Le Vallikivi: igal inimesel pole pädevat perearsti | Eesti

Tervise- ja heaoluasutuste juures on igal inimesel õigus saada professionaalset ja pädevat arstiabi, kuid paraku on Le Vallikivi, Eesti perearstide olukord murettekitav. Paljudel inimestel pole võimalik leida endale pädevat perearsti, kes suudaks tagada kvaliteetse tervishoiuteenuse. See probleem süvendab tervishoiusüsteemi ebavõrdsust ja seab ohtu inimeste tervise. Oluline on juhtida tähelepanu sellele probleemile ning otsida lahendusi, et tagada kõigile elanikele võrdne juurdepääs pädevale perearstile.

Eesti Tervise Fondilt aasta arsti tiitli pälvinud perearst Le Vallikivi hinnangul ei vasta tõele väide, et igal inimesel on pädev perearst. Mitmel nimistul on piiratud kättesaadavuse või piiratud teovõimega perearstilaadne toode, ütles Vallikivi Vikerraadio saates “Kajalood”.

Juba 2023. aasta suvel antud intervjuus kinnitas Vallikivi, et kõik, kellel on perearst, peaksid selle üle õnnelikud olema, sest olukord esmatasandi arstiabis on katastroofiline ja järjest õudsemaks läheb. Kui õudseks saab veel minna? “Oo, väga-väga õudseks,” hindab aastaid perearstide seltsi tööd juhtinud Vallikivi nüüd, pool aastat hiljem.

“Praegu oleme sisenenud väga kummalisse pea-liiva-alla-peitmise faasi. Väidetakse, et peaaegu kõigil inimestel on perearst. Samal ajal osal inimestel on juba praegu mingi piiratud kättesaadavuse ja piiratud teovõimega perearstilaadne toode – inimesed, kellel on mingi muu eriala väljaõpe. Või polegi perearstikeskuses kedagi muud vastuvõttu tegemas kui pereõde ja arst hõljub korra või paar nädalas keskusest läbi. Või teeb pereõde telekonsultatsioone. Nii see meil teatud piirkondades juba toimubki.”

Veel ligi kümme aastat tuleb allapoole tõmmata standardeid, millist esmatasandi arstiabi saab Eestis üldse võimaldada. Eelpool nimetatud perearstilaadne toode langeb osaks järjest enamatele ja enamatele inimestele, rääkis Vallikivi.

Tervisekassa juht Rain Laane möönis hiljutises intervjuus eelmise aasta eesmärki, et asendusnimistute hulk ehk nimistu, mida teenindab asendusarst, hakkaks kahanema. Nüüd see on, vastupidi, kasvanud ja on näha, et see kasvab veelgi, nentis kogenud perearst.

“Üritatakse mingeid hädaabi lahendusi välja mõelda, näiteks et perearsti ei olegi kõigile ette nähtud või ongi ette nähtud perearstilaadne toode. Või õendusteenus perearsti asemel, kes ükskõik kui hea tahtmise juures on piiratud teovõimega,” on Vallikivi leppimatu.

“Miks ma ütlen, et perearst on nii oluline,” küsib pereartside seltsi eelmine juht ja põhjendab: “Me näeme, et riikides, kus on tugev esmatasandi arstiabi, on ka muu meditsiin tugeval järjel. Peremeditsiin proovib tagada arstiabi proaktiivsuse. järjepidevuse. Et arstile ei kukuks üdini haige inimene [vastuvõtul] uksest sisse, kui tal on juba tagumine häda käes, vaid et arstil on mahti oma nimistu üle vaadata ja kontrollida, kellel kroonilistest haigetest on haigus kontrolli all, millal ta viimati analüüse andis ja kas ta saab kodus üksi hakkama? Või on juhtunud, et laps tuuakse tervisekontrolli esimest korda alles siis, kui ta hakkab kooli minema ja koolis nõutakse tervisetõendit. Või jälgib, kes ta nimistust on sel aastal sõeluuringus. Selleks kõigeks on peremeditsiin oluline.”

Perearstinduse kirglik eestkõneleja

“Millest arstid päriselt ka teile ei räägi?” Just selle pealkirja all kirjutab Vallikivi kolumne ühes meditsiiniportaalis.

“See on vaba mõttearendus asjadest, mida arstid ainult omavahel räägivadki, täpsemalt, arsti kutse-eetika sobitamisest üldise inimlikkuse plaani. Kui öelda arstile märksõna “vastik patsient”, siis kõik arstid saavad enamasti ühtemoodi aru, millest jutt käib. Kolumnis saab arutleda, kas arst võib oma vastikustunnet välja näidata ja kuidas see väljanäitamine käib; kas see jääb arstieetika piiridesse või kompab neid piire. Tulevikuteema on, kuidas arstid ise patsientidega käituvad,” lubab pea kõike näinud Vallikivi.

Ta lisas, et sarja peale mõeldes ei tahtnud ta, et see peegeldaks ainult tema isiklikke mõtteid ja kogemusi. “Võib-olla need ongi mul imelikud või ebastandardsed? Niisiis küsisin teistelt perearstidelt ja tuli välja, et arstile mitte-vastik patsient olla on ülimalt lihtne: piisab, kui patsient on end enne arsti juurde tulekut vähemalt mõni päev varem pesnud. Ja oma riideid. Et ta käitub viisakalt ja lahkesti; arvestab, millal tal on aeg kokku lepitud, millal tulla, millal minna ja ongi kõik! Sealt edasi muutuvad asjad juba piiripealseiks.”

Vallikivi sõnul traumeerivad arste kõige enam antisotsiaalsed isikuomadused. “Kui patsient kohtleb meditsiinipersonali kui oma teenindajaid; kui ta ei pea kinni kokkulepetest, ajaraamistikust; kui ta peab end kõigist teistest paremaks ja targemaks, lööb ukse jalaga lahti ja nõuab ning kui veel maksumaksjapedaali vajutab, siis lülitab see personalil punased tulukesed põlema.”

Ta tõdes, et arstide jutust tulid välja päris kurvad lood. “Arstid on pidanud kogema nilbeid märkusi, käe musitamist, ahistavat jälitamist, küsimusi, miks doktoril pole seelikut seljas, tahaks jalgu näha. Rääkimata saripiinamistest – patsiendi jutul pole sisu ega mõtet, ta helistab oma perearstile iga päev kümneid kordi. Kui kohe esimese helina peale ei vastata, siis lubab kaevata, kuhu iganes. Meil on teada päris mitu kolleegi, kes on selliste ahistamiste tõttu oma ametist loobunud,” rääkis Vallikivi.

Oma veebikolumnide sisu võttis Vallikivi kokku tõdemusega, et perearstid vaatavad kindlasti, milline on patsientide roll selles, et meedikute vaimne tervis ja töörõõm püsiksid pikki aastaid.

Aasta arsti 2023 Le Vallikivi pikemat intervjuud saab kuulata Vikerraadio sarjas “Kajalood”. Küsitles Kaja Kärner.

In conclusion, the issue of lack of competent family doctors in Estonia, as highlighted by Le Vallikivi, is a concern that needs to be addressed. Access to quality healthcare should be a basic right for all citizens, and the shortage of skilled family doctors hinders this right. Efforts should be made to attract and retain qualified doctors in the country, and measures should be put in place to ensure that every individual has access to a competent family doctor. The government and healthcare authorities need to collaborate to find sustainable solutions to this pressing issue for the benefit of the population.