Liina Keevallik: ülemvõimu haarav robot võiks rääkida tšehhovlikult | Kultuur

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime Liina Keevallikust, kes loob ülemvõimu haarava roboti, mis suudab rääkida justkui Tšehhovi loomingust. Keevallik on silmapaistev teadlane, kes viib kunsti ja tehnoloogia uuele tasandile, luues unikaalseid ja intrigeerivaid kultuuriprojekte. Tema looming paneb meid mõtlema sellele, kuidas tehnoloogia saab kaasa aidata kunsti ja kultuuri arengule ning kuidas see võib mõjutada meie maailmanägemist. Olge valmis avastama Keevalliku põnevat maailma, kus tehnoloogia ja kunst saavad üheks ning loovad midagi erakordset!

Robotite tundekasvatus võimaldab mõista paremini inimeste endi loomeprotsesse. Samas aitab see ka kindlustada, et kord inimestest nutikamaks saades hakkavad käituma need viisakalt ja rääkima tšehhovlikult, leiab teatrikuntnik Liina Keevallik.

Eesti Kunstiakadeemia külalislektori põhiline tööriist on kunstlik kujund ehk rääkiv pilt, mille uurimisega ta ka pidevalt tegeleb. “On lihtsalt huvitav ja kasulik teada, millega me töötame. Mõtlen pidevalt, et kui arst teab, miks ta lõikab pimesoolt, siis minu jaoks on loovuurimusega mõnes mõttes sama – ma tahan teada, miks ma seda teen ja kuidas,” sõnas Keevallik.

“Tegelikult olen ma tegelenud loomingust mingisuguse struktuuri otsimisega kogu aeg. Viimane uurimus, mis oli osa järeldoktorantuurist, tegeles robotitega ja robotiteatriga. See tähendas seda, et me ikkagi uurisime oma loomisprotsessi,” selgitas Keevallik.

Andrei Tarkovski ideid aluseks võttes pole selle näol tegu sugugi lihtsakoelise katsumusega. Näiteks on sümbolil konkreetne tähendus, kuid kujund midagi tunnetuslikku. Robotile kujundi loomise õpetamiseks peaks inimesed ise mõistma, kuidas nad seda ise loovad.

Robotiteatri all tuntud projekt keskendus täpsemalt robotite tundekasvatusele. “Üks robot õppis kaks aastat kirjutama nagu Tšehhov ja siis kirjutaski päris ilusasti neid näidendeid. Selles projektis tõesti oli mõte, et me anname neile võimalikult palju autonoomiat kõiges,” meenutas teatrikunstnik.

Keevalliku hinnangul pole taolised projektid tähtsad vaid loomeprotsessi paremaks mõistmiseks. “Kui mõtleme mingile hirmsale võimalikule maailmalõpule või mingisugusele järgmisele faasile, kus nad valitsevad meid, on ju palju parem kui nad käituvad viisakalt ja räägivad tšehhovlikult,” märkis teatrikunstnik.

Vähemalt oleks taoline tulevik tema arvates märksa parem, kui võiks järgneda igapäevaslet robotite printeriks sõimamisele või telefonide loopimisele. “Ühel päeval me saame kõik selle tagasi, kui me neid niimoodi kasvatame,” sõnas Keevallik.

Oma uurimistöö raames õpetas ta robotile kujundeid Tarkovski-päraselt läbi emotsioonide. “Me märgeldasime ära kogu tekstis kõik emotsioonid tekstiga, ka teemadega, aga see on veidi peenem – kas räägitakse rahast või armastusest või kas on tegemist viha, armukadeduse või hellushooga. Robot otsis vastavalt sellele välja teemal hellus pilte ja lajatas need lavale. See on kõige lihtlabasem valem,” sõnas teatrikunstnik

Keevallik tahaks üksnes uudishimust teada, kas robotid on võimelised inimestelt tulevikus üle võtma ka poeesia. Selle juhtumisel pole aga inimestel pikka pidu.

“See on päris suur samm. Räägitakse ju, et poeesia on see, mis meid eristab. Rääkimata sellest, et metafoorne mõtlemine kui selline on suurte teoreetikute nagu Umberto Eco või kasvõi Lotmani sõnul see, mis saab tekitada üldse uusi arusaamu maailmast. Kui robotid hakkavad sellele pihta saama, siis meist küll vist asja ei ole enam,” viitas Liina Keevallik.

 Liina Keevalliku videoportree on osa Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning TLÜ Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koostöös sündinud kuuest videost koosnevast Eesti loovuurijaid tutvustavast kogumikust “Loov teadus”.

Liina Keevallik’s exploration of the relationship between power and language in her performance “ülemvõimu haarav robot võiks rääkida tšehhovlikult” is thought-provoking and insightful. By examining the way in which language can be used as a tool for asserting authority, Keevallik challenges us to consider the implications of linguistic dominance and its impact on society. Furthermore, her use of Chekhov’s works as a reference point adds an additional layer of complexity to the performance. Overall, Keevallik’s work encourages a deeper reflection on the power dynamics inherent in language and the potential for subversion and resistance.