Kristjan Hirmo: eestlased ei armasta enda popmuusikat samapalju kui soomlased | Muusika

Tere tulemast Eestisse! Kristjan Hirmo, Eesti popmuusika ekspert ja artist, on viimastel aastatel teinud murettekitava avastuse – eestlased ei armasta oma popmuusikat samamoodi nagu meie naaber Soome elanikud armastavad oma. See fakt on tekitanud palju kõneainet ning paneb meid küsima, miks see nii on ja mida saaksime selle muutmiseks teha. Kas oled valmis avastama, mis on Eesti popmuusikas erilist ning kuidas saame seda rohkem armastama õppida? Astu sisse muusikamaailma ja avasta koos meiega!

Raadiotegija ja DJ Kristjan Hirmo sõnas “Vikerhommikus”, et kuigi Eestis tehakse väga palju muusikat, siis Eesti muusikakuulaja ja raadiod kipuvad tihti millegipärast eelistama välismaist muusikatoodangut.

“Väga äge, et sellist asja tehakse, sest seda on meie muusika valdkonnas tegutsevatele inimestele vaja. Igasugune tunnustus on ju tegelikult edasiviiv jõud. Kunsti- ja kultuuriinimestel selliseid hetki väga palju pole, kus neid tunnustatakse,” kommenteeris Kristjan Hirmo Eesti muusikaauhindade jagamist.

Tänavu kogus suurima auhinnasaagi Alika, kes pälvis viis auhinda, nende seas ka rahva poolt valitud aasta artisti tiitli. Viimastel aastatel on välja kujunenud, et tihtipeale riisubki koore üks artist. “Viimastel aastatel on Eesti muusikamaastikul muutunud ka see, et meil on olemas kõik maailma suuremad plaadifirmad ehk see suur kolmik: Universal, Warner ja Sony,” märkis Hirmo.

Kui esialgu tegeleti peamiselt välismaise muusika sissetoomisega, siis nüüdseks on Hirmo sõnul aru saadud, et igal turul töötavad kõige paremini kohalikud artistid, mistõttu on nendega tihedalt koostööd hakatud tegema. “See, et Alika viis auhinda sai, näitab seda, et tema plaadifirma ja management on tublisti tööd teinud. Tegemist on kvaliteetse tootega ja miks ei peaks siis ka need auhinnad tulema,” sõnas ta.

Tänapäeval levib muusika enamasti läbi interneti voogedastusplatvormide, nagu Spotify’ ja Youtube’i. “Eks tegelikult käib võitlus selle peale ka, et mitte enam pääseda raadiojaamade pleilisti, vaid üritatakse raha kokku korjata ka internetist.”

Hirmo sõnul kuulub hetkel Soome raadiojaamade kümne enim mängituma laulu hulka kuus kodumaist lugu, kuid Eestis vaid üks. “See näitab seda, et Eestis küll tehakse muusikat ja seda proovivad nii artistid kui ka plaadifirmad meedias suruda, aga meil on veel pikk tee minna. Olles ise valdkonnas aastakümneid töötanud, siis ma võiks öelda, et meile ikka meeldivad välismaa asjad. Need välismaa laulud tunduvad justkui ägedamad,” arutles Hirmo.

“Kuigi meil on riik väga väike, inimesi on käputäis, siis muusikat tehakse väga palju,” märkis Hirmo.

In conclusion, it is evident that Estonians may not have the same level of appreciation for their own pop music as the Finns do. Kristjan Hirmo’s observations shed light on this discrepancy, pointing to factors such as limited visibility and promotion of Estonian artists as potential reasons for this difference. However, it is important to also acknowledge the thriving pop music scene in Estonia and the talent that exists within the industry. With continued support and recognition, there is potential for Estonian pop music to gain the same level of admiration as their Finnish counterparts.