Mikk Lainevool: õpetajad ei vaja üksnes riigi rahaplaastrit | Arvamus

2228274hd114t24

Tere tulemast Eestisse! Mikk Lainevool, tuntud Eesti õpetaja ja hariduse eest võitleja, on võtnud endale ülesandeks tõsta õpetajate väärtustamist ühiskonnas. Tema arvamusartikkel “Õpetajad ei vaja üksnes riigi rahaplaastrit” on kutsuv ja innustav lugemine kõigile, kes hoolivad haridusest ja õpetajate olukorrast Eestis. Lainevool rõhutab õpetajate olulist rolli ühiskonnas ning propageerib nende väärikat kohtlemist ja motiveerimist. Tema sügav mõistmine haridussüsteemist teeb temast olulise arvamusliidri Eestis ning tema sõnad on innustanud paljusid inimesi mõtlema hariduse teemadel uue pilguga.

Kuigi käesoleva aasta riigieelarve sai riigikogus vastu võetud, püsib haridustöötajate palga küsimus õpetajate streigi kontekstis jätkuvalt aktuaalne. Ent siin tahan probleemile läheneda hoopis erineva nurga alt, kui riik seda senini on teinud.

Tundub, et Eesti valitsuse üldine taktika on lahendada probleeme rahaplaastri kleepimisega: kui kuskil on midagi valesti, anname raha juurde ja hoiame pöidlaid pihus, et mure laheneks iseenesest. Nõnda paistab olevat nii tervishoius, kus terviseminister loodab ravijärjekordi lühendada riigieelarves puuduoleva 400 miljoni euroga1, kui ka haridusmaastikul. Igal aastal tahetakse õpetajate palku järk-järgult tõsta nii palju, et jõuda 2025. aastaks utoopilise 120 protsendini Eesti keskmisest2.

Õpetajate streigi valguses avaldas haridustöötajate palga teemal hiljuti ERR-is arvamust ka endine haridusminister Liina Kersna3, kes usub, et õpetajate palgatõusuks (ja streigi ära hoidmiseks) saaks hariduses olevaid ressursse kasutada oluliselt efektiivsemal moel. Minu silmis aga peaks probleemide lahendamiseks haridusmaastikul vaatama palgaküsimusest hoopiski kaugemale: noorte õpetajate pealekasvu vähesuse juurpõhjuseid tuleb otsida mujalt.

Õpetajate puudus on justkui sotsiaalne konstruktsioon, mis on avalikkuses ajapikku vaikivalt probleemiks tunnistatud. Nüüd üritatakse streigi ja palgatõusuga sellele jõuliselt lahendust leida.

Haridus- ja teadusministeeriumi 2016. aasta analüüsis4 toodi välja, et 2015/2016 õppeaastal töötas Eesti üldhariduskoolides 14 409 õpetajat, kuigi ametikohti oli vaid 11 820. 2022/2023 õppeaastal olid need arvud juba vastavalt 16 942 ja 14 1075. Seega statistika järgi ei ole riigis õpetajatest puudus.

2016. aasta analüüs4 näitas sedagi, et valdavalt töötavad pikema staaži ja kõrgema haridustasemega õpetajad koolides, kus on vähem majandusraskustega kodudest pärit, erivajadustega või eesti keelt teise keelena kõnelevaid õpilasi. On mõistetav, et tööle minnakse kodu lähedale kooli nii tõmbekeskuses kui ka maapiirkonnas.

Ainult rahaga õpetajat siiski naabermaakonda tööle ei meelita, kütuse või bussipileti raha saab kõrge palgaga kaetud, ent õpetaja aeg maksab ka midagi. Paraku ei ole see aga palganumbriga mõõdetav.

Loe rohkem:  Toomas Asser: Eesti parim konkurentsieelis on pärisintellekt | Arvamus

Hea näitena võib tuua Ida-Virumaa, kus õpetajate vähesuse tõttu on neile lubatud kõrgemat tasu ning määratud täiendavad toetused, nii et üldhariduskooli õpetaja igakuine sissetulek küünib seal 2624 euroni6, ent puudus on seal õpetajatest siiski. Seega peaks riik leidma õpetajad ikkagi samadest piirkondadest, kus neist tõesti on puudus, innustades just sealseid noori seda ametit valima.

Miks on nii keeruline saada noori õpetajaks õppima? Õpetaja keskmine brutokuupalk oli Arenguseire Keskuse andmetel7 2023. aastal 2048 eurot ning alammäär 1749 eurot, alla mille ei tohi täiskoormusega töötavale õpetajale maksta8. Seega usun, et vähese pealekasvu põhjused on sügavamal kui “väikeses” palganumbris. Pigem peitub murekoht õpetajatöö üldises maines ja ühiskondlikus väärtustamises.

2016. aastal tehti 24 Eesti eri paigust pärit õpetajaga intervjuu9, tuvastamaks õpetajaameti staatust ja väärtustamist puudutavad head ja vead. Selgus, et pärast Eesti taasiseseisvumist on õpetaja kuvand ajapikku järjest kehvemaks muutunud.

1997. aastast, mil hakati riigieksamite põhjal koole paremuse järgi üleriigilistesse edetabelitesse järjestama, on lapsevanemate roll ja mõju haridusmaastikul oluliselt tugevnenud. Paremusjärjestuse alusel on lapsevanematel võimalik valida, kuhu kooli last saata ja kuhu mitte.

Kuivõrd ka koolid ootavad nii õpilastelt kui ka õpetajatelt tulemusi, reguleerivad ja kontrollivad haridusasutused oma õpetajate tööd ja taset üha rohkem, mis omakorda kitsendab õpetajate võimalusi tööd oma äranägemise järgi planeerida ja reguleerida. Piiratus seab aga õpetajaid pinge alla, kui nii koolilt kui ka ühiskonnalt tuleb sõnum, et “olgu tehtud tulemus”.

“On kurb tõsiasi, et korduvate kaebuste korral asub kool hoopis rahulolematu lapsevanema poolele, selmet toetada õpetajat.”

Selline tulemusele orienteeritus on trumbid kätte mänginud just lapsevanematele ja õpilastele, kes tihti arvavadki end paremini teadvat, kuidas õpetajad oma tööd õigupoolest tegema peaksid. Pole harv, et lapsevanem süüdistab õpetajat lapse kehvas tulemuses ning tõe jalule seadmise eesmärgil ei peljata ka juhtkonna poole pöördumast. Seejuures on kurb tõsiasi, et korduvate kaebuste korral asub kool hoopis rahulolematu lapsevanema poolele, selmet toetada õpetajat.

Veel toodi nii intervjuudes9 kui ka HTM-i aastaanalüüsis4 välja õpilaste ebaviisakat ja sündsusetut käitumist, puudumisi, spikerdamist ja verbaalseid solvanguid õpetajate aadressil, mis kõik panevad õpetajaid end väärtusetuna tundma. Tänapäeval on juurdunud arusaam õpetajast kui teenindajast, kes vastavalt lapsevanemate äranägemisele nende võsukesi kasvatama ja harima peab (ka siis, kui see töö on vanematel endal kodus jäänud tegemata).

Loe rohkem:  Priit Hõbemägi: in memoriam Eesti Päevaleht (1995-2024) | Arvamus

Õpetajate silmis9 kipub ühiskond oma pragmaatilistes väärtustes hindama vahest liiga palju materiaalseid hüvesid ja isiklikku edu, mistõttu mõjub õpetajate püüd õpilastes teistsuguseid väärtushinnanguid esile tuua justkui tuuleveskitega võitlemine.

Ei lapsed, täiskasvanud ega riik näe õpetajate püüdlusi kasvatada noortest elus edukalt hakkama saavaid indiviide. Seetõttu püütakse olukorda ekslikult lahendada rahaga2, ent üksnes palgatõus ei aita, lahendused ja muutused peavad olema palju komplekssemad ja sisukamad. Moraalseid ja rahalisi väärtusi ei saa mõistagi kõrvutada, ent intervjuudest9 tuli välja, et väikese palga suudaksid kompenseerida just õpilased, kui nad märkaksid ja väärtustaksid õpetajate tööd ning õpetajatel oleks võimalik näha oma töö vilju tulevikus õpilaste edus nii ülikoolis kui ka tööturul.

Pelgalt palganumbri pideva kergitamisega õpetajaametit noore põlvkonna jaoks atraktiivseks ei muuda. Saavutamaks tugevat õpetajaskonda, on vaja muuta suhtumist õpetajatesse ja nende töösse.

Ka õpetajate enda hinnang ameti väärtustamisse on madal. 2021. aastal pidas ainult kuus protsenti õpetajatest oma ameti mainet väga heaks, samas kui osaliselt heaks ja osaliselt halvaks 43 protsenti, pigem kehvaks 18 protsenti ning väga kehvaks kaks protsenti (vt joonis (“Õpetajaameti kuvand ja atraktiivsus”)).

2228274hd114t24

Noored peavad tundma, et õpetajaks olemine on auasi, mis peaks köitma peale kasvavat generatsiooni seda ametit valima4. Lapsevanemate ja õpilaste ning õpetajate vahelised võimurollid peavad pöörduma vastupidiseks. Kooli ja haridust peavad juhtima ning kujundama õpetajad, mitte oma nõudmisi ja nägemusi peale suruvad õpilased ja nende rahulolematud vanemad.

Selle asemel, et pumbata haridusse raha lihtsalt juurde, peab riik hakkama õpetajate juurdekasvu tagamiseks otsima alternatiivseid, palju-palju sisukamaid lahendusi. Haridussüsteem peab andma õpetajatele juurde õigusi ja vabadust ning innustama koolijuhte pooldama eelkõige õpetajaid, mitte lapsevanemaid.

Kommentaar valmis Tartu Ülikooli riigiteaduste eriala aine “Eesti keele suuline ja kirjalik väljendusõpetus” argumenteeriva teksti kirjutamise ülesande raames. Juhendasid Nele Novek ja Ilona Tragel.

2 Haridus- ja Teadusministeerium. 2021. Haridusvaldkonna arengukava 2021-2035, 11. november. (vaadatud 27. 11.2023)

Kokkuvõttes võib öelda, et Mikk Lainevooli arvamusartikkel rõhutab olulist punkti õpetajate olukorrast Eestis. Ta tõdeb, et õpetajate toetamine ei seisne üksnes rahalises abiandmises, vaid nõuab struktuurset ja süsteemset muutust haridussüsteemis. Õpetajate väärtustamine ja nende töötingimuste parandamine on hädavajalik, et tagada kvaliteetne haridus lastele ja noortele. Lainevooli arvamusartikkel kutsuks üles poliitikuid ja otsustajaid mõtlema pikaajalisele lahendusele, mitte vaid kiiretele ja ebapiisavatele rahalistele plaanidele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga