Loe katkendit Anaïs Nini teosest “Spioon armastuse majas” | Kirjandus

2311119h8dfbt24

Tere tulemast Eesti kirjandusmaailma! Astuge sisse Anaïs Nini maagilisse maailma ja avastage tema kaasahaarav teos “Spioon armastuse majas”. Loodud meistriliku sõnaseadmise ja kaasakiskuva süžeega, viib see lugu teid põnevale teekonnale armastuse, intriigide ja saladuste maailma. Nautige Nini teravmeelset ja mõtlemapanevat stiili ning laske end kanda tema sõnade võlujõul. Tutvuge ühe suurima prantsuse kirjaniku teosega ning avardage oma kirjanduslikku silmaringi Anaïs Nini meistriteose abil.

Anaïs Nini (1903–1977) “Spioon armastuse majas” jälgib Sabinat, naist, kes armastust otsides end naudingutesse kaotab. Justkui näitleja vahetab naine rolle vastavalt sellele, kellega parasjagu aega veedab, kadestades seejuures kergust, millega päris näitlejad igal õhtul oma lava-mina maha jätavad ja tavaellu naasevad.

Sabina peab iga rolli osaks endast ning nendib ühel varahommikul, et saab esimest korda aru Duchamp’i maalist “Trepist laskuv akt”, kus trepist alla kõnnivad ühe ja sama naise kaheksa või kümme kontuuri nagu naise isiksuse mitu paljastust, mis on osavalt mitmeks kihiks jagatud. Ühte pole võimalik teisest eraldada, nii nagu ei saa me koju naastes maha koorida oma nahka.

Anaïs Nin oli kirjanik, kelle teosed, nii romaanid kui ka päevikud, mõjusid omal ajal ilmudes provotseerivalt, isegi skandaalselt. Nin kujutas nimelt väga vabameelselt armastust kõikides selle vormides ja tema romaanide naistegelased käitusid sageli nii, nagu oli pigem ootuspärane meestegelastele.

“Nin elas ja kirjutas, et saada aru, mis on armastus, mis iha, mis nauding,” kirjutas raamatu tõlkija Anne Lange uustrüki saatesõnas. Nini skandaalsus on ilmselt ajas lahtunud, kuigi mine sa tea, armastuse teema pole aga kindlasti oma aktuaalsusest grammigi kaotanud.

KATKEND

Anaïs Nin “Spioon armastuse majas”
Inglise keelest tõlkinud Anne Lange

Valedetektor magas, kui telefon helises.

Esialgu arvas ta, et see on äratuskell, mis käsib tõusta, aga siis oli ta täiesti ärkvel ja mäletas, mis ametit peab.

Hääl, mida ta kuulis, oli kähe, justkui moonutatud. Ta ei saanud aru, mis just oli häält muutnud: alkohol, narkootikumid, ärevus või hirm.

See oli naise hääl; aga võinuks olla ka nooruki oma, kes matkib naist, või naise oma, kes matkib noorukit.

“Milles asi?” küsis ta. “Hallo. Hallo. Hallo.”

“Ma pidin kellegagi rääkima; mul ei tule und. Ma pidin kellelegi helistama.”

“Te tahate üles tunnistada…”

“Üles tunnistada?” kordas hääl kahtlustavalt; seekord oli tõusev hääletoon vaieldamatult naise oma.

“Kas te ei tea, kes ma olen?”

“Ei, ma valisin huupi. Olen seda varemgi teinud. Keset ööd on hea kellegi häält kuulda, niisama.”

“Miks võõrast häält? Helistage sõbrale.”

“Võõras ei esita küsimusi.”

“Minu amet ongi küsimuste esitamine.”

“Kes te olete?”

Loe rohkem:  Sinijärve raamatusoovitused: Terry Pratchettist laululindudeni | Kirjandus

“Valedetektor.”

Pärast seda sõna oli pikk vaikus. Valedetektor arvas, et naine paneb toru ära. Aga kuulis siis, et telefoni köhatati.

“Kas te olete veel seal?”

“Jaa.”

“Ma arvasin, te panete toru ära.”

Telefonist kostis naer, sundimatu, sädelev, keerlev naer: “Ega te ju telefoni teel oma tööd ei tee!” “Teil on õigus. Ometi ei oleks te mulle helistanud, kui oleksite süütu. Süü on koorem, mida inimene üksinda kanda ei jaksa. Niipea kui kuritöö tehtud, võetakse telefonikõne või tunnistatakse üles võõrale.”

“Kuritegu ei ole.”

“On ainult üks pääsetee: ülestunnistus, kinnivõtmine, kohus, karistus. Sellest unistab iga kurjategija. Aga nii lihtne kõik ka ei ole. Ainult pool inimesest otsib lepitust, vabanemist piinavast süüst. Teine pool tahab endiselt vaba olla. Nii et ainult pool annab alla ja hüüab: “Võtke mind kinni”, teine pool loob aga takistusi, tõkkeid, püüab põgeneda. See on flirt õigusega. Kui õigus on nutikas, hakkab kurjategija abiga lugu hargnema. Kui ei, hoolitseb kurjategija oma lepituse eest ise.”

“Kas see oleks hullem?”

“Ma arvan küll. Ma arvan, et me ise oleme oma tegude üle palju karmimad kohtumõistjad kui elukutselised kohtunikud. Me mõistame kohut oma mõtete, kavatsuste, varjatud needmiste, varjatud vihkamiste, mitte ainult tegude üle.”

Naine pani toru ära.

Valedetektor helistas operaatorile, andis korralduse kõne tuvastada. See oli võetud baarist. Pool tundi hiljem istus mees seal.

Ta hoidus ringivaatamisest ega otsinud silmadega. Ta tahtis vaid kõrvu teritada, et häält ära tunda.

Kui naine kokteili tellis, tõstis mees ajalehelt pilgu.

Riietatud punasesse ja hõbedasse, manas naine välja sireeni andvad tuletõrjeautod, mis südant võpatama pannes õnnetust kuulutades jõhkralt läbi New Yorgi tänavate kihutavad; riietatud üleni punasesse ja hõbedasse, kiiskavasse punasesse ja hõbedasse, mis lõikasid kehasse nagu noaga. Kui mees teda esimest korda vaatas, tundis ta: kõik lahvatab põlema!

Punase ja hõbeda seest ja pika appihüüuga luuletaja poole, kes elab igas inimeses, nagu elab igas inimeses laps, viskas naine sellele luuletajale ootamatult keset linna redeli ja käskis: “Roni!”

Kui ilmus see naine, taandus linna tavapärane elukorraldus redeli ees, millest tuli üles ronida, ja seisis sirgelt nagu parun Münchhauseni redel, mis viib taevasse.

Ainult et see redel viis tulle.

Mees vaatas teda veel kord professionaalselt kulmu kortsutades. Naine ei suutnud paigal istuda. Ta rääkis katkematult ja vahetpidamata, palavikuliselt õhku ahmides, nagu kardaks vaikust. Ta istus, nagu ei saaks ta kaua istuda; ja kui ta tõusis, et sigarette ostma minna, tahtis ta kohe niisama läbematult oma kohale tagasi jõuda. Kannatamatu, vilgas, valvas, nagu kardaks ta rünnakut, rahutu ja ahne, jõi ta kiirustades; tema naeratus oli nii välkkiire, et mees ei olnudki kindel, oli see üldse naeratus; ta kuulas vaid poolenisti seda, mis talle räägiti; ja isegi siis, kui keegi baaris ettepoole kummardudes teda nimepidi hõikas, ei reageerinud ta esialgu, nagu ei olekski see tema nimi.

Loe rohkem:  Selgusid kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid | Kirjandus

“Sabina!” hõikas mees baarist, naisele kahtlaselt otsa vajudes, aga hoidis kätega toolileenist kõvasti kinni, sest kartis ümber kukkuda.

Keegi, kes lähemal istus, kordas viisakalt nime, mille naine viimaks omaks võttis. Sel hetkel rebis valedetektor katki küütluse, mille olid loonud öö, hääl, unetablett ja naise juuresolek, ning otsustas, et naise käitumises on kõik süü tunnusjooned: naine vaatas baari ukse poole, nagu ootaks ta põgenemiseks õiget hetke; rääkis mõtlematult, seosetult; tema liigutused olid rabedad ja järsud, jutuga haakumatud; fraasid segased; vaikimine ootamatu, tusane.

Kui sõbrad naise poole triivisid, tema kõrvale istusid ja siis teiste laudade juurde triivisid, pidi naine oma üldiselt vaikset häält tõstma, et olla kuuldav ka üle keelitava bluusi.

Ta rääkis peost, kus olid toimunud mingid intsidendid, ähmased vahejuhtumid, millest valedetektor ei suutnud eristada ei kangelannat ega ohvrit; rääkis poolelijäänud kosmilisest unenäost tagurpidikäikudega, kasvamiste, kahanemiste ja pööraste kujutluspiltidega. Nüüd oli naine Marokos, koos kohalike naistega saunas, kasutas nende pimsskivi ja õppis prostituutidelt, kuidas turult ostetud koolipulbriga silmi värvida. “See on söepulber ja pannakse otse silma sisse. Esialgu on kibe ja ajab nutma, aga siis valgub piki silmalaugu laiali ja nii saavad nad silmade ümber selle säravmusta söetriibu.”

“Kas sa nakkust ei saanud?” küsis keegi naisest paremal, keda valedetektor hästi ei näinud, mittemidagiütlev isik, kellest naine isegi talle vastates välja ei teinud: “Ei, prostituudid lasevad pulbri mošees õnnistada.” Ja siis, kui teised naerma pahvatasid, kuigi naise meelest ei olnud siin midagi naljakat, naeris ta nendega kaasa; ja nüüd tundus, nagu oleks kõik, mis ta rääkis, kirjutatud hiiglasuurele tahvlile, tema aga võtab käsna ja kustutab kõik ainsa fraasiga, mis jätab arusaamatuks, kes need seal saunas õigupoolest olid; või oli ta seda lugu hoopis lugenud või baaris kuulnud; ja niipea kui ta oli selle oma kuulajate peast kustutanud, alustas ta uut lugu…

Katkend Anaïs Nini teosest “Spioon armastuse majas” pakub lugejatele tundetu ja mõtlemapaneva sissevaate autoritähele maailma. Ning see kütkestav lugu avab uksed armastuse, kirgastumise ja reetmise keerulistele teemadele. Anaïs Nini tabav stiil ja sügavad karakterid teevad sellest teosest tõeliselt meeldejääva lugemiselamuse. Soovitan kõigil kirjandushuvilistel haarata kinni sellest kaasakiskuvast raamatust ja lasta end kaasa viia armastuse ja intriigide maailma.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga