loomake sellel pildid tähendada võiks. Ikka hirmus palju oli selliseid sedastusi: Tõenäoliselt on siin kujutatud…, tõenäoliselt seisid kaotsi läinud osadel… jne. Üsna väsitav oli lugeda kunstiteoste üksikasjalisi ümberjutustusi – koeral on kihvad paljastatud, hunt vaatab justkui irvitades üle tema õla, lõvi on sirutanud käpa…, aga millisel teisel moel seda teha saakski, kui pilti ennast kõrval pole, üsna paljudel juhtudel siiski on, raamat sisaldab ka hulgaliselt värvitahvleid. Põhjus võib olla ka selles, et kunstiajalugu on ainus, mida ma vähegi nuusutanud olen, vast ei lisanud see peatükk mu teadmistele niipalju uut kui loomaõiguste, loomakingituste või loomsete toitude omad.

Tean inimesi, peamiselt meesterahvaid, kes ilukirjandust loevad harva või üldse mitte, seevastu on neil nina kogu aeg mingis targas ajalooraamatus. Neile ja kõigile teistele soovitan oma eruditsiooni täiendada kõige värskemate andmetega Liivimaa loomajaloos.

Dörte Hanseni “Mere äärde” on kahtlemata paeluv lugemine, mis paneb lugeja mõtisklema elu ja armastuse keerulistest tahkudest. Mudlumi raamatusoovitused võivad aga olla liiga õigesti suunatud, kui piirdutakse pelgalt ülistustega. Raamat väärib kindlasti tähelepanu ja süvenemist, ent samas on oluline ka mõista selle sügavamat sõnumit ja tõlgendada seda omal moel. Edukaim lugemiselamus saabki sageli sündida siis, kui raamat sisendab lugejasse omaenda tõlgendusi ja mõtteid, mitte pelgalt järgides teiste arvamusi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga