Ly Seppel-Ehin: oleme piisavalt elus ainult siis, kui käime piiri peal | Kirjandus

2257380h6c43t24

Tere tulemast, lugejad! Täna tutvustame teile Eesti tuntud kirjanikku Ly Seppel-Ehini, kelle kirg kirjanduse vastu on viinud teda oma loomingus piiride ületamiseni. Tema sõnad kõnelevad elu sügavusest ja filosoofiast ning julgelt puudutavad teemasid, mis meis inimestes sügavaid tundeid äratavad. Ly Seppel-Ehin on öelnud, et oleme piisavalt elus ainult siis, kui käime piiri peal ning tema looming kinnitab seda väidet. Astume siis koos temaga sellele piirile ja avastame, milliseid sügavusi ta meid juhatada võib!

Ly Seppel-Ehin alustas ülikooliõpinguid eesti filoloogia erialal, kuid oma kire leidis ta hoopis vanade keelte, näiteks türgi, vana-türgi, usbeki, vana-usbeki, kirgiisi, türkmeeni, kasahhi jt, tõlkimisest. “1960. aastatel Ain Kaalep ja mõned õppejõud ja kultuuritegelased veel propageerisid, et maailma luulet ei tohi tõlkida mõne teise keele vahendusel, nii nagu Venemaal tehti. Tuleb õpetada noortele filoloogidele muuseas ida keeli ja mitte ainult Lääne-Euroopa keeli,” rääkis Seppel-Ehin.

Esmalt oli tal võimalus õppida türgi keelt vabatahtlikult Pent Nurmekunna juures. Edasi saadeti ta üliõpilaste vahetuse korras Aserbaidžaani ülikooli. Hiljem täiendas ta end Moskva ülikoolis. “Terve trobikond minu eakaaslasi filolooge sattus Nõukogude Liidu erikohtadesse jaapani, araabia ja gruusia keelt õppima. Nad kõik hakkasid tõlkima, see oli moes,” ütles ta.

Seppel-Ehin nentis, et kuigi iga keele õppimine on raske, ei nõudnud türgi keel temalt erilist pingutust. Raskem oli ära õppida elamist Aserbaidžaanis. “Aserbaidžaanlased või usbekid võivad sulle ju öelda, et nad on viiendat põlve ateistid, oh ei, nad ei ole üldse usklikud, aga nad käituvad, suhtuvad ja elavad nagu moslemid ja see oli raske.”

Nii türgi kui ka eesti keel on luuletaja sõnul aglutineerivad keeled, mis tähendab, et nimi- ja tegusõnade tüvele liidetakse järgmised osad, et täpsustada sõna tähendust. “Türgi ja eesti keeles on veel terve kari müstilisi kokkulangemisi, näiteks põhisõnavara “kits” ja “kaev” ja “unustama” ja “uinuma” ja “konutama”. Tuleviku keeleteadus võib-olla ajab täpsemaid jälgi, aga ma olen türgi ja türgi-tatari keeli sirvides ja tõlkides väga tihti üllatunud olnud, kuidas läänemeresoome keeled ja türgi-tatari keeled üks ühele kattuvad sõnavaras, see on hämmastav,” ütles Seppel-Ehin.

2257380h6c43t24

Polüglott ja keeleteadlane Pent Nurmekund, kelle käe all Seppel-Ehin õppis, soovis et temast saaks hoopis keeleteadlane. “Ma valmistasin talle pettumuse. Aga sellepoolest aitas ta mu dokumente välja ajada ja kostis minu eest ülikooli rektorile, et mind saadetaks Aserbaidžaani ülikooli,” meenutas Seppel-Ehin ja lisas, et lõpuks Nurmekund siiski leppis tema luule tõlkimisega, kuid ütles, et tal on sellest kahju.

Keeleõpingute käigus puutus Seppel-Ehin kokku ka Jaan Kaplinskiga, samuti Nurmekundi õpilasega, keda viimane kasutas ära, kui ei jõudnud ise kõiki idakeeli õpetada. “Pool aastat õpetas Jaan Kaplinski minule ja veel mõnele araabia keelt ja mul oli sellest palju kasu, sest ma oskasin joonistada araabia keele tähti. Hiljem Aserbaidžaani ülikoolis hakati mulle õpetama vana-türgi keelt, mida kirjutati sajandeid araabia tähtedega,” sõnas Seppel-Ehin.

Türgi luule võlu avastas luuletaja keskkoolis. Hea vene keelega luges ta ajaviiteks ja huviks venekeelseid maailmaluule tõlkeid ja komistas Nazim Hikmeti hilise luule otsa.

“Hikmet oli teatavasti oma kommunistlike veendumuste tõttu mõistetud Türgis 57 aastaks vangi. Tal õnnestus Nõukogude Liidu abiga põgeneda ja elas pagulasena viimased kümme aastat Moskvas. Ta luuletas neil aastatel täiesti teistmoodi, kui ta oli kogu elu luuletanud. Ta kogu elu oli üdini punane, aga viimased kümme aastat olid väga inimlikud ja soojad luuletused,” ütles Seppel-Ehin. Ta mõistis, et tahtis neid luuletusi nii väga tõlkida, et pidigi selleks türgi keele ära õppima.  

Abikaasaga koos loomine

Ly Seppel-Ehin on sooja sõnaga meenutanud, et parimad tõlketööd valmisid koos abikaasa Andres Ehiniga. Väikeste laste kõrvalt ei olnud keskendumist vajav töö kuigi lihtne.

“Väiksed lapsed paigutasime kirjutuslaua sahtlisse, et nad oleks meil ihu ligi, ja hoolitsesime, et neil oleks tegevust. Kui üks tegi mingi visandi või mustandi ja oli vaja teisele näidata, siis me tõstsime lapsed kirjutuslaua sahtlist välja, et palun vii see isale või isa tõstis välja, et palun vii see emale. Siis me lihvisime ja nuputasime ja toimetasime koos. Meil oli niisugune kokkulepe, et ükski luuletõlge ei lähe meie kodust välja enne, kui me mõlemad oleme rahul. See oli ilus aeg meie elus,” meenutas luuletaja.

Andres Ehini loomingut nimetatakse sürrealistlikuks, see on mänguline ja keelevigureid täis. Ly Seppel-Ehini luule aga hoopis teistsugune, maalähedasem ja lüürilisem. “Andres kippus kogu aeg lendu, ma pidin teda tagasi hoidma, eriti kui me luulet tõlkisime. Ütlema, et originaal ei luba nii vabalt lennata. Ja Andres vist proovis minu loomingulisust järele õhutada, võib-olla ma olin liiga maaligi või heas mõttes talupoeglik,” leidis Seppel-Ehin.

Vana talumaailm ongi Seppel-Ehini luule aluspõhjaks. See tähendab tema sõnul juurtega Eestis kinniolemist, maa- ja looduseusku olemist.

“Eesti talupojakultuur oli meie kõrgkultuur, meil pole ju aristokraatlikku kõrgkultuuri. Kui me hakkasime koos tõlkima raamatut “Tuhat ja üks ööd”, siis me istusime koos maha ja mõtlesime. Me näiteks teadsime, et jaapani keeles ja kultuuris on kaheksa stiilitasandit, me ei tea, et Eestimaal keegi oleks nimetanud mingeid kultuuritasandeid, aga kui hakkasime neid jutte tõlkima, pidime valima omale kultuuritasandid,” tõi ta välja.

Loe rohkem:  Krisztina Toth: naiskirjaniku elu Ungaris pole just kõige mugavam | Kirjandus

“Eelkõige kõnetussõnad, kuidas me neid sultaneid ja kaliife nimetame, kas valdjateks või isandateks või kõrgeteks käskijateks. Me panime kõik sõnaraamatud tööle ja kirjutasime suure hulga islami kultuurile sobivaid 15.-16. sajandi kõnetusvõimalusi,” rääkis luuletaja. Ta meenutas, et tore oli seda stiili leida ja selliseid asju välja mõelda ning ka neil hetkedel pidi ta Andres Ehini lendamist natuke tagasi hoidma.

2257359h3960t24

Seppel-Ehin rõhutas, et olulisem isiklikust loomingust on alati olnud pere ja lapsed. “Minu ülikooliajal Kersti Merilaas kunagi ütles mulle nii et, Ly, see, et ma olen kaheksa luulekogu kirjutanud, ei tähenda midagi selle kõrval, et ma olen kolm last sünnitanud ja kasvatanud. Ma võiksin peaaegu et samamoodi öelda. Vaata, kui sind 1960ndatel-1970ndatel äkki saadetakse sinu keele emamaale Türki, kui sul on väikesed lapsed, ega sa siis enam ei lähe, siis püüad kuidagi kirjavahetuse kaudu Türgiga kontakti hoida,” märkis ta.

“Esialgu käis see Türgiga kontakt Moskva vahendaja ja nõustaja kaudu, kelle käest pidid küsima originaali või soovitust. Praegused ajad ei anna sellega võrreldagi, me oleme nii vabad. Aga kui sul on väga väikesed lapsed või kui juba aastad turjal, ega siis nii sageli Türki ei sõida. Natukese haaval olen hakanud oma türgi keelt unustama,” tõdes ta.

Talumaailma kadumine

Seppel-Ehin on praeguseks ligi 20 aastat olnud psühhoterapeut, töötades noorte muredega. Kui tema enda lapsepõlv oli helgetes toonides, elas ta sügavalt üle vana talumaailma kadumise nõukogude kolhoosimajanduse tulekuga. “See oli mu lapsepõlve kõige suurem šokk, kuidas eestiaegne talupojakultuur lagunes, kuidas küüditamine tuli, ma elan seda tänapäevani üle,” ütles Seppel-Ehin.

Ta meenutas, et tema oli peres see, kes kolmanda klassi tüdrukuna oskas vene keele tähti kirjutada ja lapsena pidi Siberisse minevate ümbrikute ja pakkide peale kirjutama venekeelsed aadressid.

“Päevapealt lõppesid ju minu võimalused minna vanaema juurde külla ja vanaema viidi kõige noorema pojaga, kümnenda klassi poisiga Siberisse. Me hakkasime kirjutama ja pakke saatma. Mu isa ja ema ütlesid, et neid nimetatakse nüüd küll kulakute sabarakkudeks. Nad võtsid oma lapsed kaasa ja tulid Läänemaalt Raplasse võõra rahva hulka, et vabaneda sellest nimetusest. Nad olid taluperede pojad ja tütred ning aidanud oma vanemate talusid korda teha, nii et vanemad sai teha kulakuks. Kõik see oli virvarr ja põhjuseks, miks ma kuidagimoodi ei saanud astuda kommunistlikuks nooreks,” rääkis Seppel-Ehin.

Kaheksandas klassis tahtis tema õpetaja teha komsomoli klassi, aga kuus õpilast, seal hulgas Seppel-Ehin, ei olnud kommunistlikud noored.

“Õpetaja ei suutnud paremat välja mõelda, kui pani meid raamatukokku luku taha kaheks tunniks, komsomoli ankeet ees. Kaks tükki kirjutasid ja me neli ikka ei kirjutanud. Oli ja ei olnud see mingi kangelastegu ja ülikooli mind ei tahetud, esimesel aastal saadeti tagasi, kommunistlik noor ei ole, 1961. aastal oli see väga tähtis. Saatus tahtis, et üks mõjukas proua astuks dekaani kabinetti sisse ja märkaks, et midagi on siin juhtunud. Ta oli täis energiat ja hakkas rääkima, et mis on juhtunud, ah, te pole kommunistlik noor, hakkate ju! Dekaan mõtles ringi ja võttis mu dokumendid vastu. Kusagilt kõrgemalt minu eluteed mõjutati,” sõnas luuletaja.

Luuletundlikkuse avastas Seppel-Ehin viiendas või kuuendas klassis, kui eesti keele õpetaja käsitles Juhan Smuuli luuletust “Mälestusi isast”.

“Selle luuletuse käsitlemise ajal oli üks poiss üleliia elav ja õpetaja pani ta, et ta rahuneks, minu kõrvale istuma. Viiendas-kuuendas klassis ei juhtunud seda iga päev, et poiss pannakse tüdruku juurde istuma. Mul oli natuke imelik, aga see isa merelt koju ootamise luuletus mõjus mulle nii raskesti, et mul tuli nutt peale ja ma nutsin tunni lõpuni. Kõik arvasid, et ma sellepärast nutan, et poiss minu kõrvale istuma pandi. Selle ma suutsin üle elada, aga sain tagantjärele aru, et ma olen luuletundlik,” lausus ta.

Parim aeg oma luuleloominguks oli Seppel-Ehini sõnul siis, kui vastutust pereelu ja laste eest veel polnud. “Ma praegu ka natuke luuletan ja kui ma kuhugi reisin, soovitavalt soojale maale, kus on kõrbeid ja mägesid, siis ma kohe luuletan nii, et küll saab. Mu hing tunneb end toredasti, võib-olla me elame mitmendat elu või ma ei tea. Maroko luuletused on viimased. Idamaad inspireerivad mind,” ütles Seppel-Ehin.

Jäätunud tunnete sulatamine

Seppel-Ehin õppis kaheksa aastat gestaltpsühhoterapeudiks ja on nüüdseks 23 aastat põhiliselt koolilastega ja nende vanemate ning õpetajatega töötanud. Hiljuti ilmus tema sulest ka raamat “Ma kuulan Sind”, millesse erinevad noorte mured sisse põimitud.

Loe rohkem:  Keeleminutid. Kuidas rääkida muusika keeles Eiki ja Lonitseera näitel | Kirjandus

“Ma hakkasin seda raamatut kirjutama siis, kui üks 11-aastane koolipoiss mulle ütles, et ma tahaks õudselt kellegagi rääkida, aga ma ei tea, kellega ja ma ei tea ka, millest,” ütles Seppel-Ehin, lisades et pidi raamatuga vaeva nägema, et segada noorte lood ära nii, et keegi enda oma ära ei tunneks. Selliste murede vastuseks räägib Seppel-Ehin enda sõnutsi kõik oma kimbatused ja arvamused välja.

“Ma ei püüa end väga targemaks teha. Räägin ära kõik selle vähese tarkuse, mis mul on elus õnnestunud koguda, kui ma olen juhtunud rääkima kas Gunnar Aarmaga või mõne teise targa inimesega, mõne füüsikuga näiteks. Meie perekonnatuttav oli kvantfüüsik Tiit Lukki, Andrese hea sõber, ja ma olen ühte populaarteaduslikku kvantfüüsika raamatut aidanud toimetada. Viimasel ajal, kui ma nii palju enam ei luuleta, siis ma ikkagi toimetan ja tõlgin. Siis ma usutlen seda kvantfüüsikut, kes mulle räägib oma huvitavatest katsetest, mis mõjuvad ta peale nii väga, et ta tunneb, et ta on usklikuks hakanud. Ja kuidasmoodi need väga pisikesed aineosakesed käituvad ja kuidas nad saavad teada, kuidas üheaegselt teha kusagil 2000 kilomeetri kaugusel sama katset, kuidas nad teavad, kuidas siin need valikud on,” rääkis Seppel-Ehin.

Seppel-Ehin möönis, et alguses teda psühhoteraapia õpetamise gruppi ei võetudki, vaid pidi esmalt teises grupis iseendaga tööd tegema – oma nõukogudeaegsete puudustega, viltuolemise või liiga pai olemisega, allasurutud vihadega.

“Liiga pai olemine tähendab seda, et kui mind koolis pandi luku taha, komsomoli ankeet ees, siis ma ei osanud vihastada. Kui hiljem Nõukogude aja lõpus hakati minu lastega sama tegema, siis minus tuli välja see vana vaoshoitud viha. Siis ma võtsin oma lapsed ette ja ütlesin, et pioneeriks ja komsomoliks astumine on vabatahtlik, jätke see meelde. Ütelgu õpetaja, mis tahab,” lausus Seppel-Ehin ja lisas, et mingist ajast tulles korjame kaasa selle head ja ka halvad küljed. “Mis me siis Nõukogude ajast kaasa korjasime? Puuris elamise tunde.”

2257377hd1d1t24

Seppel-Ehini kirjandusõpetaja Rapla keskkoolis palus oma õpilastel võtta märkmiku ja kirjutada sinna terve elu jooksul sõnu: uudissõnu, sõnu, mida õpilased tahavad meelde jätta, vanu ununenud sõnu. Seppel-Ehin on sellist märkmikku ka eluaeg pidanud.

“Kui ma olin keskkooli tüdruk, siis Raplas üks venemaa eestlane, üks mees, kes oli tarbetõlkija ja oskas vaadata eesti keelt kõrvalt, ütles mulle, et võõrsõnad ei sobi eesti keelde. Eluläbi olen ma tundnud, et kui minu kuuldes räägitakse emotsioonidest ja situatsioonidest, siis mu kõrv saab haiget ja mina saan haiget. Head eestikeelsed sõnad on olemas, me ei pea võõrsõnadega liialdama. Niipea, kui seda teeme, läheb meie keel bürokraatlikuks ja kunstlikuks,” rääkis ta.

“Ta ütles mulle veel teise väga tähtsa asja: tema tähelepanu on sellel, et eesti keel ei talu ühesõnalist tegusõna, see peab olema kahesõnaline. Mitte väljuma ja mitte sisenema, vaid välja minema ja sisse astuma. Mitte sulgema, ületama, laiendama, vaid kahe sõnaga. Tammsaare ütleb, et eesti keel ei talu sõnade kogema ja üritama ületarvitamist, mis on soome laenud. Tammsaare ütleb veel, et ma katsusin langeda endisse, ükskõiksusse. Me peaksime ütlema, et ma katsun paremini õppida, mitte ma üritan paremini õppida,” rääkis Seppel-Ehin.

Seppel-Ehin ütles, et püüdega elada elusamat elu, peame riskima. “Oleme piisavalt elus ainult siis, kui käime piiri peal, niimoodi, et ühel pool on kaos ja teisel pool korrastatud maailm. Ma ütlesin, et ma pidin Andres Ehinit tagasi hoidma, et ta liiga ei lendaks, me peame samal ajal lendama ja juuripidi maa sees kinni olema. See on peaaegu võimatu, aga elamine ongi nii huvitav väljakutse. Peame kogu aeg saama hakkama võimatuga, selleks et olla päriselt elus. Nii, et säriseme elust,” sõnas luuletaja.

Kultuurisoovitus. “Ma lugesin viis-kuus aastat tagasi tatari naiskirjaniku Guzel Jahhina raamatut “Zuleihha avab silmad”. See on, kuidas nõukogude võim pidas end üleval tatarlastega ja ma mõtlen tänase päevani selle raamatu peale, ma soovitan seda. Aga on veel teine soovitus: ma väga armastan Imbi Paju psühhoteraapilisi raamatuid Eesti ajaloost ja eriti “Kirjanduskliinikut”. Mind paneb imestama ja teeb kadedaks, kuidas ta on analüüsinud totalitaarse võimu jälgi inimeste psüühikas, ma soovitan seda,” ütles Seppel-Ehin.

Lüü Seppel-Ehin pakkus põnevat mõtisklust sellest, kuidas elu on seotud piiride ületamisega. Tema sõnul on inimene piisavalt elav ainult siis, kui ta on avatud uutele kogemustele ja valmis astuma välja oma mugavustsoonist. See mõte innustab inimesi ületama enda seatud piire ja avastama uusi võimalusi. Seppel-Ehini sõnad annavad mõista, et piiride ületamine on oluline osa elust ning aitab meil avastada enda tõelisi võimeid ja potentsiaali. Tema filosoofial on kindlasti suur mõju nendele, kes otsivad elus uusi väljakutseid ja avastusi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga