Maimu Berg: Mati Unt oli omas ajas ületamatu | Kirjandus

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime legendaarsest kirjanikust Maimu Bergist ja tema suhetest Mati Undiga. Maimu Berg oli tuntud oma teravate arvamuslugude ja kriitiliste kirjutiste poolest ning tema suhe Mati Undiga on olnud alati inspireeriv ja vastuoluline. Nad mõlemad on jätnud jälje Eesti kirjandusse ning nende looming jätkab inimesi siiani kõnetamast. Lähme sügavale nende loomingu ja isiksuste juurde ning avastame nende mõju Eesti kultuurile.

Loomingu Raamatukogu andis hiljuti välja Mati Undi romaanide “Via Regia” ja “Elu võimalikkusest kosmoses” uustrükid. Maimu Berg sõnas Klassikaraadio saates “Delta”, et “Via Regias” avaldus selgelt asjaolu, et Unt ühel hetkel kirjanduse teatri vastu välja vahetab.

Unt oli kõigest 23-aastane kui ta “Elu võimalikkusest kosmoses” kirjutas. “Me arvame, et see oli väga noor. Ta on meile meelde jäänud sellise tüseda vanapapina ja me ei oska teda nii noorena ette kujutada,” muigas Berg.

“Unt oli kõige olulisem just omas ajas. See kosmose teema oli nendel aastatel väga moes. Kui sa panid raamatule pealkirjaks “Elu võimalikkusest kosmoses”, siis ükskõik mida sa seal kirjutasid, see pealkiri juba lunastas kõik sinu muud võimalikud patud selles raamatus,” sõnas Maimu Berg.

Bergi sõnul oli Undi eelis see, et ta oli esimene noor kirjanik, kes kirjutas inimestest ja inimsuhetest. “Isegi noorte seksuaalsusest, mis oli täiesti maha vaikitud teema. Ma arvan, et selle tõttu läks ta oma põlvkonnale väga südamesse,” sõnas Berg.

“Via Regia” on Bergi sõnul aga teistsugune raamat. “Sealt leiab üht-teist, mida me leiame ka Undi varasemast loomingust, kasvõi suitsiidi teema on Undile väga südamesse läinud, kuna tal juhtus niisugune asi oma sõbraga keskkooli ajal,” rääkis Berg. “Via Regia” on Bergi sõnul väga otseselt mõjutatud Salingeri romaanist “Kuristik rukkis”. “Sellest ei lähe Unt ka ise mööda, ta ju vihjab sellele, kui paneb oma peategelase perekonnanimeks Holla. See on ju “Kuristik rukkise” Holdeni väga lähedane nimi,” märkis ta.

“Jälle on seal noorte inimsuhted, aga on ka teatriteema juba sees. Unt ei olnud minu teada sel ajal lavastanud veel mitte ühtegi etendust, aga see lavastaja hing on ju seal väga selgelt näha. Võis juba aimata, et Unt reedab mingil hetkel kirjanduse ja läheb teatri poolele üle,” naeris Berg.

“See on teistsugune raamat, see on täis tsitaate, igasugu nimesid, kõike, kellega Unt oma lugemuses kokku on puutunud,” kirjeldas Maimu Berg. Lisaks on raamat täis päriselusepisoode ja isikuid Undi noorusajast. “Ma arvan, et lugegem seda kui ilukirjandust ja nüüd, kui sellest ajast on pea pool sajandit möödas, siis see ongi puhas ilukirjandus,” sõnas ta.

Tartu mälestused

“Tartu oli väga inetu linn ausalt öeldes,” meenutas Berg 60ndaid ja 70ndaid. “Näiteks, ma mäletan Oskar Lutsu mälestustes ja igal pool seda suurt hala ja igatsust Tartu järele, ja ma mõtlesin, kuidas nii koleda koha järele saab keegi igatseda,” muigas Berg. “Aga linna loovad ka inimesed. Tartu muutus täiesti seoses sellega, kui tekkisid vaimsed sõbrad ja vaimsed pinged ja huvid. Sa ei pane enam tähele seda ümbrust ja vaesust ja viletsust ja räpasust, mis seal sõja tõttu oli,” rääkis Berg.

Bergi sõnul oli nende ringkonnal tavaks teisipäeviti käia koos istumas tema ja Vaino Vahingu kodus, n-ö salongis. “Koguneti siis meie juurde koju, meil oli muidugi nagu kõigil sel ajal päris vilets ja vaene see kodu, aga vaimses mõttes oli ta muidugi salong,” rääkis Berg. “Unt külastas meid ka väljaspool seda salongi, kuidagi neil Vainoga väga hästi sobis, nad stimuleerisid teineteist, oli tunda, et Undil on vajadus aeg-ajalt meile tulla,” märkis ta.

“Muidugi saadi ka mujal kokku. Paljudega sai kohtutud ülikooli kohvikus. Väga palju kohtuti ka teatris, ma ei pea praegu silmas etendusi, vaid teatris peale etendusi või lihtsalt õhtuti. Teater oli üks vaimse koondumise punkte, olulisem kui teater tavaliselt ühe väikese linna elus on,” rääkis Berg.

Kuna Tartu oli väike linn ja autot niikuinii kellelgi polnud, käidi igal pool jalgsi. “See oli väga tervislik ja mõtteid värskendav. Sa astud väljast sisse, sa oled käinud, oma mõtteid mõelnud, mida ma räägin, mida ma lugesin. Et seda oli kohe nagu tunda, seda värsket mõtet oli palju. Nii see elu seal käis,” meenutas Berg.

Undi pärand

Bergi arvates tullakse tänasel päeval Undi pärandiga hästi toime. “Mihkel Muti raamat on selle väga hea tõestusmaterjal. Nii head monograafiat leiab harva kellegi kohta. See on tõesti õnnestunud raamat ja on tekitanud uue Undi-laine Eesti kirjandusringkondades ja lugejate hulgas,” sõnas Berg.

“Mati Unt on omas ajas tõesti ületamatu, sest kui rääkida kasvõi sellest kuulsast “Võla” arutelust ja mida see kõik endaga kaasa tõi ja missuguseid sõnavõtte seal oli. Kui niisuguse poleemika tekitab sellises suletud ühiskonnas noore poisi kirjutatud raamat, siis on selge, et niisugune asi kestab ikkagi üle aegade. Unt on ikkagi meie kirjanduse klassik, kas see meeldib mõnele või mitte,” kinnitas Berg.

Kokkuvõttes võib öelda, et Maimu Bergi arvamus Mati Undist kui ületamatust oma aja kirjanikust on põhjendatud. Unt oli tõepoolest üks silmapaistvamaid ja mõjukamaid Eesti kirjanikke, kes suutis oma teostega püsiva jälje jätta nii oma kaasaegsete kui ka tulevaste põlvkondade mõttemaailmas. Tema mitmekülgsus, sügav mõtlemine ja ainulaadne kirjutamisstiil jätkavad järeltulijatele inspiratsiooni pakkumist. Maimu Bergi artikkel pakub väärilist tunnustust Unti kui kirjanikku ning julgustab lugejaid avastama tema loomingut ja pärandit.