Maimu Berg: mul polnud mõtteski kirjanikuks hakata | Kirjandus

Tere tulemast Eestisse! Today, we are diving deep into the world of literature with the fascinating story of Maimu Berg, an Estonian writer who never thought she would become an author. Berg’s journey to becoming a respected writer is a tale of resilience, passion, and unyielding determination. Her contributions to the world of literature are unparalleled, and her work continues to inspire and captivate readers worldwide. Join us as we explore the life and work of this remarkable literary figure and uncover the secrets behind her remarkable success in the Estonian literary scene.

Kirjandusministri juures oli sel nädalal külas kirjanik ja tõlkija Maimu Berg, kes meenutas, kuidas impulsi romaane kirjutama hakata andis talle ärritus, mida tekitas Aino Kallase käsitlus armastusest.

Maimu Berg on sündinud 27. augustil 1945 Tallinnas. Ta õppis Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ning ajakirjandust ning on karjääri jooksul kirjutanud lühijutte, romaane, publitsistikat, luulet ja näidendeid. Lisaks on ta tõlkinud ka soome kirjandust ja näidendeid. Muuhulgas on ta pälvinud ka Valgetähe V klassi teenetemärgi ja olnud tegev ka poliitikas.

Kuigi ajaloolistel teemadel kirjutades läheb Berg nii kaugele, kui ajalugu juhatab, siis elab kirjanik enda sõnul siiski tänapäevas. “Ma ei ole vanade aegade igatseja. Võib-olla peaks, aga ma pole selleni veel jõudnud. Tänapäev on nii intensiivne, et kirjutan ja elan tänapäeval,” ütles Berg, kelle esimesed lühijutud ilmusid juba 1960. aastate lõpus. Tema esimesed romaanid “Kirjutajad” ja “Seisab üksi mäe peal” ilmusid alles 1987. aastal.

“Oma esimesed ilmunud jutud pidin tolleaegses nooruses avaldatud saama. Olen kirjutanud, miks ma seda tegin ja mul polnud mõtteski kirjanikuks hakata. Siis jäigi pikk paus vahele ja hakkasin uuesti 1980. aastate teises pooles kirjutama. Kõigepealt kirjanduskriitikat ja siis kirjandust ka,” meenutas Berg, kelle esimesed teosed olid pühendatud ajaloolistele tegelastele nagu Barbara von Tisenhusen ja Kristjan Jaak Peterson.

Tisenhusenini viis Bergi ärritus, mida tekitas Aino Kallase käsitlus samas tegelasest. “Kuskil 1950. aastatel lugesin noore plikakesena Aino Kallast. Mulle väga meeldis ja mõjus. Siis 1980. aastatel lugesin teda üle ja ta ajas mind vihale oma mustvalge armastuse ja tiluliluga. Kuigi tema “Barbara von Tisenhusen” on väga hästi kirjutatud ja väga hea rütmiga. Tõeline meistriteos, aga tema ainekäsitlus mulle ei istunud ning mõtlesin, et kirjutan ise. Mõtet kirjanikuks hakata ei olnud endiselt, aga kui juba asja valmis saad, siis tahaksid midagi rohkemat,” ütles Berg, kes näitas seejärel teost tuntud kirjanikule kui sõbranna kirjutatud teost.

“Tema helistas mulle kohe kiiresti tagasi ja ütles, et see pole mingi sõbranna, see oled sina. Mul polnudki sõbrannasid. Siis ta ütles, et vii see kirjastusse, see on hea lugu. Viisin. Siseretsensiooni tegi veel kadunud Jaan Kruusvall, väga positiivse. Ma imetlesin teda kui kirjanikku ja olin väga õnnelik. Aga toimetaja ütles, et sellest on vähe. Kirjuta veel midagi ja paneme kaks asja ühtede kaante vahele. Muidu on heftikene ja kes siis tahab debüteerida heftikesega,” sõnas Berg.

Bergile anti kuu aega ning selle ajaga kirjutas ta Kristjan Jaak Petersonist valmis “Seisab üksi mäe peal”. 1990. aastatel tuli Berg romaanidega “Ma armastasin venelast” ja “Ära” oma kaasaega. Esimene valmis tänu Kalev Keskkülale, kes avaldas Eesti Ekspressi külgedel ilukirjandust ja palus erinevatelt kirjanikelt lõike nende sahtlisse jäänud romaanidest. Kuigi Bergil midagi sahtlis ei olnud, siis väitis ta Keskkülale vastupidist, ning kirjutas siis lehe tarvis lõigukese valmis. Kui visiidil Saksamaale Viivi Luik tutvustas Bergi, kui kirjanikku, kes kirjutab hetkel teost “Ma armastasin venelast”, siis tundis Berg kohustus raamat valmis kirjutada ja kuu ajaga see Saksamaal ka valmis.

“Mingil hetkel tekkis mul kirjutamisse paus ja ma ei teadnud, kuidas edasi minna. Käisime kirjanike kambaga väljasõidul ja järsku mulle meenus, et lugesin noore tüdrukuna ühte artiklit tollasest Noorte Häälest. See oli väga vastik. Pikk kaheleheküljeline reportaaž kohtuprotsessist – pedofiil ja tema ohver, kes oli 13–14-aastane neiu. Seda tüdrukut kujutati nii võikalt. Mu meelest see oli lihtsalt lubamatu. Järsku mulle see meenus ja mõtlesin, et kasutan seda motiivi. On olemas asi nagu lapse seksuaalsus, mis on suur tabu aga on kahjuks või õnneks olemas. Ja nii ma siis selle kirjutasin,” meenutas Berg “Ma armastasin venelast” saamislugu.

Ajakirjanikuna töötas Berg moeajakirjas Siluett, mida Bergi enda loomingus peegeldab romaan “Moemaja”. Enda jaoks hoiab Berg nõukogude aja nostalgia ja Silueti lahus. Tööd ajakirja juures meenutab Berg hea sõnaga, kus sai toredate inimestega aega veedetud ning neli korda aastas ilmuv ajakiri tööga ei koormanud. Ajakirja toimetus töötas samas majas moemajaga. “See nõuka aja mood oli küll absurdne värk. Ühest küljest täiesti uhke ja kõige suurem haute couture ning teisest küljest töölisklassile mõeldud. Selle vahel sumada oli päris tore,” tõdes Berg.

Viimaste aastate jooksul on Berg avaldanud mitmeid raamatuid, aga mitte ühtegi romaani. Ühelt poolt inspireerib teda laiskus ja teiselt pole aega, sest ka vanaema amet võtab oma aja. “Jõuan kirjutada jutukese ja kui hakkan mõtlema, et venitan selle romaaniks, panen igasugust jora ja liha juurde, kuni ta hapuks läheb, ja igasugu muid trikke, mis romaani kirjutamise juurde käivad, siis on kukkunud nii välja, et kirjutan jutukesi ja mul ükskõik,” muigas Berg.

Berg on ka usin memuarist ja kuigi osati ta tunneb, et teised temast nii hästi ei kirjuta kui tema ise, siis kõige olulisem on mälu valikulisus. “Ma ei mäleta näiteks mõnda detaili, mida ma loen, aga usun, et see võis nii olla. Mina jälle kirjutan midagi, mille peale keegi ütleb, et tema küll ei saa väita, et nii oli,” selgitas Berg.

Lisaks on Berg oluline sild soome ja eesti kultuuriloo vahel. Soomeni juhatasid Bergi vanaema ja vanaisa, kes tihti Soomet külastasid. Vanaema rääkis Soome mälestustest palju ja Bergi kodus oli ka palju Soome-teemalist kirjandust sealsest kunstist ja arhitektuurist. Samuti kuulas Berg kodus palju Soome raadiot. “Ja mis kõige tähtsam – meil oli köögis seina peal väga kena raamitud eestiaegne Eesti kaart. Ja seal samas lähedal oli Soome. Lähemal kui Otepää, kui Tartu. Päris kohe meie külje all ja Soome raadiost tuli peaaegu nagu eesti keel. See kõik huvitas mind. Läksin eesti filoloogiat õppima, soome keel kuulus sinna juurde ja nii ta läks,” tõdes Berg.

Allikas:
“Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures”, intervjueeris Mart Juur

Maimu Berg’s journey to becoming a writer is a testament to the possibility of unexpected dreams coming true. Her initial reluctance to pursue writing as a career, only to eventually find success in the literary world, is inspiring. Berg’s story serves as a reminder that it’s never too late to pursue our passions and that sometimes our true calling may surprise us. Her work has undoubtedly enriched the Estonian literary landscape and will continue to inspire aspiring writers for generations to come.