Liisi Grünberg: mu elu on saatnud kureeritud juhused | Film

Tere tulemast Eesti filmi “Liisi Grünberg: mu elu on saatnud kureeritud juhused” maailma! See haarav dokumentaalfilm jälgib andeka kunstniku ja kuraatori Liisi Grünbergi enneolematut elu ja tema silmapaistvat karjääri kunsti maailmas. Film avab ukse Liisi isiklikku ellu, avades tema kureeritud juhtumite taga peituvaid saladusi ja mõjutusi. Grünbergi lummav lugu püüab publiku tähelepanu ja pakub sügavat sissevaadet tema loomingulisse maailma ning kirevatesse kogemustesse. Olge valmis saiaks osa sellest liigutavast ja inspireerivast loost Eesti kunstimaastiku ühest säravamast tähkest.

Teisipäeva ennelõuna, kui me Liisiga tema Põhjala stuudios kohtume, on lumine, helge ja karge. Jõuame fotograaf Johannaga natuke varem kohale, mistõttu helistan Liisile, kuid ei saa vastust. Helistan korra veel, taas vaikus. Jõuan juba mõelda, et kas olen ehk aja sassi ajanud, kuid esialgu pole teha muud, kui end välisuksest ise sisse lasta ja fuajee diivanile istutada. Hiljem tuleb välja, et helistasin kaks korda valele numbrile, loodetavasti ma kellegi hommikut ära ei rikkunud. Liisi jõuab aga kohale täpselt kella pealt, surume kätt ja suundume hoone teisele korrusele, kus asub ta stuudioruum.

Müürilehe lugejale on Liisi tänu oma joonistustele kindlasti tuttav. Just koomiksite ja illustratsioonide juurest ta enda praeguse põhitegevuse ehk filmiloomiseni jõudiski. Liisi režiidebüüt “Miisufy” rändab praegu mööda maailma festivale ning on valitud ka filmifestivalide ühe crème de la crème’i ehk Sundance’i lühifilmide programmi. Ehk saab Eesti juurde veel ühe Sundance’ilt alguse saanud eduloo?

Stuudio võtab meid soojalt vastu. Liisi hoiatas kohtumisaega kokku leppides jahedate olude eest ja soovitas sooja kampsuni selga tõmmata. Tore on aga tõdeda, et kujutluspilt külmetavast kunstnikust ei pea alati paika, sest stuudio on kõrgete lagedega, valgust täis ja soe. Seinu kaunistavad joonistused, plakatid, akna kohal ripub aga musta kassi kujutav õhupall, mis Liisile ta filmi linastusel kingiti. See pole tema sõnul sama kass kui filmis ja mingit suurt sidet ta õhupalliga ei tunne, kuid ometi käib ta vahetevahel kössi tõmbunud kassile kõrrega taas elu sisse puhumas, kui kiisu on heeliumist tühjaks jooksnud.

Stuudiot jagab Liisi kolme teise animaatori, soomlaste Heta Jäälinoja, Sanni Lahtineni ja Joni Männistöga. See on ka põhjus, miks talle meeldib stuudios käia – siin on hea juttu ajada. Ühel hetkel astubki Heta uksest sisse ja asub oma laua taga tööle, vahel meie vestluse peale vaikselt itsitades. Praegusesse stuudiosse koliti võrdlemisi hiljuti, enne tegutseti teisel pool tänavat. Uues stuudios meeldib Liisile rohkem, siin on rohkem valgust ja seetõttu vähem unine. Peaaegu maast laeni aknad lasevad terve seina ulatuses sisse külluslikult loomulikku valgust. Siit saab hea ülevaate Põhjala tehase piirkonnast.

Liisi pakub meile teed, haput ja marjamaitselist. Ühe kruusi peal on tuntud tšehhi multikast pärit väike mutt, mis vallandab mälestuste laviini mu lapsepõlvest. Mainin, et olen suur väikse muti multikate fänn, ja Liisi loovutabki mutikruusi mulle. Kui minu mutimultika lemmikosa oli “Mutt ja auto”, siis Liisile meenub, kuidas mutt aitas hiirel sünnitust vastu võtta: emahiire seest vupsas kukerpallitades välja terve trobikond väikseid hiiri, kes asusid seejärel üheskoos lõbusat rivitantsu vihtuma (kodus nostalgia huvides väikse muti multikaid üle vaadates selgub, et sünnitas hoopis jänes, aga sellegipoolest päris heavy stuff). Uurin, mis multikate peal Liisi ise üles kasvas. Ta meenutab, kuidas Pärnus ulatus haigla satelliidiühendus tema koduni, tänu millele saatsid tema lapsepõlve illegaalselt Saksa televisioon ja Cartoon Network. Eriti teemas olevat Liisi sõnul olnud “Kaks rumalat koera”. 

Kassid, ei kassi

Muidugi mõista peame rääkima “Miisufyst”, sest see on järjekordne tohutu potentsiaaliga eesti animatsioon. Tegelikult läksingi intervjuule väikse salasooviga Liisi film ära näha, kuna PÖFFil ma seansile ei jõudnud, aga isegi enne, kui jõuan küsida, uurib Liisi ise, kas oleme tema filmi näinud, ja pakub, et vaatame ära. Turtsatan visuaalse komöödia ja üllatavate lahenduste peale terve vaatamisaja. Tore on jälgida, kuidas ka filmilooja ise mõne koha peal endiselt väikseid muigepahvakaid ninasõõrmeist välja laseb.

“Miisufy” on Liisi sõnul küll kassidest, kuid seal on ka teisi teemasid, nagu eskapism ja suhe nutitehnoloogiaga. Ta mainib, et kuna käsitletakse digimaailma ja internetti puudutavat, tundusid kassid kui üks interneti põhimeem ainuvõimaliku valikuna, mille najal enda sõnumit edastada. “Kuna visuaalselt on esil kassid, siis ka turunduses räägime kassidest. Aga inimesed kammivad(/kassivad) nende kassidega liiga ära ja ma muutun selliseks kassinaiseks,” naerab Liisi. Kasse või koeri Liisi teistest aga ülemaks ei sea ja endal tal lemmiklooma pole. “Kui kellelgi on kass, siis ma hea meelega silitan,” märgib ta.

“Miisufy” puhul tuli Liisi sõnul kõigepealt visuaal ehk sündisid erinevad kassidest tegelaskujud, mille avastas Liisi Instagramist filmikriitik ja -produtsent Aurelia Aasa, kes lükkas hoo sisse ka Sander Joone “Sierrale”. Aasa pakkus, et kassid võiks filmi panna, ja kirjutas valmis ka stsenaariumi. Liisi räägib, et algversioonis pidi Miisu kutsuma teisi kasse üles laulma, ajendama omamoodi laulvat revolutsiooni (või kassikontserti?). Ta meenutab, et kuna kassid joovad filmis päris palju (ilmselt depressioonist, mille on tekitanud inimeste ekraanivangistus), siis ta pidi mõtlema välja kõikvõimalikke viise, kuidas nad oma jooginõudega muusikat võiksid teha. Laulev revolutsioon aga filmi lõpuks ei jõudnudki (Liisi sõnul õnneks).

Liisi arvab, et “Miisufy” on ka praegusel kujul hea, kuid ta tunneb, et alati on midagi, mida oleks võinud veel viimistleda, näiteks pühendada taustade joonistamisele rohkem aega. Ta esindab nimelt koolkonda, mis leiab, et mida rohkem detaile, seda parem. Liisi märgib, et see tekitab seoses keskkonnaga spetsiifilisema tunde. “Mida geneerilisem, tühjem ja minimalistlikum, seda rohkem on n-ö vaikimisi väärtusi,” ütleb ta.

Liisi räägib, kuidas “Miisufy” inimtegelase linna- ja Miisu digikeskkonna vahel hakkasid võtma kuju planeerimata paralleelid – mõlema elukeskkonda iseloomustab tahukalisus, kastid ja kuubid. Pärismaailmas siis Annelinna paneelikate ja Miisu digiilmas kasside “tubade” kujul. “Need on magusad hetked, kui tekivad sellised ootamatud paralleelid,” ütleb Liisi.

Põnnikell-põnnikell

Liisi käib stuudios iga tööpäev, koju üritab ta tööd endaga mitte kaasa võtta. “Muidu keskendudki ühele loomingulisele asjale ja jääd sellesse kinni. Nii unustad, et peaks inimesena midagi muud ka tegema, aga see pole päris tervislik,” räägib ta. Kui Liisi animaatorina alustas, töötas ta tihti hiliste õhtutundideni, kuna ta tundis, et peab ennast kuidagimoodi tõestama. Nüüd proovib ta oma elu rohkem struktureerida. 

Ta koostab tihti hommikuti nimekirju, päevakavu, pannes kellaajalise täpsusega kirja, mida ta mingil hetkel teeb. Mida raskem on hommik, seda detailsemaks läheb Liisi sõnul ka ta graafik. Ta tunnistab, et vahel peab sundima end tegutsema, näiteks kui pole juhuslikult hea tuju. “Mõnikord, kui olen kodus tööd teinud, on kirjas ka näiteks “pane ennast riidesse”, “mine pesema”, “pese nõud ära”, “tee arvuti lahti”, “tee süüa” – see läheb hästi detailseks ja aitab mind.” Liisi tunneb, et kui poleks sellist struktureeritust, kaoks tal ära ettekujutus sellest, mida ta on üldse jõudnud teha ja mida on veel vaja teha. “Üritad luua kogu aeg mingit korda sellesse kaosesse, mis loomingulise töö juurde käib,” märgib ta ja lisab, et samas muudab raamide sees töötamine teda loomingulisemaks.

Alguses seisab ta sõnul ees justkui tarretisest müür, kuid mingist hetkest läheb lihtsamaks, kui ta avastab, et tegelikult on tore, ja suudab asja sisse minna. Liisi on võtnud enda jaoks kasutusele sellise nipi, et ta jätab päeva lõpus töö pooleli sellise koha pealt, kus ta teab, mida peab järgmisena tegema, siis tal on lihtsam hommikul sealt kohe edasi minna. “Pead teadma, millal ära lõpetada,” ütleb ta. Just, mõõdukus ennekõike.

Liisi arvab, et rutiin tuleb talle elus kasuks, üritades seda igapäevaselt juurutada. Ta arutleb, et kui hakata mingeid asju automaatselt tegema, nende peale mõtlemata, näiteks nõusid pesema, siis jääb üle rohkem aega mõtlemiseks. Minu uurimise peale, kas head mõtted tulevad just nõusid pestes, vastab ta, et mõtted on tegelikult kogu aeg peas, lihtsalt need head mõtted tuleb ära tunda.

Grünbergi linn ja Grünbergi Sven

Endast rääkides võtab Liisi tihti mõtlemiseks rahulikult aega. Ta tunnistab, et vahel on raske rääkida, joonistamine tuleb kuidagi kergemini välja. Liisi sõnab, et ta joonistab asju, mis talle meeldivad. Vahel käib ta Helsingis koomiksilaadal, kus eri kunstnikud enda loomingut näitavad. “Soetan mõne raamatu ja pärast avastan, et olen ostnud kokku asju, mis näevad välja natuke nagu minu joonistused,” muigab ta. Liisi usub, et ta on endaga selles rahu teinud, et ta ei peagi olema oma joonistustega üdini originaalne, vaid ta keedab asjadest, mis talle meeldivad, omaenda supi. “See on mingisugune spetsiifiline segu asjadest, mis mulle meeldivad,” kirjeldab ta oma stiili.

Ma pole nüüd päris kindel, kas päästan sellega, mis järgneb, valla mingid iidsed jõud või mitte, aga Liisi otsustab jagada meiega oma nime saladust. Seega usaldan lugejat, et ta ei hakka siinkohal nimemaagiaga mässama, või kui, siis üksnes heal eesmärgil. Igatahes näitab Liisi meile, et kui tõmmata tähejadale “LIISI” paar kriipsu juurde, moondub ta nimi ümber hoopis “ENSVks”. Liisist õhkub sel ajal tõelist lapselikku jagamisrõõmu, puhas vormimäng.

Liisi alustas oma illustraatoriks ja animaatoriks saamise teed Tartus Pallases meedia- ja reklaamikunsti õppides. Enda sõnul valis ta selle eriala üksnes seetõttu, et õppekavas oli koomiksi aine ja talle meeldis gümnaasiumis väga koomikseid lugeda. See on ehe näide sellest, kuidas oma impulsse tasub järgida, sest need viivadki su tihti täpselt sinna, kuhu sa jõudma pead ja jõuda tahad. Liisi lisab, et muidugi meeldisid talle ka teised asjad, mida õppekavas pakuti, aga erialavaliku määras suuresti just koomiksihuvi. Tartus oli Liisi sõnul ka tugev joonistamise ja maalimise suund. “Mulle on alati meeldinud end natukene proovile panna. Akadeemiline joonistamine oli ka nagu väljakutse.” Mitmekülgse õppekava läbimisel tunnetaski Liisi, et talle pakub rohkem huvi just animatsioon, mistõttu ta suundus edasi EKAsse.

Ta arutleb, et kui hakata mingeid asju automaatselt tegema, nende peale mõtlemata, näiteks nõusid pesema, siis jääb üle rohkem aega mõtlemiseks.
Kui viitan, et palju on seega juhtunud läbi juhuse, siis sellega pole Liisi täiesti nõus, vaid ta mõtiskleb, et ta elu on saatnud teatavad kureeritud juhused. See tähendab tema sõnul seda, et ta pole kõigist võimalustest kinni haaranud, vaid vaadanud eelkõige, mis talle huvi pakub. Ta ütleb, et tal on kindlasti olnud häid võimalusi, et jõuda sinna, kuhu ta on jõudnud. Ta toob välja, et inimesel, kes tahab Eestis filme teha, peab olema võimalik riske võtta, viidates igal hetkel vähemalt kolme varuplaani olemasolule. Küsimuse üle, mis võiks Eestis filmitööstuses paremini olla, ei soovi Liisi eriti arutlema asuda. Ta annab mõista, et ei tunne end sel teemal eriti mugavalt, kuid leiab, et tal endal on hästi läinud ja millestki ta otseselt puudust ei tunne.

Liisi paneb ette, et võiks sööma minna, seega suundume üheskoos alla Kopli Kööki lõunatama. Söögitoas ootavad meid ees Mattias ja Vesse, kes teevad kive ja sisalikke. Liisi sõbrad pole aga mingid sünged nõiad, kes mateeriat transformeerivad, ning “kivid” ja “sisalikud” pole mõne uimasti tänavanimi, vaid Mattias ja Vesse on mängutegijad, kes töötavad parasjagu survival/rogue-tüüpi VR-mängu “Bootstrap Island” kallal, kus maastikuloome on ülim täppistöö ja iga kivi asukoht eluliselt tähtis. Jutt läheb korraks mängustuudio juhi Rein Zobeli peale ja Liisi mõtiskleb, kas see on sama inimene, kes neid pakse hobuseid joonistab. See lõplikku vastust ei saagi.

Liisi toob välja, et inimesel, kes tahab Eestis filme teha, peab olema võimalik riske võtta, viidates igal hetkel vähemalt kolme varuplaani olemasolule.”
Uurin söögi kõrvale poolnaljatades, kas Liisi on ehk Sven Grünbergiga suguluses. Saan vastuseks, et ei ole. Liisi avaldab lootust, et ehk küsib keegi kunagi ka Sven Grünbergilt, kas ta on tema sugulane. Kui Liisi oli Joonisfilmis praktikal, oli Sven teisel pool seina ja Liisi kuulis ta häält. Ta meenutab, kuidas ta lapsena Sveni vinüüli kuulas ja et muusika meeldis talle väga. Liisi kahtlustab, et ta isa ostis plaadi, kuna sel oli peal nende nimi. Samal põhjusel tahab Liisi isa reisida ka Saksamaal asuvasse Grünbergi linna. Vesse mõtiskleb, et äkki on kogu Grünberg ainult Grünberge täis – kõik Liisi näoga. Olen siiski kindel, et Liisi-näolisi filmitegijaid on maailmas vaid üks ja see üks Liisi Grünberg tegutseb just siin, enda Marati tänava stuudios, mitte Grünbergi linnas liba-Liiside keskel. 

In conclusion, Liisi Grünberg’s documentary “Mu elu on saatnud kureeritud juhused” provides a fascinating glimpse into the life of a talented and dedicated filmmaker. Her commitment to capturing the beauty and complexities of life in Estonia is evident throughout the film, and her storytelling skills are truly impressive. The documentary offers a poignant and thought-provoking look at the power of chance and fate in shaping our lives. Grünberg’s work serves as a powerful reminder of the importance of embracing the unexpected and finding beauty in the everyday. Overall, “Mu elu on saatnud kureeritud juhused” is a must-see for anyone interested in Estonian cinema and storytelling.