Loonela: EL-i kaitstööstuse nõrkus tuli üllatusena | Välismaa

Tere tulemast Loonelasse, kus Euroopa Liidu kaitsetööstuse nõrkus on viimasel ajal üllatavalt päevakorda tõusnud. See väljakutse on tekitanud palju debatti ja muret nii kohalike elanike kui ka välismaiste huviliste seas. Kuidas me saame tagada meie riigi ja piirkonna turvalisuse, kui meie kaitsetööstus on nõrk? Kuidas suudame säilitada oma iseseisvuse ja suveräänsuse? Nendele küsimustele otsime vastuseid Loonela, kus kaitsetööstus on oluline osa meie majandusest ja julgeolekust. Liituge meiega ja avastage, kuidas me kavatseme lahendada selle olulise väljakutse.

Euroopa Komisjon esitles eelmisel nädalal oma esimest kaitsetööstuse strateegiat ja programmi, et tõmmata Euroopa kaitsetööstus käima. Euroopa Liidu Eesti esinduse juhi Vivian Loonela sõnul tuli Euroopa kaitsetööstuse nõrkus üllatusena, kuid juba selle aasta lõpuks suudab liidu tööstus toota kaks miljonit mürsku.

Välja pakutud strateegia ja programm on Euroopa Komisjonile pretsedenditu samm.

“See on esimene kaitsetööstusstrateegia Euroopa Liidus. Me ei ole reeglina tegelenud sellega. Ma arvan, et kui viis aastat tagasi oleks öelnud komisjon, et me tahame teha kaitsetööstusstrateegiat, siis liikmesriikide, kaasa arvatud Eesti reaktsioon oleks olnud, ei, sellega ei tegele Euroopa Liit,” sõnas Euroopa Liidu esinduse juht Vivian Loonela.

Kaks aastat kestnud sõda Ukrainas on selgelt välja toonud Euroopa kaitsetööstuse nõrkuse.

“Aga esimesed poolteist aastat tuli Euroopa riikidelt 100 miljardi euro ulatuses uusi kaitsehankeid, aga 80 protsenti sellest osteti väljastpoolt Euroopa Liitu. /…/ Ma arvan, et see tuli ka üllatusena, et see olukord niivõrd drastiline on. Samal ajal Euroopa enda kaitsetööstusest pool läheb kogu aeg ekspordiks,” tõdes Loonela.

“Praktilise poole pealt, kas või seesama miljoni mürsu algatus, kui siin aasta tagasi märtsis kokku lepiti, et me asume selle kallal tegudele, siis selgus, et meie tööstustel ei olnudki võimekust toota miljonit mürsku,” lisas ta.

Komisjoni ettevõtmise mõte on panna käima omaenda relva- ja moonatootmine ning suunata riike tegema ühishankeid.

“Ja mis see eesmärk on – Euroopa Liidus on alati eesmärgid –, eesmärk on, et aastaks 2030 oleks olukord, kus 40 protsenti kaitsehangetest oleks ühel või teisel moel ühishanked, et tehtaks ühe või teise riigiga koostööd. Ja et pool hangetest tuleks Euroopa Liidu tööstusest,” selgitas Loonela.

Euroopa Komisjon on protsessi käivitamiseks välja pannud 1,5 miljardit eurot, kuid see ei ole samas kuigi suur summa.

“See ei ole mitte midagi. Kuid see ei ole selleks, et osta moona, vaid selleks, et toetada tööstust, et panna see käima ja võimaldada riikidel teha ühist koostööd. See on ette nähtud laias laastus kaheks ja pooleks aastaks, kuniks tuleb jõusse uus Euroopa Liidu eelarvestrateegia,” selgitas Loonela.

Aga kust see raha ikkagi tulema peaks?

“Teiseks käis komisjon välja idee, et Euroopa investeerimispank, mis on see pank, mis aitab teha suuremahulisi investeeringuid, vaataks oma laenutingimused ümber, võtaks kaitseprojektid sinna sisse. See on olnud üks probleeme, mida kaitsetööstus on öelnud, et laenu saada on hulga raskem, sest seda ei peetud kõige sobilikumaks sektoriks, kuhu pankade poolt investeerida. See on meie jaoks oluline sektor, peab saama ka mõistlikult laenu,” rääkis Loonela.

Ukraina aitamiseks mõeldakse Vene keskpanga külmutatud varadele. Ukraina on programmi liidetud võrdväärse partnerina.

“Me kasutaks esialgu neid intressitulusid, mis sealt on tiksunud. Seda on liikmesriigid juba kokku leppinud, et me võime seda kasutada Ukraina ülesehitamiseks. Tundub, et pakilisem oleks seda kasutada selleks, et vältida Ukraina edasist purustamist,” ütles Loonela.

Selle aasta alguses on Euroopa kaitsetööstus aga jõudnud olukorda, kus juba suudabki toota miljon mürsku.

“Selle miljoni mürsuga ka me oleme ennast kokku võtnud, tootmine käib ja aasta lõpuks on see tootmine Euroopa Liidus juba kaks miljonit mürsku aastas. Me suudame seda koos teha. /…/ Soomes on pandud tehased tööle mitmekordselt, Tšehhis, Bulgaarias – siin on muutus toimunud,” rääkis Loonela.

Ja ka Eesti on teadupoolest rajamas oma kaitsetööstusparki.

“Sõda on näidanud, et peame orienteerima omaenda majandust ümber, me peame nägema uusi võimalusi, kus need on. Võimalus ei ole kindlasti enam Vene transiit. Ja see, kui meil on siin võimalik investeerida kaitsetööstuse arengusse, on hästi oluline. Me peamegi seda tegema. /…/ Meil on ühisturg, me usume kõik sellesse, aga omad võimekused on ka väga olulised üles ehitada,” sõnas Loonela.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Loonela tehase sulgemine on valus hoop nii ettevõttele kui ka kaitsetööstusele tervikuna. EL-i kaitsetööstuse nõrkus pole enam üllatus, kuid see juhtum toob probleemi teravalt esile. Eesti jaoks tähendab see kaotust mitte ainult majanduslikus mõttes, vaid ka julgeoleku seisukohast. On oluline, et riigid ja organisatsioonid panustaksid rohkem kaitsetööstuse arengusse ja koostöösse, et tagada oma riikide ning kogu Euroopa Liidu julgeolek ja kaitsevõimekus.