Liina Kersna: milles iganes on mind ka süüdistatud, koju saan ma alati minna | Inimesed

Tere tulemast Eestisse! Liina Kersna on üks Eesti poliitika silmapaistvamaid tegelasi, kes on tulnud esile oma järjekindluse, julguse ja otsusekindlusega. Ta on võidelnud mitmete oluliste teemade eest ning seisnud alati oma veendumuste eest, olles selle eest ka mitmel korral kritiseeritud. Siiski on ta alati suutnud säilitada oma sisemise tugevuse ning jääda truuks endale. Tule ja avasta Liina Kersna inspireeriv lugu, tema võitluste ja võitude tagamaad ning saa osa sellest erakordsest isiksusest!

“Mitte kunagi ära karda koju tulla,” meenutas Liina oma isa Toomase sõnu, kui ta teismelisena ühel varahommikul koju hiilides uksel isaga kokku sattus: “see tunne on mind kandnud ükstapuha, kui palju ma olen avalikus ruumis peksa saanud ja milles iganes on mind süüdistatud. Koju saan ma alati minna.”

Liina sõnul on tema isa mehelikkuse sümbol: “Lapsepõlvest mäletan teda suurte lokkis juustega – tugev, sirge ja sportlik mees, kes ei jäänud mitte ühegi füüsilise tööga hätta. Ka pragu on ta heas väga heas vormis. Me kõik (Liinal on vanem vend Jaanus ja noorem õde Lille-toim.) teame, et saame oma isa peale alati loota, ta ei ütle meile mitte kunagi “ei”.”

Täna on Toomas hinnatud pottsepp, kes teeb antiikahjusid.

Kaotatud õeke

Pere pole varem avalikult rääkinud, et Liinal oli sündides kaksikõde. Paraku tuli teine beebi ootamatu üllatusena kõigile. Ka arstidele, kes ei suutnud tema elu päästa.

“Oli õnnetu nõukogude aeg,” ohkas Eha ja ahastas, kuidas mitte keegi ei suutnud teha kindlaks, et ta ootab kaksikuid, ka siis mitte, kui üks kaksikuist sündinud oli.

“Tänapäeval ei saaks sellist asja juhtuda, et üks laps sünnib ära ja koristaja või keegi suvaline inimene ütleb, et kuulge, sel naisel ei olegi kõht ära kadunud ja siis arstid avastavad, et teine on laps veel.”

Liina õekest päästa ei suudetud ning kogu traagika ajab Ehal tänaseni silma märjaks: “Ma ei oska lahti lasta. Vahel tundub, et mida aasta edasi, siis see ei lähe kergemaks, vaid mingitel hetkedel võimendub. Mul on alati olnud tunne, et Liina on millestki ilma jäänud.”

Lapsekesest on perekonnal alles tema käepael, kuhu on kirjutatud sünnikaal ja “teine tüdruk”, ning surmatunnistus. Hauaplatsi ei ole.

Peagi jäi enneaegselt sündinud Liina raskelt haigeks ning pidi kaks nädalat ilma emata viibima haiglas. “Sest ma ei osanud valetada,” tõdes Eha ja seletas, et kiirabiarst küsis korduvalt ja rõhutatult, kas te ikka olete kindel, et teil piima ei tule, kuid ta ei mõistnud siis, et piim annaks talle võimaluse imikuga haiglasse kaasa minna. Aeg oli selline.

Liina haiglaravi ajal ostsid Eha ja Toomas antikvariaadist kaks sõrmust ning otsustasid sealsamas, 43 aastat tagasi, et kui Liina jääb ellu ja saab poja, siis läheb isa sõrmus poisile. “Ja nüüd lõpetas mu poeg põhikooli ja isa andis talle sõrmuse,” sõnas Liina, kes sai ema sõrmuse endale juba ammu.

“Liina on võitleja,” ütles Eha: “ta tegi kõiki asju praktiliselt samal ajal, kui tavalised lapsed, kes polnud enneaegsed. Minu meelest sai ta oma õe jõu.”

17 aastat pärast esimest last Jaanust, sündis perre tütar Lille. “Tundsin Lille sündides, et olen saanud oma kaotatud õe. Ja me olemegi Lillega väga lähedased,” lausus Liina.

Oma raha saamiseks peab töötama

Lapsepõlvekodust rääkides toob Liina olulise asjana välja töökasvatuse. Taasiseseisvunud Eestis otsustasid Eha ja Toomas luua talu. “Meil olid väga suured põllud, kus kasvas peet, kaalikas, lillkapsas, kapsas. Läbi suve, kui teised lapsed puhkasid, ärkasime meie Jaanusega varahommikutel ja läksime kõplama. Parematel õhtutel saime Paidesse Kuldse Trio kontsertidele,” jutustas Liina.

Sügisel, kui põllusaadused olid maha müüdud, maksid vanemad lastele töö eest palka. “Sain osta elu esimesed Reebok tossud oma teenitud raha eest. Tööharjumus ja see, et pead oma raha saamiseks tööd tegema, on tulnud kodust.”

Juured, mis aitavad elutormis püsti seista

Pärast põhikooli otsustas Liina teha kannapöörde ning tulla Tallinnasse, ta otsis gümnaasiumi, kus saaks õppida ajakirjandust. Selle ta leidis ning käis päev enne 1. septembrit, tunnistus kaasas, direktorit palumas, et ta vastu võetaks. Nii ka läks. Ja elama hakkas ta vanaemaga.

“Minu vanaema ehk mamma on minu elu üks suuremaid mõjutajaid. Ta oli iseseisev, julge, oma elu juhtiv naine, kuigi kõrval oli konservatiivne ja jäik mees, pressis ta end sellest läbi,” rääkis Liina ja lisas, et peab vanavanemaid üldse oma elus väga oluliseks, sest juured on need, mis aitavad elutormis paremini püsti seista.

Emast-isast eemal, vanaema pidevalt tööl, ei viinud Liinat aga mingisuguseid meeletusi tegema. “Pigem olin ikkagi laps, keda tõesti saigi usaldada,” leidis ta.

Hingesugulased, kes pidid kokku saama

Ajakirjanduskallakuga gümnaasiumis oli Liina üheks õpetajaks Vahur Kersna, kellest sai aastaid hiljem tema abikaasa.

“See kõik ikkagi pidigi nii minema. Ma olin kõrvuni armunud ja tundsin, et käin mööda saatuse rada,” võttis Liina kokku suhte käänulise alguse.

Eha nentis, et kui sai teada, et tütar armastab vanemat meest, siis ta rõõmust ei hõisanud: “Aga ma sain aru, et nad olid hingesugulased, nad pidid kokku saama.”

Kuna Vahur oli tollal teise naisega abielus, läks asi keeruliseks ja juhtus päris rajusid asju, otsustas perekond lasta Liinal ise tegutseda: “Me elasime kaasa, kurvastasime ja rõõmustasime koos Liinaga, aga ei sekkunud. See polnud meie võitlus, see oli tema võitlus. Me alateadlikult usaldasime seda suhet,” ütles Eha.

“Vanemad nägid, et Vahur tõesti hoolib minust,” meenutas Liina, kes abiellus Vahuriga aastal 2010, nende poeg Kelvin sündis aastal 2006.

Liina tunnistas, et ilmselt oleksid nad niikuinii abiellunud, aga siis abiellusid nad Vahuri haiguse tõttu. “Tundsin, et ei taha jääda neiupõlvenimega, sest tol hetkel oli minus juba rohkem Kersnat, kui seda, mis oli enne. Oli reaalne oht, et Vahur ei tule operatsioonist välja ja ma jään üksinda, ma tahtsin olla Kersna,” rääkis Liina, kes on tänaseks olnud Vahuri kõrval enam kui pool oma elust.

Liina ja Vahuri poeg Kelvin on naise sõnul andnud neile Vahuriga palju võimalusi koos kasvamiseks: “See on olnud üks imeline kasvamise teekond.”

Kelvini nimeidee tuli Vahurilt, sest seal on tähti nii Vahuri, Liina kui ka Kersna nimest ning lõpus “vin” ehk inglise keelest tuletatuna võitja.

“Käbi ei kuku…” on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.

In conclusion, Liina Kersna’s unwavering strength and resilience in the face of adversity is truly inspirational. Despite the challenges and criticisms she has faced, she remains steadfast in her commitment to her beliefs and values. Her determination to always return home no matter the circumstances is a testament to her unwavering spirit. Kersna’s story serves as a reminder to us all to stay true to ourselves and to never give up, even in the face of adversity. She is a true example of perseverance and courage, and her story will continue to inspire many in Estonia and beyond.