Kärt Ojavee: tekstiiliga töötades lähed kiu või lähtematerjali sisse algtasandil | Kunst

Tere tulemast Eestisse! Kärt Ojavee on andekas kunstnik ja tekstiilikunstnik, kes on tuntud oma oskuse poolest luua unikaalseid loominguid, kus ta sukeldub sügavale kiudude ja lähtematerjalide maailma algtasandil. Tema töödes on tunda kirge ja pühendumust tekstiili kui kunstivormi vastu. Kärt Ojavee looming on inspireeriv ja unikaalne, pannes vaatajad mõtlema sügavamalt tekstiilide ja kiudude maailmale ning nende peidetud ilule. Tutvuge tema töödega ja avastage tekstiilide võluv maailm Eesti kunstniku vaatenurgast.

Kärt Ojavee on sirutanud end laiali mitme valdkonna vahel: teatrikülastaja on näinud tema kostüüme muu hulgas näiteks Peeter Jalaka etendustel; terav kõrv tunneb ära klahvpillilöögi unenäolises bändis Pia Fraus; kunstipublikule on ta tuttav oma näituste kaudu ja disainirahvas teab teda eriti hästi, lisaks sellele liigub ta ringi EKA disainiteaduskonnas, juhatades koos Juss Heinsaluga külalisprofessorina magistriõppekava taidestuudiumit.

Kohtume Kärdiga keskpäeval Kopli stuudios, kus meid võtab vastu kolme aknaga ruum, mille keskme on võtnud enda alla üks suur vineerist transpordikast õrna objekti tähistava pokaalimärgi ja ülespoole näitava noolega. See kast reisis tagasi Islandilt, kus toimus hiljuti kunstibiennaal Sequences, teos on kastist välja tõstetud ja seina peale pandud, esiti vaatan, et see on laternlill, mida kodudes vahel kohtab. Seiran seda vaheldumisi aknataguse kase oksastikuga, nad justkui peegeldavad üksteist, Kärt osutab, et jäi töötades vist tõesti aknast välja vaatama. Töö moodustub niidistikust, mille kokkupuutepunktides on väikesed pruunid plönnikesed, mille vormid on võetud Islandi rannaalade leidudelt, täpsemini on need viirukid, mille sees on omakorda klaasist helmed, mis on mõeldud aeglaselt ja etapiliselt tuhaks põlema.

Praegu on Kärdil rahulikum periood, ülikool pole veel eksamisessioonilt naasnud, nii on võimalik rohkem aega stuudios veeta, meile vahetada, koristamist plaanida ja oma tööprotsessi osi arhiveerida. Stuudios valitseb justkui korrastatud kaos, riiulitele on laotud korrapäraselt mulle arusaamatute koodidega mapid ja kastid, aga peagi saavad esialgu mõistetamatud asjad seletuste kaudu selgemaks. Kärt annab mulle katsuda ja nuusutada eri materjale – Islandilt saadetud väikelapsepikkuseid tumekollaseid vetikaid, haha (Somateria mollissima) subtiilseid sulgi –, näitab isesuguseid kudesid ja kootud materjale.

Labane kude

Kärt seletab mulle, et kanga kavandamine nõuab põhjalikku läbimõtlemist ja lõimed vajavad planeerimist: esmalt tuleb lõng kedrata ja siis mõelda, millal mis lõngad ristuvad, mis on nende distants ja tihedus. Ta räägib andunult tehnikatest ja materjalidest, mis mõjub mulle kui huvilisele (ent siiski täielikule võhikule) nakatavalt, katkestan juttu pidevalt, et terminite kohta küsida. Uurin kangastelgi; nii kapi peal olevat väikest kui ka suurt vähemalt sajandivanust tumedast puidust vokki. Lappame materjale, pistan nina erinevalt kootud kangastesse, Kärt libistab näpuga mööda üht neist ning jälgin tähelepanelikult kiudude ja kudede paiknemist. Ühes lõngas on siidi ja kanepikiudu, teise on ta teinud vokiga Islandilt pärit villast. Vaatame üht lõnga lähedalt ja Kärt selgitab: “See, et ta siin niimoodi keerleb, oleneb sellest, kuidas kiud on kedratud. Need on nüansid, millest saavad aru tekstiilikunstnikud või disainerid – tekstiiliga töötades lähed kiu või lähtematerjali sisse algtasandil. See on hea ettevalmistus, et laiemalt materjalide loomisest aru saada.”

Vetikakiudude segu, Jaapanist pärit paberist niit, hobusejõhvist kedratud pael… Kärt räägib näitusest, kus ta tegeles kanga rolli ja tähendustega läbi ajaloo, kangad ise olid valged, ent lõngad, millest need kootud olid, olid eri väärtuse, tähenduse ja kultuuriajalooliste viidetega. Saan tuttavaks igasugu isevärki materjalidega, mille näiteid totsikud ja karbikesed peidavad. Üks kõrgehinnaline materjal, mida mul õnnestub ka peos hoida, on posu haha imeõrnu sulgi, millest suisa õhkub soojust. Suled on Islandi üks oluline ekspordiartikkel ja need on niivõrd väärtuslikud oma mikroanatoomia tõttu, mis muudab need eriti soojaks, ja seetõttu saab neist teha hirmsooje suletekke, patju ja riideid. Inimesed hoolitsevad selle eest, et rebased ei hävitaks lindude pesakondi, linnud tulevad alati samasse kohta pesitsema, vastutasuks jätavad nad rohustesse pesadesse udujaid sulgi, mille hahafarmerid siis pärast lindude äralendamist kokku korjavad.

Kärt näitab mulle Molotovi kokteili tarvis tehtud kergesti süttivat paberi ja lina segust valmistatud kangast. Mõni riie on nii õrn, et sulab keskmise õhuniiskusega keskkonnas olematuks, see on sekundite küsimus, kui kogu asi võib laiali valguda. Kaitseks selle eest on need materjalid pakitud hoolikalt õhukindlatesse karpidesse paberilehtede vahele. Arutleme efemeerse materiaalsuse ja kunsti üle, Kärt räägib sõbrast, kellel on Victoria ja Alberti muuseumis üks skulpturaalne töö, mis laguneb, ja neil on restauraatoritega pikad Zoomi kõned. Mõtleme, kuidas jäädvustada hääbumist ja lagunemist. Kas ja kuidas kaitsta või taastada teost, mis on mõeldud hääbuma?

Meenutan Kärdi tehtud mustaks värvitud rahvarõivakomplekti, mis 2018. aasta Artishoki biennaali raames Balti jaama ootepaviljonis asetses. Must värv muutis tuttavad ja kirevad riided ühtpidi nüüdisaegsemaks, ent tekstuurid ja reljeef jäid alles, muutusid isegi keskseks. Kärdi sõnul huvitas teda teost luues iseäranis rahvus kui konstruktsioon ja see, kuidas rõivastele on omistatud tähendused ja kuidas need teisenevad. “Väga väikesed sekkumised võivad muuta täielikult eseme tähendust,” ütleb ta ning lisab naerdes, et vanaema oli väga mures, et kuidas ikka rahvarõivad võib niimoodi ära värvida.

Undefined Useful Objects

Lähme tagasi kunstiõpingute juurde. Kärt räägib, et käis Kopli kunstigümnaasiumis, kust sai alguse ka Pia Frausi koosseis. Hiljem, kraadiõpingutel andis ta juba nii sõrme kui ka kogu käe disainiharidusele. Vaatleme Anu Põdra kursusel tehtud triptühhonilaadset hoiukarbikest ning bakatöö jaoks valminud gobelääni – mahlakate ornamentide, istuva tüdruku, roosa ja vikerkaarevärvi patsikesteks punutud lakaga ükssarviku ning muutuvas olekus Pokémonidega teost, mida ei oskakski ehk Kärdi praeguse loominguga – vähemalt esialgu – kokku viia. Ükssarvik vaatab tähenduslikult-unistavalt ümmargusse peeglisse. Kui piltvaiba esmaseks mõjutajaks on 15. sajandist pärit mille-fleurs’i stiilis vaipade seeria “Daam ükssarvikuga”, siis juba 20 aastaga, mis on vaiba valmimisest möödunud, on see korjanud endale omakorda korraliku lademe uusi tähenduskihte.

Kui tuleme tagasi muusika juurde, ütleb Kärt, et kunsti ja muusika ühendamine pole enam nii kesksel kohal kui varem, bänd aga muutub ajaga aina tähtsamaks. Selle koosseisu kuuluvad sõbrad, kellest ühega teatakse teineteist lasteaiast saati; nendest inimestest on saanud justkui ajakapsel, kellega koos on mitmeid isiklikke muutumisi läbi tehtud. Liigume raamaturiiuli juurde – Kärt tõdeb mõtlikult, et on mitmed raamatud teistele laenanud, mida tahaks nüüd uuesti lugeda, seega olgu see siin ka kollektiivne meeldetuletus laenatud raamatud nende omanikele tagastada(!) –, lappame etenduste tarvis joonistatud kostüümivisandeid, kiikame ja sirvime riiulil olevaid teoseid, nende hulgast hakkab näppu doktoritöö “Nutitekstiilid interjööris. Aeglaselt muutuvad pehmed ekraanid”, mille taktiilne kaanemuster annab endast aimu ainult puudutades või kindla nurga alt. Oma väitekirja põimis Kärt väga pikaajalise uurimisprotsessi, kus disainiteooria ja -katsetused kohtuvad interaktiivsete nutikate tekstiilidega, ent ta lisab kähku, et muidugi teeks praegu palju asju teisiti. Ta räägib biomimikrist ehk sellest, kuidas me saame õppida mustrite jäljendamist looduselt, seda mimetismi vormi sai proovitud avalikku ruumi ekraani alternatiive luues. Näiteks katsetas ta ideed asetada kangad haigla konteksti, kus need aitaksid looduse aeglaseid mustrilisi liikumisi jäljendades patsientide tervenemist kiirendada. Juttu tuleb tihedast perioodist, mil Kärt käis palju konverentsidel oma tööprotsessist kõnelemas ja luges pärast üht ettekannet ühest blogist, et tema töödest rääkides kasutati sõnapaari “spekulatiivne disain”, millest ta polnud varem kuulnudki. Spekulatiivne disain paikneb kusagil disaini ja kunsti vahepealsel hämaral alal, kuhu asetuvad hästi ka paljud kunstniku määratlemata objektid.

Uinuv veealune vihmamets

Doktoritöö sisukorrast torkab mulle silma sõnatrio “Undefined Useful Objects” – need sõnad ilmutasid end Kärdile kusjuures unenäos. Navigeerime mitme teema vahel, ent tundub, et on kaks katkematut siidiniiti, mis meie jutuajamist läbivad: üheks neist on unetemaatika, teiseks kahtlemata meri. Loorina katab meie vestlusi sügav huvi materjalide vastu.

Kärt viipab käega kuhjale kumjatele moodustistele, mis ripuvad kangastelgede peal. Katsun ja nuusutan ookerkollaseid pikki ribasid, üht neist ääristaks justkui lokkav volang. Need hiiglaslikud lotakad on pruunvetikad (Saccharina latissima), mille islandi kunstnik Katrín Þorvaldsdóttir Kärdile kinkis. Ta jutustab mulle ekspeditsioonidest, kus on tudengite ja uurimisgrupiga käidud, sukeldumisest ja leitu analüüsimisest koos merebioloogidega. Jutust käivad läbi residentuurid, teiste hulgas üks, mis toimus Kanadas ja kus nad töötasid Johanna Ulfsakiga oma töö “Live Streams” kallal. See on üheksa meetri pikkune tekstiil, millesse kootud fiiberoptilised kiud on ühendatud Läänemerelt tulevate andmetega – vaip peegeldab reflektorlõngade ja kiudude kaudu reaalajas merel laksuvate lainete kõrgust ja tuule tugevust. Paljud tööd on väga pikaajaliste protsesside tulemus, nii ka see, ning see raugematu katsetus- ja uurimishimu on innustav.

Aga ikkagi – uni. Kärt räägib korduvalt unenägudest, näiteks ükskord ütles Žižek talle unes, et sõna on relv. “Ma nägin kunagi unes, et tuli üks kunstnik, kelle nimi oli Ando Abju ja kes eksponeeris kõiki mu töid tagurpidi. See oli terve sari unenägusid, mingi kunstnik, kes teeb täpselt samasuguseid töid nagu mina, aga teistpidi.” Toon välja Kärdi teosed Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näituselt “Uneversum. Rütmid ja ruumid”, mis said alguse soovist korjata kokku nende inimeste lood, kes näevad unenägudes helisid. See aga osutus ülikeeruliseks, kuna enamik inimesi unes helisid ei koge. Nii sündiski leierkast, kuhu on perforeeritud biitlite lugu “Yesterday” ja The Police’i “Every Breath You Take”, mida esitatakse üks kord õigetpidi ja teine kord tagurpidi, viidates sellele hüpnagoogilisele ruumile, kuhu pooleldi ärkvelolek paigutub ja mida Kärt oma loomingus läbivalt kasutab. Leierkasti heli võimendav tompjas kõlakoda on Lauri Kiluski 3D-prinditud objekt.

“Võiksin unest lõputult rääkida,” ütleb Kärt ja arutame ta mõtet laiskuse töötuba teha. Stuudio on uniseks hämardunud, sulgeme raudukse ja lähme välja pakase kätte.

Kärt Ojavee on andekas kunstnik, kes suudab tekstiiliga töötades luua ainulaadseid ja sügavaid teoseid. Tema suhe kiududega on intiimne ja läbiv, viies vaatajad otsekui algtasandile, kust kõik algab. Ojavee looming kannab endas sügavust ja tungi uurida materjali olemust. Tema töödes peegeldub oskuslik käsitöö ja loominguline lähenemine tekstiilile, mis muudab tema kunsti unikaalseks ja kütkestavaks. Kärt Ojavee tekstiiliteosed on tõeline vaatemäng, mis inspireerib ja paneb mõtlema materjali enda võimalustele ja piiratusele kunsti loomisel.