Keeleteadlane: mure hääbuvate keelte pärast on rahvuslikult valikuline | novaator

Tere tulemast Eestisse! Paljudele võib tunduda, et meie väike riik on keeleteadlastele unistuste koht, kus uurida erinevaid keeli ja nende arengut. Ent üks meie juhtivaid keeleteadlasi on andnud hoiatava sõnumi: hääbuvate keelte pärast tuleks muretseda mitte üksnes selleks, et säilitada nende kultuuriline pärand, vaid ka rahvuslikul tasandil. Kas Eesti peaks keskenduma vaid oma keelte säilitamisele või peaksime võtma vastutuse ka teiste keelte eest, mis ähvardavad hääbuda? Tutvustame teile selle debati olulisust ja põnevust Eesti keeleteadlase silmade läbi.

Tartus kirjutas Petar Kehayov oma bakalaureuse-, magistri- ja doktoritöö. 2016. aastal kaitses ta Müncheni Ludwig Maximiliani Ülikoolis doktoriväitekirja “Kõneviisi ja modaalsuse areng keelesurma tingimustes läänemeresoome keelte andmeil” ning seejärel töötas mitu aastat Saksamaal Regensburgi ja Müncheni ülikoolis, kirjutab TÜ keeleteaduse nooremteadur Kristel Algvere ajakirjas Universitas Tartuensis.

Alates 2023. aasta veebruarist on Petar Kehayov Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor. Ta õpetab läänemeresoome keeli ning uurib karjala, vepsa, lüüdi, isuri ja mordva keelt.

Sofiast Tartusse

Kohtume legendaarses kohvikus Werner, taustal kohvikuliste rõõmus sumin. Jutt läheb esmalt erialavaliku tagamaadele. Selgub, et pärast keskkooli läks Kehayov Sofia Ülikooli ajalugu õppima, ent sidet selle ainega ei tekkinud.

“Ülikoolis oli võimalik õppida ka soome keelt. Mind paelus, et see on hoopis teistsugune kui indoeuroopa keeled,” räägib ta innustunult. “Ühel suvel sattusin Kuopiosse keelekursusele, kus kohtusin oma elu esimeste eestlastega.” 

Balkani maades oli toona pinev olukord – Jugoslaavia lagunes ja algas sõda. 1990. aastate algus oli segane aeg ka Bulgaarias. “Keegi ei teadnud õieti, mida oma eluga peale hakata. Mina mõtlesin, et oleks huvitav tulla Eestisse ja õppida soome-ugri keeli,” meenutab professor.

“[1990. aasatel] oli välistudengina Eestis lihtne, välismaalased olid eestlaste jaoks veel eksootilised ja huvitavad.”

Tol keelekursuse suvel ostis Kehayov Lauri Kettuse 1928. aastal välja antud eesti keele õpiku ja hakkas omal käel eesti keelt õppima. “Soomes kohatud eestlaste juttudest käis läbi professor Ago Künnapi nimi ja ma kirjutasin talle eesti keeles,” pajatab ta. Kuu aega hiljem tuli Tartu Ülikoolist vastus: tere tulemast meile õppima! “Neile oli ilmselt muljet avaldanud, et keegi kirjutab välismaalt eesti keeles,” osutab Kehayov.

1994. aasta augusti lõpus, nädal enne Nõukogude armee viimase sõduri lahkumist Eestist, kolis ta Tartusse: “Elasin ühikas koos teiste välismaalastega. Suur osa neist olid soomlased ja esimeste aastate jooksul mu soome keel arenes tohutult. Õppima hakkasin eesti keelt võõrkeelena, võtsin ka soome-ugri aineid. Tol ajal oli välistudengina Eestis lihtne, välismaalased olid eestlaste jaoks veel eksootilised ja huvitavad.” 

Tartu oli Kehayovile vaimselt lähedal – lapsena oli tema lemmikraamat Oskar Lutsu “Kevade”. Samas oli Eesti Bulgaariast ikkagi ligi 2000 kilomeetri kaugusel. Lähedasi ei näinud ta 1990. aastate teises pooles oma viis aastat, sest kodumaale naastes tulnuks minna väeteenistusse. Sideme hoidmiseks käis ta mõned korrad kuus Rüütli tänava lõpus asunud telefonijaamast koju helistamas. “Mu bulgaaria keel käis alla – ma ei rääkinud seda ju peaaegu üldse,” meenutab ta.

Keeleteadus avanes kiht-kihilt 

Keeleteadus hakkas Tartus avanema kiht-kihilt. “Mul oli hea sõber, hollandlane Rogier Blokland, kes on nüüd Uppsala Ülikoolis soome-ugri keelte professor,” meenutab Kehayov. 

Rogier teadis tema sõnul juba tudengina, et tahab keeleteadlaseks saada, kogus raamatuid soome-ugri keeltest, rääkis neist, ja nii tekkis minulgi tõsine huvi. “Teine oluline mõjutaja oli magistri- ja ka doktoritöö juhendaja Mati Erelt. Tänu talle hakkasin aru saama, mida üldse tähendab teaduslik mõtlemine, kuidas peaks keelt uurima ja milliseid valikuid uurimisel tegema,” jätkab professor.

“Tänu [Mati Ereltile] hakkasin aru saama, mida üldse tähendab teaduslik mõtlemine, kuidas peaks keelt uurima ja milliseid valikuid uurimisel tegema.”

Mida aeg edasi, seda lihtsamaks teadustöö kirjutamine läks. “Ma ei olnud loomu poolest inimene, kes suudaks oma aega hästi planeerida,” tunnistab Kehayov. “Õppisin seda tegema, kuid see võttis aega.”

Kehayovi magistri- ja doktoritöö teema oli grammatiline evidentsiaalsus, s.t keelelised vahendid, millega väljendatakse informatsiooni allikat ja info kättesaamise viisi. Näiteks eesti keeles on selline keeleline vahend kaudne kõneviis, kus kõneleja väidab midagi, mille tunnistajaks ta ise pole olnud: Mari õppivat prantsuse keelt.

“Mu juhendajat huvitas evidentsiaalsus ja mina sain sealjuures uurida Balkani keelte osa. Hiljem olen uurinud ka igasuguseid muid nähtusi – näiteks modaalsust ehk keelelisi vahendeid, millega kõneleja hindab väljendatava tegevuse tõenäosust, lubatust, võimelisust ja muud sellist,” selgitab professor. Eesti keeles on modaalsus tema sõnul väljendatud näiteks modaalverbide, konstruktsioonide ja ka määrsõnade abil, nagu lauses Ilmselt võib ta suusatada: “Uurisin, kuidas modaalsus läänemere-soome keeltes väljendub.”

Väikesed keelealad kui laborid

Välitöödel vadjalaste juures käis Petar Kehayov esimest korda juba 1997. aastal koos Heinike Heinsooga, kes oli tol ajal peamine vadja keele uurija Eestis ja ka maailmas. Hiljem sai käidud ida-setode juures, samuti Karjalas.

“Välitöödel hakkasin mõtlema, et Eesti ja Soome keeleteadlased on traditsiooniliselt käinud otsimas seda kõige ehtsamat ja puhtamat keelt. Otsitakse kogukonna parimat läänemeresoome keele kõnelejat, tavaliselt kõige vanemat, kes on kõige vähem kokku puutunud välismaailmaga ja elanud kogu aeg oma külas. Selline n-ö ideaalne kõneleja on andmestikes üleesindatud. Mul tuli mõte: mis oleks, kui otsida hoopis n-ö halbu kõnelejaid ja võrrelda nende keelt n-ö heade kõnelejate omaga?” meenutab ta.

See idee määras Kehayovi teadustöö edasise suuna. Eriti huvitab teda kõik, mis on seotud keelte hääbumise, väljasuremisega. Teadlane ei tegele keelte n-ö päästmisega, ehkki ta võib püüda seda teha – tema ülesanne on protsessi väljastpoolt uurides kirjeldada, ütleb Kehayov. Ideaalsed nn laborid, kus uurida keele hääbumist isiku tasandil, on tema sõnul Venemaal asuvad läänemeresoome keelte kõnelejate külad.

“Teadlane ei tegele keelte n-ö päästmisega, ehkki ta võib püüda seda teha – tema ülesanne on protsessi väljastpoolt uurides kirjeldada.”

“Muidugi võib ka sotsiolingvistiliselt uurida, kuidas kogukonnad väiksemaks jäävad, aga isiku tasandil on huvitav just see, kuidas neil, kes on lapsepõlves emakeele hästi omandanud, aga vahepeal aastakümneid kuskil suuremas venekeelses linnas töötanud, on keel teistsugune kui neil, kel oli vene keel juba lapsepõlves tugevam. Mis on keeles püsivamad asjad ja mis kaovad kiiremini?” arutleb Kehayov.

Modaalsuse uurimiseks koostas ta küsimustikud, sest need teadmised ei ilmne lihtsalt vabas vestluses. “Tasapisi hakkasin nägema mustreid. Uurimistöö ise toimub ikka hiljem, kabinetivaikuses: töötan kõik andmed läbi, teen statistikat ja näen trende, mida palja silmaga lihtsalt ei märka,” kirjeldab professor.

Sõda tekitas suhtlusbarjääri

Venemaa sõda Ukrainas on Kehayovi sõnul mõistagi mõjutanud ka läänemeresoome keelte uurimist. “Teaduslikus mõttes on meie olukord täitsa hea: meil on arhiivis palju materjali, veel läbi uurimata lindistusi. Ent keele muutumist kohapeal lähedalt jälgida enam ei saa,” tõdeb ta.

Kolleegidega nii Moskvast kui ka Petroskoi ülikoolist on kontakt peaaegu kadunud ning sõda on tekitanud suhtlusbarjääri. Venemaalt põgenenud teadlastega – ka neid on – saab professori sõnul õnneks siiski koostööd teha.

Samuti on kaugeks jäänud keelejuhid – emakeelsed kõnelejad, kellelt keeleainestikku kogutakse. Kehayov on neile igal aastal pühadeks postkaarte läkitanud, ka siis, kui sõda algas, aga ta ei tea, kas nad üldse on saadetud kirju kätte saanud. 

“Leidsin arhiivist ühe keelejuhi emaga 1987. aastal tehtud lindistuse, kõrvetasin selle CD-le ja saatsin talle, kuid kohale see ei jõudnud. Ma ei tea, kas praegusel ajal on üldse mõtet midagi saata,” mõtiskleb teadlane. Ta leiab, et on oluline pidada keelejuhtidega ühendust kuni nende surmani: “Teadlased peaksid hoidma kontakti, kinnitama, et teisel pool piiri ei ole vaenlased, maailm ei ole mustvalge ja nemad ei ole toimuvas süüdi.”

“Võro ja seto keel kuuluvad eesti murrete alla, samas on nad omandanud – või omandamas – eri läänemeresoome keelte staatust.”

Eesti ja üldkeeleteaduse instituudis on uurimisvaldkonnad omavahel läbi põimunud. Eesti keel ja selle murded kuuluvad läänemeresoome keelte hulka ning seekaudu ka läänemeresoome keeleteadusse; läänemeresoome keeled on aga omakorda uurali keeled – ses mõttes kuulub läänemeresoome keeleteadus uralistika alla. 

“On ka üleminekupiirkonnad ja hallid alad,” selgitab Kehayov. “Professor Gerson Klumpp vastutab uurali keelte uurimise eest, mina läänemeresoome keelte eest. Mordva keeled on selline üleminekuala.” 

Veel suurem üleminekuala on eesti keele ja murrete ning lõuna-läänemeresoome keelte vahel. “Võro ja seto keel kuuluvad eesti murrete alla, samas on nad omandanud – või omandamas – eri läänemeresoome keelte staatust,” märgib Kehayov, kes saab ise kolleege aidata karjala, vepsa, lüüdi ja veidi ka isuri keelega.

Tartu Ülikoolis on traditsiooniliselt uuritud peamiselt keeleajalugu – seda, kuidas keeled ja murded hargnevad. Kehayovi huvitab teadlasena just viimase kolme-neljasaja aasta areng.

“Selles mõttes olen pigem sünkrooniline lingvist, kes uurib keelt sellisena, nagu see on tänapäeval või oli lähiminevikus,” ütleb teadlane. “Suurt potentsiaali näen just selle uurimises, kuidas viimaste sajandite ühiskonna, kultuuri ja majanduse areng on haakunud keele arenguga.” 

Kaks professorit maailmas

Peale Tartu on maailmas veel ainult üks läänemeresoome keelte professuur: üle lahe Helsingi Ülikoolis eesotsas professor Riho Grünthaliga. “Saame Rihoga väga hästi läbi ja mingis mõttes kõnnin tema kingades. Teda huvitab läänemeresoome keelte koht teiste uurali keelte hulgas ning huvi pakuvad mordva keeled; tema oskab rohkem ersa, mina mokša keelt,” kirjeldab Kehayov. 

Professor Riho Grünthal omakorda ei hoia tunnustusega kokku, vaid kirjutab vastuseks palvele kolleegi iseloomustada: “Petar tunneb mitmekülgselt läänemeresoome keeli. On üldse imelik, kuidas ta on suutnud nii hästi lähedasi, aga sotsioloogiliselt väga erinevaid sugulaskeeli omandada. Ta on kõrge tasemega professionaalne lingvist ja väga tore ja tark kolleeg!” 

Kehayovi hinnangul on keeleteaduses viimaste aastakümnete jooksul siiski toimunud pööre, mis teda natuke murelikuks teeb. Nimelt on hulk noori teadlasi, kes on küll tugevad kvantitatiivsetes meetodites, ent osa neist on eemaldunud lähenemisviisist, kus teadlane püüdis uuritava nähtuse kohta lugeda ka kõike seda, mis on varem kirjutatud.

“Meetod ei ole see, mis kõike määrab. Võib-olla peaks enne tundma materjali ja alles siis valima meetodeid?” arutleb Kehayov. “Suure lugemusega kitsama valdkonna spetsialiste võiks olla rohkem kui praegu. Kui me selliseid uurijaid enam ei õpeta, kui nad kaovad, siis kaob ka know-how (oskusteave, toim) jäljetult.” 

Professor peab oluliseks koostööd teiste erialadega: “Keeleteadus on tahtnud olla loodusteadus – mitte just täppisteadus nagu füüsika, aga kõige rohkem on sel ühist psühholoogia, neuroteaduste ja bioloogiaga. Ma arvan, et peaks vaatama igasse suunda, ka humanitaarteaduste poole.” 

“Meetod ei ole see, mis kõike määrab. Võib-olla peaks enne tundma materjali ja alles siis valima meetodeid?”

Tema sõnul on näiteks 20. sajandi soome-ugri vähemuskirjandus keeleteaduslikust perspektiivist praktiliselt uurimata. “Siin oleks võimalik teha koostööd kirjandusteadlastega: uurida keelevalikuid ning proosas ja luules avaldatud murdevariatsioone,” pakub ta.

Vastuseks küsimusele, kuidas üks keeleteadlane oma vaba aega kasutab, ütleb Kehayov, et ta käib jõusaalis ja oma seltskonnaga matkamas. 

“Vahepeal käin kõrtsis, räägin palju sõpradega, jalutan koeraga. Aga hobide osas … mul on vastuolulised tunded. Ühelt poolt peaks keeleteadus justkui jäämagi eluks ajaks natuke hobiks, et see sulle meeldiks. Samas aga pead seda professionaalselt võtma, suhtuma sellesse mitte kui hobisse, vaid kui elukutsesse, millega ühiskonda panustada. See on keeruline asi – kui keeleteadusesse liiga professionaalselt suhtuda, siis ta lakkab olemast hobi; samas peaks jääma mingi kergus, et kirg sellega tegeleda ei kaoks.”

Identiteediküsimused ja keel

Keelte väljasuremine kogub hoogu, viimasel ajal on hääbunud neli-viis põliskeelt aastas. Eestile lähimatest läänemeresoome keeltest on praeguseks hääbunud vadja keel. Väljasurevatele keeltele juhtis 2022. aastal tähelepanu ka ÜRO, kes kuulutas aastateks 2022–2032 välja rahvusvahelise põliskeelte kümnendi. Selle eesmärk on kasvatada põliskeelte kasutajate arvu, parandada nende keeleoskust ja julgustada põliskeelte kasutamisele avalikus elus. 

Kas sellisest ettevõtmisest on kasu? Petar Kehayov vastab: “Kuigi ma selle kohta väga palju öelda ei oska, arvan siiski, et ÜRO põliskeelte kümnend on hea initsiatiiv, mis annab võimalusi kohtumisteks. See on küll pigem aktivistide kui keeleteadlaste teema, ent usun siiski, et on oluline omavahel suhelda ja kogemusi vahetada.”

Väljasurevate keelte teema on tema hinnangul aga vastuoluline. “Me elame ajastul, kus vähemused kuuluvad postkolonialistlikku diskursusesse – lihtsustatult tähendab see, et kolonialismiajastu on läbi ja nüüd ületatakse sellest tingitud traumasid, tegeldes ohvrite, vähemuste ja identiteediga. Identiteeti peetakse tähtsaks, vähemused on esil – me toetame neid, võib-olla ka enamuse arvelt, aga see on meie lääne liberaalse ühiskonna ajavaim,” arutleb ta. Teistpidi on see, mis puudutab eriti etnilist päritolu ja rahvust, liberaalses ühiskonnas Khayovi sõnul justkui häbiasi, mida lükatakse intuitiivselt tagaplaanile.

“Identiteeti peetakse tähtsaks, vähemused on esil – me toetame neid, võib-olla ka enamuse arvelt, aga see on meie lääne liberaalse ühiskonna ajavaim.”

Kogukondade hääbumine puudutab tema sõnul ühelt poolt vähemusi, mis vajavad toetust, aga teisalt käib sellega kaasas tugev päritolu rõhutamine. “Kas isurid on meile olulisemad kui karaiimid? Mõlema keeled on välja suremas, aga üks neist on sugulasrahvas, ja nii otsustame olla isuritest rohkem huvitatud kui karaiimidest. Meie mures keeleliste vähemuste pärast on tsipake meie endi n-ö vanaaegset rahvuslikkust,” osutab ta.

Kaitstes uurali vähemusrahvaste keelelisi ja kultuurilisi õigusi, tegeleme Kehayovi sõnul identiteedipoliitikaga. Selle koha peal on oht sattuda lõksu. “Meie liberaalne taust eeldab, et asetaksime end üksikisiku õiguste ja valikute poolele, kuid tegelikkuses ajame taga kollektiivset agendat: tahame kaitsta keelt, mitte vähemusrahva esindaja vabadust,” ütleb professor.

Kui aga vähemusrahvas saab valida, kes ta on, siis võib see vähemusrahvaid Kehayovi sõnul hoopis ohustada. Nimelt on nn vaba valik tihti olla venelane, mitte aga näiteks karjalane. “Siia on sisse kirjutatud vastuolu, mis peaks tegema meid ettevaatlikuks. Sellest peaks rohkem rääkima,” tõdeb professor.

Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.

Keeleteadlase mure hääbuvate keelte pärast on oluline teema, mis nõuab rahvuslikku tähelepanu ja toetust. Kuigi hääbuvate keelte säilimine võib tunduda keeruline ülesanne, on oluline mõista nende keelte kultuurilist olulisust ja väärtust. Eesti peab tegema jõupingutusi, et toetada ja säilitada oma vähemlevinud keeli ning kutsuda üles teisi riike sedasama tegema. Keeleteadlased on võtmerollis selle protsessi juhtimisel ning nende mured ja hoiakud peaksid olema osa rahvuslikust arutelust ja poliitikast.