Ligi: kahtlen, kas ka Ansip oleks praeguses olukorras paremini saanud | uudised

2060012hcdc9t24

Tere tulemast Eesti uudistesse! Täna räägime endisest rahandusministrist Jürgen Ligist, kes avaldas arvamust endise peaministri Andrus Ansipi valitsemisaja kohta. Ligi on avaldanud kahtlusi, kas Ansip oleks praeguses majanduslikus olukorras paremini hakkama saanud. See väide on tekitanud elavat arutelu ja huvi poliitika ning majanduse huviliste seas. Jääme kuulama, mida teised poliitika eksperdid ja kodanikud selle teema kohta arvavad.

See, mis nüüd on ajakirjandusse lekkinud, mida teie saite erakonna siselistist juba varem lugeda – kas see oli šokk?

Ei, no mis ta nüüd šokk on, aga ega ta rõõmusta. Me oleme ju neid vastastikusi pöördumisi varem näinud ja ega me ühegi üle seni ei ole rõõmustanud.

Kumb siis praeguses olukorras on väiklasem või millega siin üldse tegemist on? On see lihtsalt, et kahe inimese keemia ei lähe absoluutselt kokku?

Noh, eks siin on oma ajalugu. Ma olen näinud neid mõlemaid lähedalt, aga nemad teineteist tegelikult mitte. Ja see distantsilt kommenteerimine minu jaoks on nagu kuidagi televaataja pilk, et kumbki teineteist tegelikult ei ole peaministrina näinud ja siis kommenteerivad selle põhjal, mida nad näevad kõrvalt. Sellest see arvete klaarimine, mis ei ole kasuks võistkonna vaimule. Aga ma ei näe ka, et siin sellist ühist vaadet oleks kummalgi lihtne kujundada. Mõlemad on olnud ikka väga erinevad olude peaministrid, mõlemal on olnud väga erinevad partnerid ja ümbritsev poliitiline kultuur, Nii et ma ütleks, et keeruline on neid omavahel ühes keeles panna üldse rääkima.

Kui nüüd Andrus Ansip ikkagi otsustab kandideerida erakonna sisevalimistel, et saada europarlamendi valimiste nimekirja, siis arvestades, et kindlasti on inimesi, kes on rahulolematud selle olukorraga, siis Ansip suure tõenäosusega sinna nimekirja ka jõuab. Millisesse olukorda see paneb erakonna juhi, kes on selge sõnaga öelnud, et palun ära kandideeri?

Ma arvan, et olukord tuleks klaarida ikkagi nende kahe sõnu vahetanud inimese vahel, mitte nii avalikult ja mitte jätta seda otsust kellelegi teisele. Kas nad lepivad omavahel kokku üht või teistpidi, see, ma arvan, on üldine ootus.

Kas erakonna juhatus, juhtivad figuurid erakonnas peaks nüüd kogunema ja arutama, sest see on skandaal?

No eks neid ütlemisi on ju enne ka olnud, minu jaoks ei ole see mingi kogunemise teema. See kiri ju saadeti praktiliselt kas juhatuse eel või ajal, kus me istusime koos ja ei puudutanud seda teemat. Nii et pigem on see ikkagi nende kahevaheline otsustamise teema. Nii et ei peaks selle puhul mingisugust suurt koosolekut kokku kutsuma.

Aga muidugi, (eurovalimiste kandidaatide – toim.) nimekiri tuleb lõpuks kokku saada ja ma ei tea, kuidas nad omavahel otsustavad. Võib-olla ei olegi Andrusel plaanis üldse kandideerida, aga võib-olla on muud arengud.

Kas juhatuse teised liikmed teadsid, et selline kiri on teele minemas?

Ei tea, ei räägitud seal laua taga. Ma jäin küll kolm minutit hiljaks, aga minu arust seda ei arutatud üldse. Mina ei kuulnud, et oleks mainitud.

Mida te mõtlesite, et “võib-olla on muud arengud”? Mis see “muud arengud” võiks olla?

Loe rohkem:  Riik ei jõua koolitada piisavalt meditsiiniõdesid | uudised

See on see, et võtavad omavahel ühendust ja räägivad, sest ega nad ju iga päev ei suhtle – üks on Brüsselis ja teine on Brüsselis harva ja kokku nad seal ei saa, Tallinnas ka pole saanud ja ega ka Tartus. See on nendevaheline tüli, erakond iseenesest ei tülitse, hoiame päris hästi kokku. Meil on hoopis teisi muresid kui see, kes kandideerib europarlamendi valimistel. Muud mured tulevad ammu enne ja need on väga sisulised.

Nende sisuliste murede lahendamist ilmselt segab see, et kakeldakse, kes peaks kandideerima, kes ei peaks kandideerida. See tegelikult ikkagi toob jälle taas üles selle, et jälle kaks Reformierakonna tippjuhti – kaheldamatult Andrus Ansipil on erakonnas väga suur mõju, ta on pikaajaline esimees – peavad sõnasõda, et sisuliste asjade jaoks ei jää aega?

No tegelikult just vastupidi, et need ei jõua sisuliste arutelude segamiseni. Jah, meeleolu, eks me peame klaarima seda, aga tegelikult me ei ole kordagi fraktsioonis ega juhatuses teemat üles tõstnud. Kõik on aru saanud, et see on ebameeldiv, selline klaarimine, aga tegelikult tööd takistavad asjad on mujal – need on üldises poliitilises kultuuris ja selles, kuidas igaüks tirib oma… Iga päev, tuleb mõni avaldus, ühesõnaga kõik räägivad mitte Eesti nimel seda, mida Eesti või valitsus teeb, vaid kõik panevad oma partei sinna. Rääkimata opositsioonist, eks ole, kõik hoiavad partei poole.

Vaat see on tegelikult takistanud seda valitsust töötamast, et igaüks nopib oma punkte. Eelmine nädal suure õpetajate streigi teemal jäi mulje nagu nüüd kuskil keegi oleks järsku raha leidnud ja Reformierakond ei leidnud. Tegelikult saadeti see suur pressiteade ainult ühe erakonna poolt, teiste üllatuseks teatati, et kaks erakonda olid raha leidnud. Selles mõttes selline avalik bluff ja oma erakonna peale teki rebimine on see, miks ei saa neid kahte, ütleme siis peaministrit, panna ühes keeles rääkima.

Andrusel ei olnud seda muret, et minnakse ja öeldakse, näidatakse üksteisele näpuga. Räägiti ikkagi meie vormis kogu aeg, mina olin seal valitsuses ja rääkisin ka kogu aeg, meie, mitte Reformierakond. Praegu on see kultuur muutunud. Ja öelda, et ei ole sisulisi reforme võimeline ellu viima see valitsus, siis sealt hakkab see pihta.

Ma väga kahtlen, kas sellise kambaga oleks olnud ka Andrus olnud võimeline, sest on tulnud selline kogemuste katkestus, kus ei saada aru, et tegelikult aetakse Eesti asja. Tulevadki uued tegelased, uued kultuurid, õpitakse üksteiselt, lõhutakse riigi rahandus suure käraga lihtsalt ära ja mitte midagi… kui rahandusest ainult rääkida.

Aga kogu see poliitiline kultuur! Varem rääkisime meie-vormis, me läksime pressikonverentsile ja rääkisime seda, mida valitsus tegi, aga mitte see, et Eesti 200 ei ole sellega nõus või sotsiaaldemokraadid küll sellega nõus ei ole, sotsiaaldemokraadid on teisel arvamusel. Ei mindud tegelikult klaarima eriarvamusi, kuigi ka need markeeriti kuidagi ära.

Ja Andrus ei ole seda olukorda ise läbi elanud. Samas Kaja ei ole läbi elanud ka seda, kus valitsus töötas ühtselt ja ühe meeskonnana. See on see jutt sellest, et need on nii erinevad mõõtkavad ja ma arvan, enamik inimesi tegelikult ei saa sellest aru, mis toimub. Nad on tulnud poliitikasse hiljem või hiljem poliitikat jälgima hakanud. Ja minu arust selline vastastikune tümitamine tulebki sellest, et inimesed on elanud ja töötanud eri aegadel, eri ruumis.

Loe rohkem:  Macroni kõne Ukraina teemal vallandas Prantsusmaal poliitilise tormi | uudised

Te ütlesite, et ükski juhatuse liige pole seda teemat juhatuses eraldi tõstatanud. Miks see nii on, sest kaheldamatult kahjustab see Reformierakonna mainet? Kas siis ei ole seda julget, kes tõstab käe ja ütleb, et kutsume Ansipi siia, räägime asjad koos selgeks?

Jah, ongi nii. Tegelikult need on nii isiklikud hinnangud, et kõigil on ebameeldiv seda tõstatada. Aga see ei ole üldse tegelikult poliitilise päevakorraga seotud, need on teises ajas ja ruumis toimuvad vestlused. Ma ei saa sinna midagi teha, aga nii on.

Andrus Ansip ütleb vist täna [“Pealtnägija”] õhtuses saates, et see valitsus ei ole võimeline ühtegi reformi läbi viima. Jah, kui võrrelda sellega, kuidas Ansipi valitsuses me saime teha hiiglaslikke asju võrreldes sellega, mis praegu on. Aga olidki olud teised, kuulus hea kombe juurde rääkida meiena ja Eestina ja valitsusena ja nii edasi.

Ka opositsioon käitus teisiti, kui (praegune – toim.) parlament tegelikult aasta otsa seisis ja me siiamaani seda pahna klaarime, me tegelikult ei aruta veel midagi, siis on ikkagi ülekohtune või teemast möödarääkimine, et see valitsus ei ole suuteline. Kurja juur on mujal, kurja juur on selles, et tõepoolest aasta otsa ei saanud ühtegi eelnõud sisuliselt normaalselt arutada, ühtegi reformi normaalselt arutada.

Mul on hoopis teine pinge sellega seoses kui see, mida ütleb Kaja Kallas Andrus Ansipi kohta või Andrus Ansip Kaja Kallase kohta. See ei ole valdav probleem. Kui vahetada nad aega ja ruumi ja ära need kaks inimest, siis ma kujutan ette, mis juhtub, aga noh, nii suurt tulemuste erinevust tegelikult ei tekiks nagu on praegu.

Aga võib-olla peaks Ansipi välja viskama, sest ta segab tööd?

Ma arvan, et seda ei tohiks teha, see on liiga julm, et esimeest välja visata. Esimeestel on oma teened ja ega siis Andrus kogu aeg ei pauguta. Me ju kõik näeme, et kritiseerimise ruumi iseenesest on ja lihtsalt kriitika pärast ma arvan, enamik inimesi küll ei taha sellist jõukatsumist.

In conclusion, it seems that there is skepticism in Estonia about whether former Prime Minister Andrus Ansip would have been able to handle the current situation any better than the current government. This reflects a wider sense of uncertainty and frustration with the country’s leadership. It is clear that there is a need for strong and decisive leadership to address the challenges facing Estonia, and it will be important for the government to listen to the concerns of the people and work towards regaining their trust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga