Liisa Kruusmägi: ka halva tujuga tuleb kunst päris hästi välja | Kunst

Tere tulemast Eesti kunstimaailma, kus Liisa Kruusmägi on tõusnud üheks silmapaistvamaks kunstnikuks! Tema ainulaadne lähenemine kunstile ja oskus luua ka halvast tujust kauni kunsti on võlunud nii kohalikke kui ka rahvusvahelisi kunstihuvilisi. Liisa Kruusmägi loominguline visioon ja talendikus on viinud ta paljude edukate näitusteni ning tema tööd on tunnustatud kui ainulaadsed ja köitvad. Astuge sisse tema maailma ning avastage, kuidas isegi halva tujuga võib kunst kohe päris hästi välja tulla!

Liisa Kruusmäega kohtusime tema ateljees ARS-i majas, kus valmivad pea kõik tema suuremad tööd. Praegune näitus Linnagaleriis “Mälestusi Altai kraist” sisaldab nii suurt kui ka väikest mõõdet, ulatudes hetkest kaugemale nii ajas kui ka ruumis. Näitus on valminud Liisa vanaema mälestuste põhjal ning on vormilt ja ka sisult peresõbralik, vaatamata katsumustele, mida näitus peegeldab.

Kuivõrd määras uue näituse teemavaliku Ukraina sõda?

Ei, otseselt mitte. Asi sai alguse lasteraamatute festivalilt, kus olin koos ühe Leedu kunstnikuga, ostsin sealt graafilise romaani ja jutt läks graafilistele romaanidele. Rääkisin, et juba kümme aastat tagasi oli mul idee, et tahaks kuidagi jäädvustada isa sünniloo Siberis, mida ta meile alati rääkis. Mõtlesin, et sellest võiks kunagi teha mingisuguse graafilise romaani. Mõte läks aga sealt edasi ja mu sõbrale tundusid need lood nii huvitavad, et ta innustas mind midagi nendega tegema.

Kas siis paned need lood ka veel raamatusse või on selle näitusega teema su jaoks lõpetatud?

Saimegi aru, et mu isa loost oleks materjali liiga vähe, mul on ainult see, mida ta rääkis. Seevastu vanaema päevikutes, mis on paksus kaustikus, seal oli hoopis rohkem, sai isegi valida, mida võtta. Aga kui raamatule mõelda, siis tegelikult jah, kuna pildid on juba valmis, siis võiks nad lihtsalt kokku panna ja midagi teha. Täitsa mõeldav, ma arvan küll.

Sa oled oma loomingus mänginud üsna palju pildi ja sõnaga. Graafiline romaan ühendab need, teisalt on pildilisel ja sõnalisel väljendusel üsna erinevad käitumisloogikad, üks tahab teist isegi nii-öelda ära süüa. Võib-olla kirjalikus vormis üles tähendatud päevikuga on asi lihtsam, lugedes tekivad kujutluspildid või kuidas sa ise seda protsessi näed?

Sõnadega ei oska ma veel midagi teha. See on keeruline. Aga mulle meeldib koomikseid teha, samas ei oskaks ma midagi kirjutada. Seega peab see teksti pool alati kusagilt mujalt tulema. Ega maalideski ei oskaks ma seletada lahti, mis seal täpselt on, see on lihtsalt nii nagu ta on. Seda teksti või juttu polegi seal nii palju vaja.

“Mälestusi Altai kraist” näituse puhul mõtlesin ka seda, et kui oleks lihtsalt tekst ilma pildita, siis võib-olla ei viitsikski lugeda. See pilt aitab mõnikord sellele nn lugemisprotsessile kaasa, teksti “igavus” kaob ära.

Kas võib öelda, et su impulss on piltide juures emotsioon?

Jah, kindlasti.

Isegi kui tegemist on mälupildiga, siis sellel on mingi meeleline mõõde, maitse, tunne ja sul tuleb leida need kujundid, mis seda kinnistavad ja kinnitavad?

Nii võib seda seletada küll. Mingid meeleolud, mõtted on selleks aluseks.

Halva tujuga sa vist ei tee midagi?

Olen teinud. Ja tegelikult halva tujuga tuleb ka päris hästi välja (naerdes).

Võib-olla ongi hea, et ei suuna seda halba tuju teise inimese peale või mingisse olukorda, vaid suunad selle mingi pildi sisse ja sellest saab midagi muud, midagi paremat. Ta laheneb.

Sul on näituseid olnud üle 30, väidab su koduleht. Aga see Linnagalerii näitus on erakordne ühelt poolt ruumide kujunduse (värvimise) poolest ja teisalt ka seetõttu, et oled siia toonud ka objekte – pisiskulptuure, isegi peegli, mille kaudu igaüks su loosse siseneda saab.

Jah, seda mulle meeldis teha. Olen viimasel ajal teinud peamiselt maalinäituseid, seekord mõtlesin, et oleks teisiti, huvitavam. Alguses oli küll keeruline see ülesanne, et kuidas seda näitust lahendada, mida kasutada ja kuidas see koomiksiasi kokku panna. Kui aga kõik paika läks, tuli ülejäänud päris kähku. Mulle meeldis see, et sai seintega mängida, seda eriti mujal ei lubata, sedasi seinu värvida. Hobusepeas ei saa juba selle pärast, et näituse ülespaneku aeg on seal nii lühike.

Kui sa just neid seinu kaasa ei võta.

(Naerab).

Kuidas erineb siinne näituste tegemine neist, mida oled teinud muudes riikides? Kas seal on võimalused avaramad?

Need näitused on olnud ikkagi pigem väiksemad, mingis erilises galeriis pole ma seal neid teinud. Kõige suurem ongi võib-olla olnud mu esimene Rootsi näitus (Outlined Spaces. Kulturhuset, Stockholm. 2007), mida tegime ka kolmekesi Elisabet Ericssoni ja Clara Johanssoniga.

Residentuurides oled ka käinud, aga sa pole end kinnitanud mingi galeristi või esindaja külge, kes sind messidele viib?

Kui ma teaks, kuidas seda teha, siis ma muidugi tahaks, aga kahjuks ma ei tea. Võib-olla ootan ja eeldan, et mind kusagil avastatakse, aga see näib ka sellise võimatu soovunelmana. Pigem on siit Eesti kaudu isegi lihtsam kellelegi silma jääda.

Eestis on sul vist kõik eesmärgid täidetud, seinamaalingud on ka avalikus ruumis.

Neid on lahe teha, pealegi näeb neid rohkem inimesi kui näitusesaalis käib. Selline rõõmus värviline ollus. Aga mulle meeldib igas suunas minna. Eks see illustratsiooniasi on ka päris tore, samuti ka plakatid.

Raamatuillustratsioone on ka sult tellitud?

Ega neid palju ei ole, varsti ilmub üks lasteraamat kirjastuse Puänt alt. Eelmisel aastal tuli neid kaks – üks neist Tervisemuuseumile (“Lapsepuu. Uudishimulikult inimesest”), teine teismelistele (Kadri Hinrikus “Piire kombates”. Tammerraamat). Ja praegu teen aabitsat Koolibri kirjastusele. Sügisel läheb see koolidesse.

Milline see tööprotsess välja näeb? Kas saad märksõna “A nagu aabits” ja pead selle siis pildiliselt lahendama?

Ei, see on lihtsam seekord. Koolibril on ka Kairi Loogi raamatusari “Piia Präänik” ja aabits on selle põhjal tehtud. Kirjastus korraldas ka konkursi aabitsa illustraatori tarvis. Sarja illustreeris Ulla Saar, seega midagi pidin samaks jätma, aga mitte otse kopeerima. Sisu pool oli kõik juba paigas.

Oled sa jälginud meie lasteraamatute illustratsioone ja raamatuillustratsioone, oled sa nõus, et see valdkond on hakanud elavnema ja mitmekesistuma? Mulle tundub, et meilegi on jõudnud sellised “nunnumad”, armsamad ja lapselikumad illustreerimisviisid, mida enne tuli otsida inglisekeelsetest raamatutest.

Kogu see illustratsioonimaailm on väga huvitav. Olen selle sees päris palju olnud, käinud Bolognas raamatumessidel, püüan hoida end kursis erinevate viisidega, kuidas on võimalik raamatut või mõnda lugu illustreerida. Ja endal on ka päris korralik lasteraamatute kogu, nii et see on lahe teema.

Aga illustratsiooni puhul mulle meeldib mitte ainult raamatut teha, vaid mitmesuguseid erinevaid asju. Näiteks muuseumidele olen palju teinud, ka plakateid ja muud sellist, nii et see illustratsioon on väga laia ulatusega valdkond.

Olen teinud illustratsioone ka Müürilehele ja seda õppisin lähemalt tundma ka USA-s vahetusüliõpilasena, nii et mulle meeldibki vist kõige enam ajalehtede ja ajakirjade artiklite illustreerimine. Aga seda Eestis väga ei ole. Või kui on, siis ega sa selle eest midagi erilist ei teeni.

Meil ei ole väga palju ka selliseid ajakirju.

Jah, The New York Times on selliseid illustratsioone täis.

Milline on meie “New York Times”? “Edasi”?

(Naerab).

Ma ei tea, kas oled Edasile teinud midagi?

Ei ole. Ma ei tea, kuidas see käib, kas peab end ise välja pakkuma.

Aga oled teinud ju karikatuure Eesti Ekspressile näiteks. Kas see jätkub või on juba väljunud su juhtimise alt?

See on jah juba möödunud etapp, juba viis või rohkemgi aastat tagasi. Me alustasime Janno Pikatiga koos seda tegemist, aga see oli pigem nii, et tal oli tekst ja mina joonistasin pildi juurde. Tema uus kaastööline jäljendab mu stiili.

Kui nüüd selle ajakirjanduse illustreerimise peale edasi mõelda, siis üha rohkem kolib väljaandeid veebi, ka seal võiks olla kunstniku kujundus? Foto on lihtne lahendus, aga väärtuse annaks juurde kunstniku kujundatud illustratsioon või kogu külg.

Jaa, muidugi, isegi värvidega annab väga palju teha. Nagu kasvõi lastraamatus, kus kogu lehekülg võib olla näiteks roosa. Alati ei pea kõik olema must-valge.

Kas raamat ongi su jaoks järgmine väljakutse?

Kui rääkida sellest, mis nüüd välja tuleb ehk aabitsast, siis see on üsna lõpustaadiumis, vaja vaid mingeid väiksemaid parandusi. Aga järgmine loominguline etapp on Jaapani maalid, mis on vaja lõpetada. Käisin Jaapanis residentuuris eelmisel märtsil, tegin seal hunniku joonistusi ja neist saaks teha komplekti maale. Ja neist tekitada juba ka näituse.

Aastaid tagasi oli sul juba üks Jaapani-teemaline pildisari, üsna minimalistlik, nii et oled seal käinud varemgi.

Jah, eelmine kord oli 2015. aastal.

Kas oled leidnud seal teatud samasugust mõtlemist või lähenemist, peangi silmas sellist tagasihoidlikkust ja väikese eelistust?

Jah, Põhjamaadega on neil üldse mingisugune side. Midagi seal on, see on hästi mõnus ja hea. Kõik on seal nii korras ja puhas, inimesed armsad ja saledad. Seekord vaatasin palju jaapani kunsti, maalikunsti, ja ma tundsin end selles nii ära. Mulle väga meeldib selline puhtus, selge joon ja värvid. Kõik on seal nii ilus (naerdes).

Sul on seal näituseid ka olnud?

On olnud kaks residentuurinäitust, aga nüüd aitab ehk mul üks sealne sõber, Hirohisa Koike, midagi korraldada. Tal on soov luua seal oma näituseruum, loodan, et see tal õnnestub.

On siis Jaapan su jaoks selline ideaalmaailm, kuhu põgeneda? Su piltides on märgata soovi parema, helgema maailma järele, teatud eskapismi.

Noh, kindlasti. Mulle meeldib ükskõik kus ära käia. Muidu mandub. Tuleb käia ja näha midagi uut ja huvitavat, matkata kuhugi, süüa vahepeal mingeid muid asju kui tavaliselt. See kõik värskendab.

Kuivõrd looming annab sulle seda põgenemisevõimalust?

Tegemise käigus kindlasti. See, miks üldse maalida, ongi see tunne, mida saad juba maalimise protsessist. Mitte, et teen valmis ja siis ta pakub midagi, vaid see tegemine ise, mõtlemine selle peale, see protsess on väga lahe. Põgenemine – kindlasti, sest et ülejäänud elu on ju kõik nii õudne (naerdes).

Piltide kaudu lood ise oma maailma, mis sulle endale kõige rohkem meeldib.

Su viimased tööd veebis on valminud iPadiga. Kas see on su järgmine meedium või lihtsalt töövahend nagu vihik või sketširaamat?

iPadiga teen rohkem illustratsioone, sest sisse skännides võtab palju aega, iPad võimaldab seda kiiremini. Seda on mugav kasutada ka reisidel joonistamiseks, isegi maalimiseks, ei pea värve kaasas tassima. Aga eks ta ole teistsugune meedium lihtsalt. Kõige rohkem meeldib mulle ikkagi maalida lõuendi ja pintslitega.

Illustratsioonid viisidki sind siis suuremate pindade juurde – teatud loogiline teekond?

Jah, alguses hoidsin nad eraldi – joonistused ja maalid. Mingil hetkel sain aru, et tegelikult võiksin neid joonistusi ju suuremalt teha, maalideks. Ja miks? Selle pärast, et joonistused on nii habras meedium, et ta hävib ära kergesti. Sa ei saa panna joonistust seinale, sest aastaga võivad sealt mingid värvid kaduda. Ühelt poolt sööb neid UV-kiirgus, paber läheb kollaseks ja nii edasi. Pealegi on ta nii väike. Kui sa selle suuremalt üles maalid, siis see pilt on nagu mõjusam. Maal mõjub seinal võimsamalt kui joonistus. Joonistust on küll lahe vaadata lähedalt, aga sa ei saa joonistustes esile tuua värvide mõju.

See mind köidabki kõige rohkem. Sa paned ühe värvi teise kõrvale ja vau – mingi asi hakkas tööle. Seal on mingi väga lihtne peidetud mehhanism (naerdes).

Kuhu siis see piir tõmmata – Kaido Ole teeb näiteks väga suuri maale.

Mida suurem, seda võimsam, muidugi. Mulle sobib selline klassikaline 150×150 formaat. Väikest maali ei suudagi teha, sest see on liigne nokitsemine.

Ja keraamika on siis su kujutiste ruumiline, veelgi kestvam elu?

Jah, mul on siin ateljees ka väiksemaid kujukesi, mida olengi teinud ainult iseendale. Aga nad võiks olla suuremadki, võib-olla peaksin leidma mingeid abilisi, kes teeksid neid suuremaid skulptuure. Mulle meeldiks väga teha näitust, kus oleks nii skulptuure kui ka midagi seintel, et loodki mingi maailma.

Kuidas sa oma tööde ja näituste jaoks ruume leiad – hoiad õigel ajal pilku peal ja esitad taotlusi või on sul rida projekte juba ees?

Pigem olen Tallinna keskne, kuigi võiks ka mujale saata. Aga Draakonisse, Hobusepeasse saadan igal aastal taotluse, ükskõik mida.

Aga miks ei paelu sind väiksemad galeriid Põlvas ja Valgas näiteks? Eestis on palju pisikesi galeriisid, mis hea meelega võtaks vastu.

Nendega on rohkem nii, et nad ise pakuvad. Kui mul oli näitus Hobusepeas (“Limonaad asfaldil” 2019), siis Viljandist küsiti isegi kahest kohast, kes tahtsid seda näitust sinnagi.

Aga eraldi teha näitust mõnda väikese linna galeriisse, sa ei pea mõttekaks?

(Mõtleb). Võib ikka. See Rüki galerii tundub päris huvitav, seal võiks ju teha. Seni on need asjad tulnud nagu mu juurde. Kasvõi seesama Linnagalerii näitus, selle mõte tekkis ühe jutuajamise käigus, otsustasin vaadata, kuhu saab seda saata, ma ei pea tavaliselt mingit hullu plaani.

Ma arvan, et enamik kunstnikke teevad nii, et pakuvad välja ühe idee, aga teevad hiljem midagi muud, see on tavaline asi. Aga ka ARS-is oleks huvitav näitust teha, projektiruum on üpris suur ja põnevate võimalustega. Aga iga näituse tegemine jälle maksab midagi.

Iga näituse juures on oluline see, et inimesed sinna satuksid. Kuidas sulle tundub, kas ARS-i maja on üles leitud? Tavalistest galeriikäikudest nädalalõppudel jääb ta asukoha tõttu eemale.

Ei oska öelda, aga tuleb tunnistada, et isegi ei jõua mõnikord siinsetele näitustele (naerdes).

Aga tegelikult tahaks rohkem kuskil välismaal teha näitust, muidu teedki siin vaid oma sõpradele ja tuttavatele. Tahaks, et mingi teine auditoorium ka näeb. Aga olen ka mõelnud sellele, et teed kuskil teises riigis näitust, aga keegi sind ei tunne ja kedagi nagu ei huvitagi. Sa arvad, et saad sealt mingit tagasisidet aga võibolla siin on isegi efektsem see, kui midagi teed.

Soomes oleks tore, tean seal mõnda galeriid, mis mulle väga meeldib.

Oled juba pakkunud?

Veel ei ole, palju on olnud teha. Soomes meil oli suvel grupinäitus, kus kaasa tegid ka Johannes Luik, Aleksei Gordin ja Anna Mari Liivrand. See oli hästi tore ja hoopis teistsugune näituse tegemise kogemus kui siin. Näituse avamise ajal tulid juba paljud tavalised külastajad rääkima, galerii poolt võeti sind kui olulist kunstnikku ja see oli meeldiv tunne.

Nii et võõras publik on vahetum kui siin?

Tundub küll. Meil ei tulda avamisel sedasi ligi ega öelda, et kellelegi midagi meeldis, mõni julgem võib-olla ainult.

Kas pealinnast väljas on olukord teine? Kui su sõbrad on siin peamiselt, siis seal ikka ju muud rahvast ka.

See on teistmoodi jah, eks igal pool erinev, aga praegu ei ole ühtegi näitust mujal tulemas. Saaremaal on praegu kuni järgmise sügiseni mul pildid üleval, see on “Palju mõtteid” Kuressaares Ferrumi kaubamaja galeriis. See on hästi ilus koht, alguses tundus küll veider kaubamajas näitust teha, aga see arhitektuur seal sees, need betoonseinad ja selle peal need maalid paistavad nii head välja.

Mis sealse näituse kontseptsioon on?

Ei, seal on lihtsalt maalid, mis on sobivas suuruses (naerdes).

Aga sinna läks päris palju asju üles. Ja Kuressaare on hea koht ka, sinna aasta jooksul ikka inimesi jõuab. Suvel võib-olla rohkemgi.

Kas ma eksin, kui ütlen, et need Jaapani pildid erinevad su senistest töödest, et sa lähed kuhugi edasi, otsid mingit uut väljendusviisi?

Jah, nende stiil on veidi teistmoodi. Juba see, et siin ei ole inimesi, vaid need veidrad tüübid. Aga loomingus kogu aeg midagi muutub, kunagi ei tee päris sama asja. Saad ju üha uusi mõjutusi, eriti reisides. Sellepärast mulle meeldibki ringi vaadata, siis muutub ka enda käekiri. Mingi kardinaalse muutuse järgi ma ei näe vajadust, et näiteks abstraktset maali tegema hakata, võib-olla kunagi tekib, ma ei tea.

Millal neid jaapani asju näha saab?

Praegu ei oska veel öelda. Praegu lähen Peruusse, seejärel lõpetan nad ära ja eks siis hakkan taotlusi kirjutama näituse jaoks. See aasta tundub ebareaalne, kõik on vist juba paigas. Praegu on valmis kaks esimest maali, aga kui tead, et sul tuleb näitus, siis läheb ülejäänu juba ruttu. See teadmatus ei toeta asjade kiiret valmimist.

Nii raske on mõnikord kirjutada neid kunstnikupalga taotlusi ja muud sellist, kus pead kolme aasta peale ette ütlema, mida sa teed. Minu elu on pigem selline, et ei tea ka kahe kuu peale ette, mis juhtub, paar asja on silmapiiril, aga muu tekib aja jooksul, pikki projekte pole.

Stuudio olemasolu võtab kunstnikul poole murest?

Seda kindlasti, stuudiota ei kujuta üldse ette nende suurte piltide valmimist. Kunagi elasin ühes üürikorteris, kus pidin maalima magamistoas kolmemeetrist maali, natuke kitsaks jäi see (naerdes).

Muidugi oma toetus võiks olla ka stuudiorendil.

Nüüd siis Peruu – mis seal sind ootab?

Lähen sinna nn džungliresidentuuri, see on Amazonase alguses, veidi kõrgemal mägedes. Seal pidi olema häästi palju putukaid, lisaks veel ämblikke, skorpione ja mida kõike (naerdes).

Ma juba natuke kujutan ette, millised su pildid hakkavad sealt tulema. Aga sellist troopilist lopsakust on sul ka enne piltidel, sellist läbitungimatut võsa, millest su tegelane läbi vaatab.

Mulle meeldivad sellised massiivid, millest saad midagi otsida või leida või näha, et ei ole ainult üks objekt.

Nagu mänguasjade karp?

Jah, täpselt (naerdes).

Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Liisa Kruusmägi on tõepoolest tõestanud, et kunst ei sõltu alati heast tujust. Tema tööd ja saavutused näitavad, et loomingulisus võib puhkeda ka kõige raskemate hetkede ajal. Kunstniku julgus ja kirg oma loomingusse on andnud talle võimaluse väljendada end isikupärasel viisil ning tuua esile enneolematuid emotsioone. Liisa Kruusmägi näitab, et kunst pole mitte ainult ilusate piltide maailm, vaid ka võimalus avastada enda sees peituvaid sügavusi, isegi kui tundub, et halva tujuga.