Laidre: Venemaa peab praegu rahvuslik-vabastuslikku kaitsesõda lääne vastu | Välismaa

1788746h7f2bt24

Tere tulemast Eestisse! Laidre, Eesti kaitseminister, on öelnud, et Venemaa peab hetkel rahvuslik-vabastuslikku kaitsesõda lääne vastu. See väide on tekitanud palju arutelu ja poleemikat nii Eestis kui ka välismaal. Kuid üks asi on kindel – see teema puudutab kõiki, kes elavad Balti riikides ja kogu Euroopas. Eesti on alati seisnud oma rahva ja riigi eest ning on tähtis olla teadlik meie kaitsejõudude seisukohast ja olukorrast meie idanaabri suhtes. Loodame, et see teema pakub sulle huvi ja paneb sind kaasa mõtlema!

Millised on üldse kontaktid Venemaal elavate inimestega ja kui raske on hankida informatsiooni, mis seal ühiskonnas toimub?

Ega nüüd aasta pärast Moskvast kojutulekut kontakti enam nende mõttekodalaste, analüütikutega, kellega sai suursaadikuna töötades suhteliselt sageli suheldud, ei ole, välja arvatud need harvad inimesed, kes käivad näiteks Lennart Meri konverentsil ja kellega saab siis rääkida. Aga see ei tähenda veel allikate puudumist.

Ma jätkuvalt nii ajaloolase kui diplomaadina loen äärmiselt palju kättesaadavat materjali ja lähtuvalt minu heast õpetajast ja juhendajast ülikoolis, professor Helmut Piirimäest, kasutan nii palju allikaid kui võimalik. Siin on üks lõks: minna ainult seda teed pidi, mis tundub sulle kõige meelepärasem ja millesse sa ise usud. Aga see ei pruugi anda seda tõepärast pilti nii palju, kui me seda tänasest Venemaast üldse kätte saame.

Kui raske on pildist arusaamine, mis seal toimub?

Informatsiooni on väga palju tegelikult internetis ja eeskätt olen mina keskendunud mitte päevapoliitilistele välkuudistele, vaid pikematele analüüsidele. Ja võib-olla kõige suurem raskus, mis sealt välja tuleb, on pigem see, et ka tõsiseltvõetavad Vene mõtlejad esitavad tegelikult kaunis vastakaid seisukohti. Sellest läbi murda ja mõelda, mis tegelikult on õige, on ülimalt keeruline.

Kui alguses võis tunduda, et Venemaa eliit on võib-olla sõja tõttu hämmingus või isegi see häbis, siis nüüd tundub, et inimloomus on viinud ikkagi sinnamaani, et kõik muganduvad, adapteeruvad olukorraga?

Olles ise olnud sõja alguses Moskvas kohal, siis vaieldamatult see, mis juhtus, oli šokk suurele osale ühiskonnast ja ma usun, et isegi Venemaa võimu eliidist. Aga tõepoolest, selle kahe sõja-aasta vältel on hoiakud muutunud ja on toimunud teatud konsolideerumine lipu ümber ehk siis sisuliselt Putini ümber, nagu seda fenomeni nimetatakse. Ja sõja esialgsed eesmärgid, nagu neid välja öeldi Kremli poolt, on tegelikult ähmastunud või täiesti unustatud.

Praegu peab Venemaa kaitsesõda, kusjuures rahvuslik-vabastuslikku kaitsesõda lääne vastu. See sõda toimub küll Ukrainas, aga tegelikult on vaenlasteks USA ja NATO. Veel üks huvitav tähelepanek, et seda moraalset süütunnet või seda, mis võis ju esialgse ehmatusega kaasneda, seda koges nii kaks aastat tagasi kui ka praegu ainult kümme protsenti Vene elanikkonnast. Seega mingit otsest empaatiat suures osas Vene elanikest Ukraina vastu ei ole. See on kusagil kaugel ja nad on ikkagi vaenlased. Ja pealegi, läbi ajaloo on üks selline kummastav fenomen Venemaad saatnud, et ükskõik millise Venemaa osalusega sõja me võtame, Venemaa hoiak on alati olnud, et meie kaitseme ennast, kuigi kõikide ülejäänute arvates Venemaa ründab.

Mainisite just neid erinevaid mõtlejaid ja arvamusi, mida loete palju. Millise pildi see siis praegusest ühiskonnast annab?

Ühes osas langevad kõik siiski suuresti kokku: et suur osa ühiskonnast on sõja poolt või kiidab selle sõja heaks. Vastus küsimusele, kas ma isiklikult toetan “sõjalist erioperatsiooni”, nagu see ametlik termin on, siis vastab kusagil 73-76 protsenti sellele jaatavalt. Ja veelgi enam, 70 protsenti on kindlad, et Venemaa selle sõja ka võidab. See on selline domineeriv hoiak. Kusjuures, kui nüüd küsida edasi, mida see võit konkreetselt tähendab, siis seal juba muutub pilt väga, väga segaseks ja prevaleerib pigem hoiak, et võit on endise olukorra taastumine, endine olukord tähenduses sõja puudumine.

Seal siis ei ole täpsemalt lahti mõtestatud, kas 2014. aasta piirides või 2022. aasta piirides, peaasi, et oleks rahu?

Seda ei ole jah. Inimesed ei oska seda endale sõnastada ja muuseas ka kaotuse korral on umbes samasugune hoiak. Seda ka päriselt ei välistata. Kusjuures ütleme siis, need tinglikult 30 protsenti venelastest, kes tahavad minna võiduka lõpuni, nende arusaama järgi, mis tähendaks siis võiduparaadi Kiievis, ka seal on lisaks sellisele marurahvuslikule hoiakule veel ka teine mõõde – nimelt päris suur osa nendest võiduka lõpuni mineku pooldajatest tegelikult kardavad kaotuse tagajärgi iseendale. Et see võib kaasa tuua reparatsioonid, see võib kaasa tuua elatustaseme languse.

1788746h7f2bt24

Aasta tagasi, kui vestlesime, siis ütlesite, et kõige rohkem võiks vene inimest mõjutada majanduslikud raskused. Siin räägitakse, et muna hind on pööraselt muutunud. Kas veel ei ole majanduslikult nii raske, et suhtumine võiks muutuda?

On ju täiesti arusaadav ja inimlik, et ka meie poolel on päris palju soovmõtlemist selles tähenduses, et esiteks, meie kõigi või enamuse meist soov on ju, et seda sõda poleks kunagi juhtunud. Ja teiseks, et see sõda oleks lõppenud selliselt, nagu Ukraina ja Kiiev seda soovib ja näeb.

Ma jään selles mõttes selle juurde, et ma ei näe ühtegi teist faktorit ja tegurit, mis suudaks Vene ühiskonda seestpoolt raputada, kui väga suur ja järsk majanduslik langus selle lisandusega, et sellele võiks eelneda nii-öelda poliitiline või välispoliitiline must luik. Mingisugune väikene, aga väga suure mõjuga sündmus, mis katalüsaatorina paneb protsessid tööle. Aga tõepoolest, kui me räägime Vene majandusest, siis pigem võime öelda, et see majandus on päris hästi vastu pidanud esimesele kahele sõja-aastale.

Ja näiteks üks paljudest paradoksidest on see, et eelmise aasta septembris küsitluste tulemusel vastas 23 protsenti inimestest, et nad on leidnud endale uue töö, nad on avanud oma firma, nad on saanud palgakõrgendust versus 14 protsenti, kes on kaotanud töö. Ja tegelikult on ka Venemaal päris suur hulk inimesi, keda nimetatakse sõjast kasusaajateks, see on tinglikult 20 protsenti.

Kui me võtame ainuüksi sõjatööstuse, siis seal on Venemaal rakkes kusagil kaks pool kuni kolm miljonit inimest. Aga see majanduslik heaolu ei tähenda ainult neid inimesi, vaid ütleme, kus sõjatööstus on kohal. Nendes piirkondades ka teised ettevõtted on olnud lausa sunnitud oma palkasid tõstma, sest vastasel korral inimesed lähevad nende juurest ära kuhugi mujale, kus on siis kõrgem sissetulek.

Ka palgatõus on olnud kusagil umbes 20 protsenti, kuigi inflatsioon sööb selle palga suuresti ära. Inimesed siiski tajuvad neid kuhjuvaid majandusraskusi, ütleme siis, veel esialgu ebameeldivuste vormis. Et see neid häirib, siis võib-olla üheks väliseks tunnuseks, mida on Venemaal märgata, on, et isiklike sõiduautode park on suuresti hiinalik ja väidetavalt koguni 75 protsenti sõiduautodest on nüüdsel ajal Venemaal pärit Hiinast. Ja kui vanasti see epiteet “kitaiski” ehk hiinalik, oli midagi halvustavat, odavat, mis läks kiiresti katki, siis nüüd juba on see aktsepteeritud. Kui varem sõideti lääne luksusautodega, just jõukam osa ühiskonnast, siis nüüd sõidavad nad Hiina päritolu autodega. Aga et see pilt veelgi segasem oleks, siis siiski paljude uuringute kohaselt kaks kolmandikku Vene elanikkonnast, me räägime siis 140 miljonist tinglikult, elab ikkagi tinglikus vaesuses. Ainult kaks kuni seitse protsenti on vastanud, et nad on rahul oma majandusliku elu-olu tingimustega.

Loe rohkem:  Sõja 751. päev: Vene raketirünnakus Odessale sai surma 20 inimest | Välismaa

Üks vene teadlane, kellega ma olen ka isiklikult kohtunud ja kelle analüüse ma väga usaldan, professor Sobarevitš on nimelt öelnud, et Vene majandus peab vastu kindlasti veel 2024 ja tõenäoliselt 2025, siis jällegi tingimusel, et ei juhtu midagi täiesti ette ettenägematut.

Küll aga võiks siia lisada, et vene inimene on suuresti selle sõja oma argiteadvusest välja tõrjunud või välja tõrjumas, et seda trendi on märgata just kusagil eelmise aasta suvest alates. Tõsi, vanemapoolsest elanikkonnast, 55 eluaastast ülespoole, jälgivad sõjasündmusi tinglikult peaaegu 70 protsenti, aga kui me räägime noortest, siis nende ükskõiksus on jahmatav. Teadmata küll, mis selle ükskõiksuse taga on, siis noortest ainult 27 kuni 32 protsenti jälgib igapäevaselt Ukraina sõjas toimuvat ja see läheb siis neile väidetavalt korda.

Seega, kui majanduslikult praegu Venemaa jaksab seda sõda pidada kaks aastat, siis võiks küsida, et kui kaua jaksab Venemaa seda sõda pidada või kui kaua ta tahab?

Selle majandusega on veel ka ju sanktsioonid, millesse oleme palju panustanud ja mis on täiesti arusaadav ja mõistetav. Esmane tööriist, millega me oleme soovinud sõjakäiku mõjutada. Aga sanktsioonidega on ju niimoodi, et kui me vaatame Venemaad maailma kaardil, siis me näeme, et Venemaad isoleerida on võimalik sisuliselt ainult lääne poolt. Ja ikkagi peaaegu kaks kolmandikku Venemaa piirist on nii-öelda täiesti avatud ja lahti. Muutused on toimunud ka ju selles, et on lubatud paralleelimporti ja asju, mida varem ei sallitud võimude poolt. Vene ühiskonnas on arusaam, et sanktsioonid on teinud neid moraalselt tugevamaks. Sanktsioonid on aidanud Vene tööstust käima tõmmata ja on tulnud kasuks. Ja kui ma ennist rääkisin sõjatööstusest, siis tegelikult me peame ju objektiivselt möönma, et Vene sõjatööstus käivitus palju efektiivsemalt ja kiiremini kui lääneriikide sõjatööstus.

Aga kui kaua Venemaa suudab seda pidada, on muidugi küsimus, millele me tahaksime kõik vastust, aga mille üle mina küll ei julge spekuleerida. Siin on oluline faktor see, et praeguseks on välja käidud niisuguse kollektiivse vaenlase kuvand ja see kollektiivse vaenlase kuvand on ühendanud ühiskonda. See on umbes sama fenomen, kui me meenutame George Orwelli romaani “1984”, siis seal on episood “kaks minutit vihkamist”, kus siis töötajad koondati kokku, neile näidati ekraanile vaenlase jubedat nägu ja see tekitas sellise massipsühhoosi. Nii et kuna midagi või väga vähe positiivset Vene ühiskonnas on, siis see, mis nüüd liidab, on just see vaenlase kuju.

See on tegelikult päris negatiivne identiteet, aga see võib hoida ühiskonda koos päris tugevalt, sest tekib arusaam, et meile tehakse liiga, meisse suhtutakse ebaõiglaselt.

Just see õigluse küsimus on väga oluline nii ühiskonna sees kui ka Venemaa eliidis, kuna Vene riik, Vene eliit on näinud, et neid on rahvusvaheliselt koheldud ebaõiglaselt. Neil ei ole õiglast kohta maailmas. Ja seegi fenomen ajaloos ei ole midagi uut. Meenutame, enne Esimest maailmasõda, kui Saksamaa ütles, et tal ei ole õiglast kohta päikese all. See on nii-öelda korduv fenomen. Ja teiseks, Venemaa tunneb kuidagi, et lääs on paigutanud ta õpilase rolli. Et Venemaa on justkui siis kahemees, kes demokraatia klassis on jäetud istuma teiseks aastaks. Samal ajal on Venemaal, ja see muuseas on pärast konstitutsiooni parandust 2020. aastal kirjutatud ka Vene põhiseadusesse, et Venemaal on 1000-aastane ajalugu. Ja nüüd, kes olete teie läänes, et tulete õpetama meid, kellel on 1000 aastat ajalugu. Meie, kes me võitsime Napoleoni, meie, kes me võitsime Hitleri. Teie, kes te elate selles maailmas, mille lõime meie, Nõukogude Liit versus Venemaa 1945. aasta järel.

Võib-olla kõige kujukamaks tõendiks sellele, mida ma äsja rääkisin, on episood 2008. aastal, kui välisminister Lavrov käratas tollasele Ühendkuningriigi kolleegile David Milibandile:”Dont fucking lection me” – “Ära, pagana päralt, tule mind õpetama”. See läks meediasse. See meeldis tohutult venelastele, et näete, meie oskame otsustada ja ise elada. Ja muuseas, ma kaudselt olin ka ise tunnistajaks ühele sarnasele episoodile Moskvas 2021. aasta sügisel, kui toimus minu lähetusaja ainukene Euroopa Liidu suursaadikute lõuna Sergei Lavroviga. Pärast Euroopa delegatsiooni juhi Markus Edereri sissejuhatust ka ilma igasuguse tseremoniaalsuseta ütles Sergei Lavrov talle: “Don’t give me this shit“, (“Ära aja sellist jama” – e.k.). See on selline tugeva vene mehe kuvand, mis käidi välja, ja nagu öeldud, see läheb inimestele peale.

Me teeme võib-olla veel ühe sellise vea, et me kipume vaatama Venemaad, muidugi, see on osalt paratamatu, läbi selle inimese, kes parasjagu Venemaad juhib. Antud juhul siis Venemaa on meile lukuauk, mis on Vladimir Putini kujuline ja me näeme ainult nii palju, kui palju sellest lukuaugust paistab. Ja siis me kujutamegi, võib-olla osa vähemalt lääne inimestest lihtsameelselt, et niipea, kui Putin kaob, on ka olukord lahendatud.

1787012h4561t24

Näiteks ma olin eelmise aasta sügisel Rootsis, kus osalesin ühel konverentsil ja olin ühes paneelis endise Vene peaministri Mihhail Kasjanoviga, kelle käest küsiti ka, kui kaua Venemaa jätkab ja mis edasi saab. Ja tema stsenaariumid olid, et on Stalini stsenaarium – see tähendab Putin sureb ja nelja kuu pärast on sõda lõppenud. Ma paneksin küsimärgi siia. Teine stsenaarium on, et sõda läheb ummikusse.  Ma rõhutan veel, et me rääkisime eelmise aasta sügisel, mistõttu ta siis prognoosis, et Ukraina vastupealetung ei ole nii edukas, nagu me loodame. Venemaa läheb uuesti vastupealetungile ja seetõttu sõda kestab siis Kasjanov järgi veel nii 2024. kui 2025. aasta. Ja kolmas stsenaarium temalt oli, et võidab Ukraina ja Venemaal tekib segadus. Putin astub ise tagasi, mille osas ma paneksin teise küsimärgi, ja et paari aastaga on vene rahva aju nagu puhtaks pestud, mille taha ma paneksin veelgi suurema küsimärgi. Sest toetudes siin pigem Mihhail Šiškinile, kes ka oma eesti keeles avaldatud raamatus ütles, et selleks, et Venemaal midagi muutuks, ei piisa ainult Venemaa eliidi väljavahetamisest, vaid välja vahetada tuleb kogu vene rahvas.

Ja nagu me mäletame juba Lennart Merilt, siis mentaliteedi muutmine võtab kaua aega. Nimelt Lennart Meri kuulus ütlemine, et Berliini müüri lammutamine oli kerge, aga tegelikult mentaalselt on see raske.

Lisaksin siiski veel ühe momendi, nimelt, kui me alustasime Putinist, siis mitte Putin ei suru vene rahvale nii-öelda peale oma tahet ja tahtmist, vaid Putin peegeldab väga suure osa vene rahva ootusi ja arusaami. Vene keeles on väga hea termin selle kohta “umonastroeni” (meeleseisund – e.k.) ja just täpselt seda peegeldabki. Isegi kui Putin kaob, siis putinism kui ideoloogia jätkub ja ka mitmed Vene enda analüütikud, kellega ma ühtin, ütlevad, et mingit liberaalsust vähemalt kahe inimpõlvkonna ehk siis 40 aasta jooksul Venemaal oodata ei ole. Ja olles paraku põlvkonnast, kes on peaaegu pool oma elust elanud okupatsioonitingimustes, kardan ma, kas see üldse on võimalik.

Loe rohkem:  Inguššias puhkes tulevahetus FSB eriüksuse ja kohalike võitlejate vahel | Välismaa

Sellisel juhul ikkagi küsimus, miks on vaja üldse valimisi korraldada, kui sa oled nagunii kindel, et inimesed toetavad su nägemust?

See on selline, ütleme, traditsioon ja võib-olla ka mingis mõttes äraspidine reality check (reaalsuskontroll – e.k), et vaadata, milline see olukord ja meelsus on. Ka suur osa venelastest adub, et nendel valimistel pole nagu mõtet, aga samas 70 kuni 75 protsenti on valmis Putini poolt hääletama. Miks? Sest tema on otsusekindel, kogenud poliitik ja ainult tema suudab selle sõja lõpetada. Mitte ükski teine presidendikandidaat ei ole selleks võimeline. Ja eriti kriitiliselt suhtub vene inimene naiskandidaati. Mäletame, et oli üks potentsiaalne kandidaat, kes ei läbinud nii-öelda seda sõela. Siis öeldakse, et naine Venemaa presidendina teeks Venemaale halva rahu ja seetõttu oleks katastroof. See on praegu see hoiak, mis domineerib.

Siin ühed arvamusküsitlused näitasid ka, et üle poole toetavad rahu, kuid loomulikult see peab olema Kremli tingimustel. Kas sellistel küsitlustel on üldse mingisugust mõju valimistele?

Valimistele kindlasti ei ole. Ütleme, et võim on võib-olla valinud võrreldes varasemate aegadega teise taktika. Ma ei usu, et ta neid hetkeproteste loeks endale eriti ohtlikuks, aga ta on valinud suuna, et kohe alguses, eos, ka kõige väiksemal moel suruda need maha, et näha, et sellel on tagajärjed ja kes siis nagu tahaks olla tinglikult nimeks marmortahvlil hiljem, et ennast ohverdada. Ja teiseks, mis on ikkagi ju väga suur erinevus võrreldes Nõukogude Liiduga, et rahulolematutel on lastud ära minna. Muidugi selle klausliga, et sõjaväekohuslastest noormeeste väljasõit on piiratud. Nii et sellega on lastud ventiili välja.

Ja kui me räägime opositsioonist, siis tegelikult ju opositsioon ei ole ühtne, opositsiooni sisuliselt ei eksisteeri. Neisse, kes on läinud välismaale, suhtutakse Venemaal elavate kaasmaalaste poolt kriitiliselt. “Teie põgenesite ära, te lasite ikkagi jalga.” Nende mõju võib tinglikult olla umbes kümnele protsendile elanikkonnast, mis jällegi on ikkagi väga, väga väike. Pealegi heidetakse opositsioonile ka ette, et nad ei saa aru, miks näiteks suur osa Vene ühiskonnast, millest me rääkisime, toetab autoritaarset režiimi, miks nad on Putini poolt. Pigem nende hoiak on, et me ootame seda musta luike ja ootame, kui vene rahvas tõuseks üles ja siis tuleksime meie võimule ja siis me ütleksime vene rahvale, kuidas te peate elama. Aga see on ju klassikaline viga. Selle asemel nad peaksid ise lähtuma eri elanikkonna gruppidest, nende huvidest, mitte oma korporatiivsetest või partei huvidest.

Kas seesama siis kirjeldab, miks Vene opositsiooni juhtivamad näod või nende toetajad ei olnud kohal kasvõi näiteks Baškiirias, kui seal toimus meeleavaldus kohaliku aktivisti kaitseks?

Ma usun küll, aga me jällegi natukene, suhtudes väga suure sümpaatiaga Baškiiria inimeste eesmärkidesse-taotlustesse, kipume üle hindama kõiki selliseid protestiavaldusi. Tooksin paralleeli ka minu ametiajal olnud päris suurte rahutustega Habarovski krais, kus võeti maha kuberner Furgal. Kuskil 30 000 inimest oli seal. Need protestid ei kandunud regiooni, need ei kandunud Peterburi, need ei kandunud Moskvasse. Ma mäletan veel inimesi, kellesse ma suhtun suure sümpaatia ja  soojusega, ka Vladimir Kara-Murzaga kohtudes, kuidas ta sellise lapseliku heatahtliku naiivsusega ütles, et 30 000, nüüd on suured protestid. Ja ma ise mõtlesin, et 30 000 versus 142 miljonit. 30 000 on palju Tallinnas Vabaduse väljakul, aga Venemaa kohta on see siiski isegi mitte tilk meres, vaid veelgi vähem.

Aga miks ei suuda opositsioon võtta selliseid kohalikke meeleavaldusi ka enda tiiva alla just nimelt näidates, et me muretseme ka teie väiksemate murede pärast?

Selleks peaks opositsioon ennekõike olema kohal. Aga kui sa oled kusagil piiri taga ja ütled, et teie minge, tehke ja siis meie lähme kusagil Münchenis, libistame kannu õlut või Pariisis võtame pokaali vahuveini ja teised inimesed lähevad vangi 15 aastaks, siis sellest olukorrast saavad aru ka inimesed, kes elavad Venemaal. Järelikult ikkagi me jõuame tagasi sinna, et olukord Venemaal ei ole niivõrd halb, ei ole ka niivõrd halb tähenduses, et inimesed ületaksid selle sisemise hirmu, mis võib nendega juhtuda, kui nad lähevad protestima. See hetk võib tulla, aga jällegi, millal, mis tingimustel, on raske öelda. Aga üldiselt suurriigid või riigid üldse kukuvad kokku seesmiselt, neil pole välist mõju, aga see kokkulangemine toimub sisemiselt.

Kas Putin võib korraldada näiteks mobilisatsiooni pärast valimisi? Milliseid teisi ühiskonda raputavaid samme võib olla?

See on üks nendest kahest suurest hirmust, mis tõuseb praegu võib-olla esile. Esimene on, et kardetakse veel rohkem, et hakatakse kruvisid kinni keerama. Samas selle kõrval on kohe hoiak, et jah, repressioonid on halvad, aga praegu meil repressioone ei ole. Ja sõna repressioon Vene ühiskonnas seostub eeskätt Stalini ajaga. Loomulikult seal võib olla siis tinglik ahelreaktsioon, et kui hakkavad nii-öelda laibakotid tulema Moskvasse, Peterburi, teistesse suurematesse linnadesse, siis see võib käivitada protestiliikumise.

Kas Nõukogude Liidu aeg on veel pehmem versioon võrreldes praeguse ühiskonnakorralduse ja kasvõi kodanikuühiskonna vabadusega?

Ma arvan, et nõukogude aeg, jällegi sunniviisiliselt seda ise kogenuna, oli karmim. Me siiski ei saa võrrelda, vaatamata kõigele, sellega tänast Venemaad. Nõukogude Liidu maani on veel minna, kuigi eks poliitvange on päris palju ka praegusel Venemaal. Need moodused või vähemalt see hirmukeskkond, mis suudeti tekitada, seda päriselt veel Venemaal hetkel ei ole.

Kas juhtivate opositsiooniinimeste, Vladimir Kara-Murza või Aleksei Navalnõi, elus hoidmiseks näeb Kreml vaeva?

Teadmata ju jällegi, mida Kremlis mõeldakse, ma arvan, et praegu on neil siiski jätkuvalt kasulikum need inimesed hoida elus, mis ei tähenda, et see hoiak jätkub nii-öelda igavesti.

In conclusion, Laidre’s assertion that Russia is currently engaged in a national-liberation defensive war against the West is highly controversial and lacks substantial evidence. While it is important to remain vigilant and prepared for potential threats, it is equally important to maintain a balanced and diplomatic approach towards international relations. Estonia must continue to work with its allies and engage in dialogue with Russia to promote peace and security in the region. It is crucial to remain steadfast in our commitment to upholding democratic values and defending our sovereignty, while also advocating for peaceful coexistence and cooperation with our neighbors.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga