Marju Kõivupuu: rituaalid on olulised just 21. sajandil | Kirjandus

1706163980 2228307h2d42t24

Tere tulemast Eestisse! Marju Kõivupuu on tuntud Eesti kirjanik ja luuletaja, kelle looming on pälvinud suurt tähelepanu nii kodu- kui ka välismaal. Tema viimane raamat “Rituaalid” räägib olulisest teemast – rituaalidest 21. sajandil. Kõivupuu põimib oma luules ja kirjutistes kokku ajaloolised ja kaasaegsed kombed ning väljendab sügavaid mõtteid inimsuhetest ja eneseotsingutest. Tema sõnum on justkui valgus pimeduses, meeldetuletus sellest, kui oluline on hoida kinni traditsioonidest ning leida enda ja ühiskonna jaoks tähendusrikkaid rituaale ka tänapäeva kiire keskkonnas. Tutvuge kindlasti tema loominguga ja avastage Eesti kultuuri rikkalik pärand!

Marju Kõivupuu soovib uue raamatuga pakkuda abi meie seast lahkujate saatjatele ja leinajatele. Folkloristi sõnul on rituaalid olulised just praegu, kus suhtlus on kolinud veebi ja surm ning lein vajunud teemadena tagaplaanile. Selle tulemusel on tekkinud oskamatust surmast rääkida, mis omakorda kandub edasi järgmistele põlvedele.

Kõivupuu, kes on aastakümneid surma, sellega seotud kultuuri ja leina teemasid uurinud, leiab, et taasiseseisvumisjärgsel ajal ei ole surmateemale väga palju tähelepanu pööratud ja uurimisväljal on see olnud pigem perifeerne. “Aga ometi me sellega kokku puutume. Ma julgeks öelda, et kui koroonapandeemia ajal praktiliselt igal õhtul ilmusid teleekraanile nende inimeste arv, kes olid meie hulgast lahkunud, ei kõnetanud just väga lohutavalt ja kui sellistele arvudele ei järgne selgitavat konteksti, siis kindlasti on see väga depressiivne vaatamine ja tekitab inimestes ka hirmu, kaitsetust ning kõiki muid selliseid tundeid,” sõnas Kõivupuu Vikerraadio saates “Huvitaja”.

Samas tundub Kõivupuule, et pandeemiajärgne ja sõjahingusest saadetud aeg on püüdnud teemat jälle eeslavale nihutada. “Tartus esietendus mõne päeva eest Piret Jaaksi ja Marta Aliide Jakovski lavastus “Lõpp” mis on väga eluline ja minu arvates väga hästi lavale toodud. Etendus, mis tegelikult puudutab meid kõiki. Ühel hetkel oleme pigem elukaare nii-öelda teisel pool, mingil hetkel me pensioneerume. Meid võib tabada mõni haigus, mille kulg kahjuks ei ole kõige parem. Kuidas siis lähedaste kõik need jutud ära rääkida, mis tarvis. Kuidas näevad seda kõike hingehoidja, vaimulikud, lahkujad, lähedased,” sõnas Kõivupuu ja lisas, et üks teema on ka surma eitamine, mis sageli väljendub selles, et arstidele esitatakse nõudmisi, mida ei ole võimalik täita. “Aga inimene ei ole kahjuks aparaat ega masin, mida on võimalik aegade lõpuni käigus hoida. Vähemalt mitte veel,” tõdes Kõivupuu.

Oma uues raamatus “Inimese lahkumine” käsitleb Kõivupuu pigem lähiminevikku. Tuleb ette ka põikeid kaugemasse minevikku, aga esiajaloolise perioodi jätab folklorist hea meelega arheoloogidele ja muinasusundite ekspertidele. “Ma tulen meie lähemasse minevikku, kus meil on juba piisavalt ka kirjalike allikaid, millele toetuda. Aga olulisem on võib-olla viimased 200–300 aastat,” selgitas Kõivupuu, kelle teoses on väiksem osa pühendatud surmadeks ja matusteks valmistumisele ning suurem osa inimestele, kes jäävad alles.

“See tegelikult ongi niimoodi mõeldud täiesti teadlikult, sest kellegi lahkumine avaldab väga suurt mõju elavate sotsiaalsetele rollidele, mis muutuvad. Kellestki saab näiteks lesk. Keegi võib-olla kaotab ühe või isegi juba mõlemad vanemad, võib-olla õe või venna, töökaaslase, et kuidas me tuleme sellega toime ja millised rituaalid aitavad meil sellistel puhkudel leinaga hästi toime tulla. Millised on traditsioonilised rituaalid, millega oleme lahkunuid endi hulgast ära saatnud. Mida need tähendavad? Kuidas need on muutunud? Sest kombekäitumise muutus on eelkõige suunatud sellele, et inimene psühholoogiliselt millegagi toime tuleks,” selgitas Kõivupuu.

Loe rohkem:  Kirjanduslinna residentuuriprogrammi külaline on Kanada kirjanik Christiane Vadnais | Kirjandus

Folkloristi sõnul on kõnekas ka asjaolu, et lähikümnenditel suureneb inimeste arv, kellel ei näi olevat lähedasi, kes sooviksid neid kasvõi minimaalsete austusavaldustega sellest ilmast ära saata. “See oli minule endale ausalt öeldes jahmatav. Ma olen käinud vaatamas sügisesi hingedepäeva-paikseid oikumeenilisi jumalateenistusi ja kui siis tuhapuiste-alale puistatakse mitte üks või kaks kilo inimeste tuhka, kelle omaksed ei ole ilmutanud soovi seda rituaalselt kuhugi maha matta. Me räägime tonnidest,” rääkis Kõivupuu, kelle hinnangul on tegu tõsise probleemiga, mis näitab teatud muutusi ühiskonnas laiemalt.

Kõivupuu loodab, et tema uus teos aitab tänasel inimesel teada, kuidas käituda või teha valikuid, kui seistakse silmitsi tõdemusega, et tuleb olla see keegi, kes saadab lähedase enda hulgast ära. “Meie tänased matuseteenuseid pakkuvad firmad annavad ju inimesele võimaluse valida. Aga väga keeruline on valida, kui inimene võib-olla ainevaldkonda päriselt ei tunne,” selgitas Kõivupuu.

Rituaalid aitavad korrastada maailma püha ja argise teljel ning seovad inimesi. “Just 21. sajandil on see oluline, kui me suhtleme ehk rohkem veebis, sest tegelikult surm on ka veebi kolinud. /…/ Rituaalid on need, mis hoiavad kogukonda koos ja mis annavad psühholoogilist tuge ning nendes osalemine aitab ka leinaga paremini toime tulla. Meil on väga palju rituaale näiteks seoses pulmade, sünnipäevade ja väikese inimese ilmaletulekuga. Me elame neid koos läbi. See on hästi-hästi oluline,” tõdes Kõivupuu.

Rituaalid, mis ulatuvad juba mõne sajandi taha on näiteks püüded täita lahkunu viimast soovi või lahkunu kohalike kommete kohaselt mulda sängitamine. Need kombed võivad vastavalt piirkonnale varieeruda ja on seotud kirikute agendaga. “Iseenesest on see äraütlemata tore, et Põhja-Eestis aetakse neid asju natukene omamoodi, Lõuna-Eestis natukene omamoodi, saartel natukene omamoodi. See kõik on väga tervitatav. Me ei pea kultuuriliselt ühtlustuma,” selgitas Kõivupuu ja lisas, et oluline on emotsionaalne tugi, mida sündmust saatev rituaal pakub.

Samas ei ole lausa lõbusaid matuseid Eesti avalikus ruumis olnud ja kadunud on ka matuserongkäigud. “Näiteks Paul Keres 1975. aastal, kelle surma järel kogunes tänavatele arvestatav rahvahulk. Mul on kusagilt jäänud mällu, et see oli lausa kümme protsenti Eesti elanikkonnast. Kahtlemata toimus seda ka väiksemates kohtades. Isegi lapsepõlvest mäletan, kui mõnda tähtsat tegelast saadeti, siis ikkagi linnas oli liiklus kinni ja me nagu nägime seda. Aga tänapäeval ei ole selleks väga põhjust, sest leinabürood on kalmistute vahetus läheduses. Maakohtades ehk on veel leinarongkäike ja teatakse seda kommet, et leinarongkäigu vahel ei trügita, vastutulijad peatuvad ja lasevad vaikides viimast austust avaldades need inimesed kenasti mööda,” sõnas Kõivupuu.

Loe rohkem:  Keeleminutid. Lume mitu olekut | Kirjandus

Kõivupuu märkis, et lapsi tänapäeval pigem matustele kaasa ei võeta. “Oleme kujundanud sellise arusaama, et lapsi tuleb negatiivsetest ja ebameeldivatest asjadest võimalikult eemal hoida, kuigi selleks ju väga põhjust ei ole. Kõike seda saab korraldada ja rääkida lastepäraselt, aga mulle tundub, et selle põhjus on pigem isiklik oskamatus. Kui sinule pole räägitud, siis sa ei oska seda ka oma lastele edasi anda,” ütles ta ja lisas, et meil on väga raske tulla toime asjadega, mida me ei tunne. “Tegelikult on see mõistetav, et kui ma ei oska seda teha, siis ma püüan seda mitte teha,” lisas ta.

Sellest tulenevalt kipuvad inimesed projitseerima omi hirme, ebakindlusi ja oskamatust ka lastele, kes võivad selle tagajärjena omakorda keerulisesse olukorda sattuda. “Hingehoidjad on täheldanud, et öeldakse, et ema on kuskil taevas ära. See ei ole päris mõistlik. Nõukogude ajal üritati ka lapsendatud lastele nende päritolust mitte rääkida. Nüüd on see ümber hinnatud ja jõutud järeldusele, et on mõistlik, kui laps teab, milline on tema lugu ja kus ta on sündinud. /…/ Kui tegime kunagi ühe doktorandiga koolilastega intervjuusid, siis üks õpilane tuli pärast klassivestlust meiega rääkima ja ütles pisar silmil, et tema vanaema suri ära ja meil on kodus keelatud temast rääkida, aga mina tahan temast rääkida,” tõi Kõivupuu näiteks.

Surmast võib lastele esialgu rääkida näiteks lemmikloomade näitel. “Kui võtame näiteks hamstri, roti või mõne muu toreda tegelase, siis üks lemmikloomade pidamise väärtus on see, et laps õpib nägema elu ringkäiku ja kõiki neid rituaale. Tasapisi jõuab temani see, kuidas asjad tegelikult käivad, sest ega ei pea rohkem vastama, kui laps küsib. Ma olen tähele pannud, et lastele meeldib väga väikeseid matuseid korraldada, kui kuskilt leitakse mõni linnupoeg või keegi, kes on ära läinud.

In conclusion, Marju Kõivupuu’s perspective on the importance of rituals in the 21st century is thought-provoking and relevant. As she argues, rituals provide a sense of stability, connection, and meaning in our fast-paced and constantly changing world. Her insights into the role of rituals in Estonian culture and literature shed light on the enduring significance of tradition and ceremony in contemporary society. By emphasizing the value of rituals, Kõivupuu encourages us to reevaluate our own cultural practices and the ways in which they contribute to our well-being and sense of belonging.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga