Marko Raat: ma ei olnud kindel, kas tahan enam lavastuslikku filmi teha | Film

2287050h191ct24

Marko Raat, Eesti filmirežissöör, on kõvasti kaalunud oma tulevikku lavastusliku filmi valdkonnas. Ta tunnistas, et oli mures oma kirglikkuse kadumise pärast ning kahtles, kas ta soovib selles valdkonnas jätkata. Raat on tuntud oma unikaalse visuaalse stiili ja sügavate karakterite poolest, mis on teinud temast ühe Eesti filmimaastiku silmapaistvamaid tegijaid. Sellest hoolimata on ta hakanud kaaluma teisi loomingulisi suundi. Mis saab edaspidi Marko Raadist ja tema lavastuslikust filmikarjäärist, jääb näha – kuid üks on kindel, tema annet ei saa eitada.

Marko Raadi film “Biwa järve 8 nägu” põhineb samanimelisel saksa kirjaniku Max Dauthendy romaanil. “Kui ma teda lugesin, siis jooksid mõned puuduvad lülid kokku. Ma olin juba ammu tahtnud sellisel maagilisel mõtlemisel põhinevat maailma hakata ehitama. Käivitaja ja inspireerijana on kirjandusteos suureks abiks,” rääkis Raat.

Dauthendy kirjutas enda romaani 1911. aastal. “Ta otsis vanale Jaapanile juurde kaasaegsemaid moment, kõike seda modernistlikku maailma, mis sinna juba sisse sõitis. Ma arvan, et omas ajas ta proovis olla vaba eksotismi pahest, aga lõpuks kukkus see ikka paratamatult nii välja. Lõpuks on ta ikka väga hea kirjanik, väga hea fantaasialennuga ja lõpuks on see samamoodi talle ettekääne, et ühed romantilised lood kirjutada.”

Ääremaade maagia

Raat otsustas Jaapani armastuslood siduda just Peipsiga suuresti kahel põhjusel. “See, et see kood või kaanon üldse tööle läheks, on selge see, et üks suur järv peaks olema. Teiseks, kui üldse kusagil on sellist maagilise mõtlemise saarekesi säilinud, on need ikka ääremaad. Kogu see Peipsi vanausuliste kant või Setumaa – kõik meile väga armsad ja kallid kohad, kus me usume, et on säilinud see metslase mõtlemine veel. See tundus nii loomulik keskkond, kuhu võiks ehitada sellise maailma üles, tuues sinna sisse Jaapani tsitaadid.”

Võttekohti hakkas Raat juba aegsasti välja otsima, kasutades Peipsi-äärsete majade interjööride uurimisel ka heausklike kinnisvaramaaklerite abi, kes arvasid, et Raat on huvitatud maja ostmisest. “Ma tean, et kui sa ütled, et sa tahad võttekohaks tulla midagi vaatama, siis ei viitsi keegi sinu pärast kohale tulla. Aga nii ma sain täpselt nendesse interjööridesse sisse, kust on põliselanik lahkunud. Siis hakkad silmanurgast vaatama, mis on spetsiifilist nendes interjöörides ja kuidas tasakaalu saada see selle Jaapaniga. Sealt hakkas piisavalt palju väikseid kokkupuutepunkte tekkima,” rääkis Raat.

Ühel juhul filmiti ka täiesti päris interjööris, kus pererahvas ei peitnud ka oma ikoone filmitegijate eest ära. “Teistes kohtades, ma saan neist väga hästi aru, oli see täiesti normaalne, et võeti ikoon raami seest välja, sest see oleks muidu pühaduseteotus olnud. Aga üks episood on päris ühe vanausuliste suguvõsa reaalsete ikoonidega, mis oli väga suur au meile.”

Loe rohkem:  Marko Raat: ei ole midagi dramaturgiliselt huvitavamat kui valetamine | Film

Stsenaarium seisis esimese toorikuna Raadil sahtlis pikka aega. “Mul ei olnud ideaalset hetke, mil see sahtlist välja võtta. Ma olin varem ka proovinud natuke teise nurga alt sellisele muinasjutulisele materjalile läheneda, sain päris palju peksa ka selle eest. Mul oleks olnud taktitu tulla kohe järgmise seda tüüpi katsega,” rääkis režissöör, kes pühendas end vahepeal hoopis dokfilmide tegemisele. “Ma sain selle maitse suhu, et tegelikult on üksi kõige parem filme teha. Mul ei ole piiranguid ja päeva lõpuks ma saan seda võttepinget ja elevust ehitada väga palju. Ma ei olnud isegi kindel, kas ma tahangi enam lavastuslikku asja teha, aga eks ta painama jäi, ja kuna mulle näitlejaga meeldib väga töötada, võtsin ma ta jälle sahtlist välja. Neli-viis aastat tagasi hakkas ta mul jälle tiksuma.”

Näitlejate otsimisel oli Raadil juba stsenaariumit kirjutades mõttes, kes rollidesse võiksid sobida, neist paar tükki neis rollides ka päriselt maandusid. Noori näitlejaid pidi otsima aga vahetult enne võtteid. “Mina ei teadnud sellisest lahedast punkarist nagu Valge Tüdruk midagi, täiesti süütuna nägin teda casting‘ul esimest korda ja hiljem viisin otsad kokku. Aga seda ahvatlevam see oli, ehitada sellise tiigri otsa hoopis sellist süütut karakterit. Kui Elina (Masing – toim.) jooksis paika, siis hakkad juba otsima teisi, lähtudes ühest peategelasest.”

Tegelased sünnivad võtteplatsil

“Näitleja on minu arust hästi õrn ja habras masinavärk, ma ei usu, et üle viie-kuue-seitsme kaadri on võimalik üldse teha. Ma usun seda koolkonda, et asi tuleb kohapeal valmis ehitada. Loomulikult on eeltööfaas, aga platsil ei ole sellega midagi peale hakata, sest emotsioonid ongi metsikud, ükskõik millega tuleb need näitlejas tööle saada,” rääkis Raat.

“See peab olema miski sisemine, mis meil sel hetkel õnnestub käivitada. See võib olla tegelikult täiesti vastandlik sellele, mida me seal näiliselt ajame. Mida suuremad need käärid sisemise ja välimise ülesande vahel on, seda huvitavam asi võib hakata juhtuma. Ma sellist valmis rolli joonist ei armasta üldse, sest see kipub olema juba kõrvaltvaadatud. Siin ei olegi mingit reeglit, iga näitleja on unikaalne, mis ongi õudselt põnev ja tore. See on permanentne stress loomulikult nii temale kui mulle, aga leida see nüanss, mille pealt tema käivitub – need on kõige ilusamad hetked, kui see juhtub. Vahel ka ei juhtu,” tunnistas režissöör.

Raat peab end operaatoritele heaks ja mugavaks partneriks. “Kuna ma hästi palju filmin ise ja mulle meeldib filmida, siis me loeme üksteist väga hästi. Mul on tunne, et kui ma kellegagi teen juba, siis ma pean suutma suruda oma käed taskutesse ja mitte näppima hakata seda kaamerat – ma usaldan teda siis.”

Loe rohkem:  Martti Helde: rohkem kunstnikke peaks Eesti metsa kohta midagi ütlema | Film

Filmi tegemiseks oli vaja otsida lisarahastust välismaalt. “Filmi reaalsus on see, et me pidime null neljaks kuskilt kaasprodutsendi leidma ja õnneks meie mõnusad Soome sõbrad tulid kampa. Need koostöömängud on tihti sellised ohtlikud asjad, et läheb selliseks n-ö europudinguks asi kätte, et paneme mingi tegelase siin inglise keeles rääkima – ei pane. Kui teeme ühe näitlejaga sealt (Soomest – toim.), siis Tommi, sa teed seda eesti keeles, see oli üks põhimõte,” rääkis Raat.

Soome ja Jaapan

Filmis kõlab lisaks Jakob Juhkami originaalmuusikale ka soome artisti Lyyti muusika. “Kuna seal üks episood on seotud kruiisilaevandusega, ja ilmselgelt on Eesti artistid ka seal alates 90ndatest käinud ja laulnud, siis arvata võib, et nende tukkuvate soome pensionäride südameid peadki avama soomekeelsete lauludega. Ma hea meelega võtsin ette ja sukeldusin kogu selle Soome popi maailma ja sealt leidsingi sellise ilusa varjatud pärli nagu Lyyti seda on.”

“Ta haakus kogu selle haprusega väga hästi. Ma olen olnud väga irooniline kogu selle uus-siiruse kui muusikastiili suhtes, aga tema ongi siiras. Tal on õudselt head sõnad ka, mis haakusid jube hästi. Filmis on telefonid, arvutid ja kõik stilistikana välja tsenseeritud, aga nii kui lähevad kodunt eemale, siis on juba telefoniaku probleemid, vähemalt laulus,” muigas Raat.

Raat ei oska öelda, kuidas jaapanlased filmi vastu võtaksid. “Ma ei oska öelda, kas suured kultuurid neelavad selle alla, et neid on käsitletud vaba pintsliga nagu suured kultuurid on harjunud väiksemaid käsitlema teatavate dekoratiivsete elementidega. See kaheksa vaadet on neil eriti puulõikes, kuid ka kirjanduses ja luules tore žanr. Aga täpselt nagu seal hakkas see Hiinast pihta ja nii nagu kogu kultuur on alati millegi ümber ütlemine ja uuesti tõlgendamine, rändas ta Jaapanisse. Samamoodi võis ta nüüd rännata siia Eestisse ja äkki võtab keegi veel teha kaheksa vaadet kunagi veel.”

Kogu vestlus on vaadatav Jupiteris

Kokkuvõttes võib öelda, et Marko Raadi otsus mitte enam lavastuslike filme teha oli tema jaoks keeruline, kuid vajalik samm oma loomingulise kire ja visiooni selgitamiseks. Kuigi ta ei olnud kindel oma tulevikuplaanides, on oluline austada kunstniku eneseteadlikkust ja valikuid. Raadi pühendumine dokumentaalfilmidele ja uutele väljakutsetele näitab tema avatus ja soovi end pidevalt arendada. Lõppkokkuvõttes on oluline, et kunstnikud järgiksid oma südant ja jääksid truuks omaenda nägemusele, isegi kui see tähendab uute teekondade avastamist ja seniste harjumuste muutmist.

See sissekanne postitati aastal Film. Lisa järjehoidja püsilink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga