Tere tulemast Eestisse! Täna me tutvustame teile ühte Eesti teatri ajaloo kõige humoorikamaid lugusid. Liina Tennosaar, tuntud Eesti teatrikriitik, räägib meile naljakast vahejuhtumist, kus kuulus näitleja Jüri Järvet unustas endale proovis tooli pähe. See koomiline vahejuhtum on muutunud legendiks Eesti teatrimaastikul ning toob alati naeratuse kuulaja näole. Ole valmis sukelduma Eesti teatrikunsti põnevasse maailma koos meiega!
Härrasmees Heino Mandri pani noore näitlejanna piinlikusse olukorda
“Meie lavakõne õppejõud oli Heino Mandri, kes arvas heaks meile õpetada ka kombeõpetust ja käitumist, millal naisel mantel seljast ära aidata, viis meid Gloria restorani ja näitas, mida kõikide nende lusikate ja kahvlitega teha tuleb. Näiteks õpetas ta, et lifti astub alati mees esimesena, sest see on tundmatu koht,” meenutas Liina Tennosaar legendaarset näitlejat ja õpetajat Heino Mandrit.
Tennosaare sõnul palus Mandri mingil hetkel, et õpilased kutsuksid teda Nunnuks nii nagu teda lapsena kutsuti. “Sellega ei saanud me muidugi hakkama, me ei saanud teda sinatatudki, ikka alati teietasime.”
Pärast lavakooli lõpetamist mängis Tennosaar filmis “Tants aurukatla ümber”, kus ta ainsa naisena elas ühes toas koos Ants Anderi, Heino Mandri, Paul Poomi, Arvo Kukumägi ja Peeter Simmiga. “Seal oli ainult üks narivooditega tuba,” meenutas Tennosaar. “Mehed tegid kõik toas suitsu, aga kuna Mandri oli kooli ajal meile õpetanud, et naised voodis suitsu ei tee, siis küsisin tema käest vaikselt, et kas mina võin ka suitsu teha, kuigi naine voodis ei suitseta ja Mandri vastas, et “Liinakene, kõigil reeglitel on erandid, lase käia!”
Ükskord pani härrasmees Mandri Tennosaare suitsetamisega seoses päris piinlikku olukorda. “Olime Vanemuise teatris, Kaarel Ird oli surnud ja palju inimesi oli matustele tulnud. Istusime suure seltskonnaga teatri valvelauas,” meenutas Tennosaar. “Mandri oli meile kõigile kooli ajal õpetanud, kuidas õigesti suitsetada ja et naine peab nõjatuma taha, mitte ettepoole, kui mees tuld pakub. Hakkasin suitsu võtma, Mandri krapsas kohe püsti, pani tiku põlema ja jäi minust umbes meetri kaugusele seisma. Mina mõtlesin, et ise ta ju õpetas meile, et naine ei kummarda mehe poole ja ma ei kummardanudki. Ise silmanurgast näen, et vanemad kolleegid, kes minu kõrval istusid, vaatasid mind juba põlastava näoga, et mida see tüdruk endale lubab. Mandri lasi tiku sõrmedeni põleda, kustutas siis ära ja ütles mulle “Palun vabandust, Liina!” ning teistele sõnas “Näete, tõeline daam!” Siis pani tiku uuesti põlema ja süütas mu sigareti õigesti. Ühesõnaga testis mind.”
Etüüdide meister Jüri Järvet
“Jüri Järvet oli tõeline näitleja, kes tahtis kogu aeg ise mängida,” meenutas Tennosaar. “Etüüde, mida me tegime, mängisime tihtipeale Jüri Järvetiga. Mina õppisin Järvetilt seda, kuidas laval mitte naerma hakata, kui on kohutavalt naljakas. Ta ütles, et kui miski ajab naerma, siis õigusta see ära, võib olla see ongi õige. Ja kui nii ei saa, siis soovitas põske hammustada, hinge kinni hoida või naer nutuks pöörata.”
Tennosaare sõnul oli Järvet ise lihtsalt nii naljakas. Ühes proovis ta näiteks unustas endale tooli pähe. “Ta näitas meile midagi ette, et üks tegelane tuleb, pani tooli endale pähe, siis istus maha ja jäi midagi vaatama,” meenutas Tennosaar. “Tool jäigi talle pähe ja siis ta selle toolileeni vahelt pool tundi vaatas. Aga katsu sa midagi teha ja tõsiseks jääda, kui Järvet on endale tooli pähe unustanud.”
Tammearu sõnul said nad noorte inimestena aru Jüri Järveti õpetamiskirest, kui väga ta tahab neile midagi edasi anda. “See oli paljudel teatrikooli õppejõududel nii, kelle jaoks ei olnud lavakool igapäevaseks töökohaks. Me nägime seda meeletut õhinat. Nad ei tulnud sinna kooli niisama, neil olid oma plaanid ja lähenemised.”
Järvet käitus küll veidralt, meenutas Tennosaar. “Mind kutsus ta näiteks kogu aeg Kerstikeseks. Ükskord pärast erialatundi ütles ta mulle, Kerstikene, ma olen autoga, kus sa elad, ma viin su koju. Ma ütlesin, et Mustamäel, aga lähen ise trolliga. Väga hea, ütles selle peale Järvet, lähme koos, ma elan ka Meriväljal. Ma ei istunud tema autosse.”
“Mina olen Järvetiga sõitnud,” ütles Tammearu. “See oli uskumatult vahva. Tal kõik lülitid läksid korraga põlema, kui ta autot käivitas. Teatriühingu Volgaga sõitis ja ta kohe tagurdas ja kohe keeras. Sõitsime Pärnu maanteel ja ütlesin talle, et kui nüüd varsti saaks paremale keerata ja Järvet keeras otsekohe. Sekundipealt, kui ma olin seda öelnud, kaks tänavat varem.”
Aarne Üksküla oli väga tagasihoidlik inimene
“Meie kursus oli kaheks jagunenud, ühed olid Aarne lapsed ja teised Lembit Petersoni lapsed,” meenutas Tennosaar. “Mina sattusin õnneks Aarne lapseks, sest tema tunnid olid palju arusaadavamad. Peterson pidas tohutult pikki jutupidusid, meeletuid arutelusid, millest ma mitte midagi aru ei saanud.”
Aarne hoidis ennast nii tahaplaanile, ta ei olnud efektselt tudengite ees, ei tikkunud ise ette näitama, meenutas Tammearu. ” Talle meeldis märkamatult massi ära kaduda, see oli harva, kui nägid, et tal oli natuke edevam punane soni peas. Samas me nägime teda tol ajal palju rollides. Uskumatu, kui palju ja milliseid rolle ta kooli kõrvalt mängida jõudis, igal õhtul jooksis meie erialatunnist otse etendusele.”
Tennosaare sõnul oli Üksküla vastutustunne meeletu. “Aastake enne tema lahkumist sattusin temaga kokku Vanalinnastuudio kokkutulekul. Aarne oli juba nii palju haige, et inimesed hoidsid natuke eemale. Mina võtsin julguse kokku ja istutasin ennast Aarne ja Maša (Maria Klenskaja-toim.) kõrvale. Ja ma küsisin tema käest igasuguseid asju. Ta kahetses, et ei suutnud meid kõiki elus nii palju edasi aidata, et meist kõigist oleks midagi kohutavalt suurt saanud. Küsisin temalt, kes on tema kõige parem lavapartner olnud ja Aarne vastas, et Katariina Lauk. Küsisin siis, et aga Linda Rummo ja kõik teised, kellega ta koos on mänginud, ja ta vastas, et ei-ei, need mängisid ju üksi.”
Tennosaar meenutas, et mängis koos Aarne Ükskülaga Eino Baskini lavastuses “Linnud”, kus Ükskülal oli peaosa ja Tennosaar mängis tema tütart. “See ei olnud väga hea etendus ja Aarnel oli seal igav ning siis hakkas ta mulle ülesandeid andma, et ma iga kord erinevalt mängiksin, et mängi täna nagu pääsuke või poeet või nagu hiir,” muheles Tennosaar.
In conclusion, Liina Tennosaar’s article about the hilarious incident with Jüri Järvet forgetting to take a chair off his head during a rehearsal brings a much-needed lightness to the entertainment industry in Estonia. It serves as a reminder that even the most seasoned professionals can make silly mistakes, and it’s important to find humor in these moments. Tennosaar’s storytelling ability captures the comedic essence of the situation, and it’s a refreshing break from the usual serious news. This article undoubtedly brings a smile to the faces of readers and emphasizes the importance of not taking ourselves too seriously.
Võib-olla tunnete huvi:
Kõigi riigiteenistujate 35-päevast puhkust seadusesse siiski ei kirjutata | Eesti
Selgus Prantsusmaa jalgpallikoondis koduseks olümpiaks | Jalgpall
Djokovic tagas Wimbledonis koha poolfinaalis | Tennis
Võrklaev soovitas Rail Balticu ettevõtte viia börsile | Majandus
Vene parlament kinnitas maksutõusud | Välismaa
Briti ja Prantsuse valimissüsteemid moonutavad tulemusi stabiilsuse nimel | Ühiskond
EM-i blogi | Kellest saab teine finalist? | Jalgpalli EM
Rein Sikk: igaüks, kes Venemaale läheb, maksku Eestile kümme eurot | Arvamus