Ave Taavet andis välja uue novellikogu “Kasukas” | Kirjandus

Tere tulemast lugejad! Eesti armastatud kirjanik Ave Taavet on taas üllatanud meid oma uue novellikoguga “Kasukas”. See haarav kogumik pakub lugejatele võimaluse sukelduda erinevatesse maailmadesse ja kogeda sügavaid emotsioone ning mõtteid. Ave Taavet on tuntud oma oskuse poolest luua kaasahaaravaid lugusid ja “Kasukas” ei ole erand. Olge valmis seiklema ja avastama uusi perspektiive selle vastupandamatu novellikogu lehekülgedel!

Ave Taaveti kolmandas raamatus kohtuvad huumor ja ühiskonnakriitika, igapäevaolme ning maagilis-müstline elutunnetus. Tekstide vahele on põimitud Rein Muuluka fotod Eesti talumaastikest ning kodustest interjööridest, mis on üles pildistatud läbi 1920ndatest pärineva fototehnika läätse.

Raamatu on toimetanud Tõnis Vilu ja kujundanud Lilli-Krõõt Repnau.

Katkend

“Konsultatsioon”

“Näidake, kust teil valutab.”

“Iga-ga-igalt poolt…” habises kõhetu kuju karjäärinõustaja vastas toolil.

“Ja te otsustasite töötukassa, mitte EMO poole pöörduda sellepärast, et…?”

“S-s-see on ju tööga seotud õnnetus. Ja pärast seda ei ole ma enam suuteline oma senise elukutsega jätkama. Minu perekonna sajanditepikkune liin katkeb. Mul ei ole eesmärki. Mitte sellises maailmas!”

Ohates tõmbas töötukassa ametnik täidetud ankeedi lähemale ja kissitas silmi: “Siin on märgitud, et teie viimane ametikoht oli – luupainaja?”

“Jah, just nii, armuline härra… luupainaja, tallaja, panijas, luupatak – kuidas suupärasem on.”

Veelkord silmitses töötukassa esindaja kidurat kogu teisel pool klaasi. Neiu oli koolnukahvatu ja õbluke nagu hurt tuules. Pikad hõredad juuksed langesid õlgadele ja ülakehale, paljastades vaid kaks hirmunud, murelikku ja ilmselgelt ahastuses silma. Peenikesed näpud mudisid närviliselt pastakat.

Jah, tüüpiline töötu, mõtles Aivo, kes juba aastaid töötukassa konsultandi ametit pidas. Kuid see luupainajajutt… oli kuidagi kahtlasevõitu. Kas töötukassa on selliste jaoks ikka õige koht, kust alustada? Kui mitte EMO-sse, siis ehk mõne hingehädade nõustaja juurde saata?

“Rääkige nüüd korra veel, rahulikult ja otsast peale, kuidas teie viimane tööpäev välja nägi?” lausus ta lõpuks leebelt. “Ja siis vaatame edasi, millist toetust ja millisel määral me teile välja maksta saame. Võibolla tuleb teid tõesti töövõimetuks kuulutada. Kui tegu on tööpaigas juhtunud õnnetusega, siis arvatavasti on teil oodata kopsakat kompensatsiooni. Kui aga ise tööülesannete täitmisel vääratasite, ei olnud nii-öelda ülesannete kõrgusel, siis on väljavaated pisut ahtakesemad. Nii või teisiti – meie oleme siin, et teid aidata.”

Luupainaja nuuskas pikkadesse õlekarva juustesse nina ja alustas kaebliku vileda häälega oma südantmurdvat jutustust: “Niisiis, oli öö…”

“Oli öine vahetus või ongi teie töö öise iseloomuga?”

“Meie töötame alati öösiti! Niisiis, ma saabusin sündmuspaika pisut enne südaööd. Minu klient Marko – 46-aastane ärimees, põline linlane, raudse närvikavaga, lastetu, kuid kurameerimisaldis – valmistus parasjagu magama heitma. Öökapikesele voodi kõrval oli juba hoolikalt asetatud Šveitsi käekell, veekarahvin ja unerohupudelike. Ta haigutas laia suuga ja puges ohates raskete, jahedate linade vahele. Paar tabletti keele alla ja peagi täitis tuba sügav, ühtlane nohin. Nüüd algas minu etteaste! Libistasin end kardinate vahelt välja ja istusin talle kaksiratsa seljale. Rõhusin kolme jõehobu jõu ja viie tiigri vihaga, pigistasin siit ja kiskusin sealt, kuid ainsamatki oiet ega vingatust ei pudenenud ta suult…

Peatusin siis korraks oma rutiinis ja jäin kohtlase ilmega magajale otsa vahtima. Tema silmad olid suletud, kuid läbi poolune kostis mõnulev palve:

“Issand, kui hea, äkki saaks turja pealt ka pisut.”

Et ta juba poolärkvel oli, siis otsustasin teda teisiti kohutada… enese välisilme jõletumaks muuta ning igasugu akrobaatilisi trikke ette võtta. Kargasin lakke ja ronisin seal ämblikuna ringi, tantsisklesin ümber voodi hauatagusel häälel ulgudes ja lõpuks keerlesin marutõbise koera näol vaibalgi, aga ei miskit!

Mu ohver vidutas vaid silmi ja pomises: “Need viimatised unerohud on vist kangemad mõikama, et täna sellised leebed unenäod kangastuvad…”

Selle “leebe” peale mul otse kihvatas sees! Võtsin viimased jõuvarud kokku ja lendasin oma ohvrile turja, tuletades meelde kõik esivanemate salatrikid ja jõuvõtted, mida abitute magajate, tüütute naabrimeeste ja armurivaalide kallal rakendada! Väänasin ja näpistasin, sikutasin-sakutasin, udjasin ja klohmisin nii, nagu ei iial varem, aga ei miskit. Aina pehmemaks muutus magaja keha, aina mõnulevamaks tema unesegane mõmin.

Lahkusin pisut enne koitu, ära vaevatud ja poolelus, segadus hinges ja valu kontides, ning jätsin Marko ärkama hommikusse, mille kõrval, kõigi tunnusmärkide järgi, tundusid mu öised piinavõtted otse maasikaväluna.”

Töönõustaja, kes kogu ülevaate andmise aja mõtlikult pastakat näppude vahel oli keerutanud, vaatas nüüd kaastundlikult luupainajale otsa ja noogutas: “Arusaadav. Minu nõuanne teile: kui traditsioonilised töövõtted enam ei tööta, siis tuleb uudsemate lahenduste poole vaadata. Kas te olete proovinud… suunamudimist?”

Kokkuvõttes võib öelda, et Ave Taaveti uus novellikogu “Kasukas” on rikas ja mitmekülgne kogumik lugusid, mis haaravad lugeja kaasa erinevatesse maailmadesse ja tegelaste keerulistesse emotsioonidesse. Taaveti omanäoline stiil ning terav sõnakasutus teevad sellest lugemiselamuse, mis jääb kauaks meelde. Autor on näidanud end taas tugeva jutuvestjana ning suutnud luua tõeliselt kaasakiskuva novellikogu, mis pakub nii naudingut kui ka mõtlemisainet. “Kasukas” on kindlasti väärt lugemist kõigile kirjandushuvilistele.