Kärp veredopingu kasutamisest: tundsin, et mul on kaks isiksust | Varia

Tervitan kõiki lugejaid Eestis! Kui olete kunagi tundnud, et teil on kaks isiksust, või kui olete kogenud veredopingu kasutamise mõjusid, siis olete kindlasti õiges kohas. Varia artikkel “Kärp veredopingu kasutamisest: tundsin, et mul on kaks isiksust” viib teid sügavamale selle teema keerukustesse ja avab silmad selle salapärase praktika tagamaadele. Olge valmis avastama uusi põnevaid fakte ja mõtteid, mis võivad muuta teie arusaama enda ja ümbritseva maailma kohta.

Sarnaseid ideid on õhku visatud varemgi, kuid Austraalia juurtega ärimehe Aron D’Souza ja ameeriklastest investorite plaan näib olevat mõnevõrra konkreetsem. Praegu loodetakse esimesed mängud korraldada 2025. aastal. Loomulikult tõstatavad sellised võistlused terve rea küsimusi, millele aitas “Spordipühapäeval” vastust otsida Eesti spordibioloog, Eesti Antidopingu juhatuse liige Kristjan Port.

“Sotsiaalsed protsessid omavad alati servajuhtumeid ja kui sport muutub atraktiivseks, hakatakse vaatama, kus rekordid on ja kuidas saaks seda paremini müüa. Nende argumentatsioon ei ole konstruktiivne, pigem vastandav, et antidoping segab sportimist ja nemad teeksid seda paremini. Tegelikkuses hakkaksid ka nemad piire pidama, teame, et liikluses tahavad liiklejad ise, et kehtiks mingid reeglid. See on pigem sotsiaalne reaktsioon,” rääkis Port.

Keskmine kõndimise tempo on umbes 5 km/h, Usain Bolt jooksis oma rekordjooksus parimal hetkel ligi 45 km/h. Hinnatakse, et teoreetiliselt võiks inimene joosta umbes 60 km/h. Kas keelatud ainetega oleks üldse võimalik veel kiiremini liikuda? “Ei,” oli Port resoluutne. “Praegu kasutatakse ka keelatud aineid, et kiiremini liikuda ja seda ei ole saavutatud. 60 km/h on puhtalt teoreetiline, arvatavasti me ei liiguks sellel moel, et sellist kiirust saavutada. Kindlasti keelatud ainetega mingit muud suurt imet ei tekitata. Kui sporti innoveerida, hakkame pigem nägema, et seda hakatakse kombineerima mingite tehniliste liikumisviisidega,” lisas Port.

Tema sõnul ei ole kõigi lubatud võtetega võistlustel osalemisel sportlaste jaoks mingit mõtet ning on mõeldud vaid organiseerijatele kasu teenimiseks. “Nad üritavad teatud mõttes sportlasi ära osta, et tulge, võtke aineid ja tehke seda kõike piiritult, siis maailm muutub paremaks ja spordiliikumine atraktiivsemaks. Ainuke viis raha teenida on pealtvaatajate kaudu ja pealtvaatajatel on teatud ideaalid spordis toimuva suhtes. Kui mõtleme, miks spordis üldse mingid reeglid tekivad; miks jalgpallis käega ei tohi mängida, on see, et mäng oleks võimalikult atraktiivne. Samamoodi on nende ainetega: see ei ole mitte väljaspoolt tekkinud, vaid sportlased ise ütlesid, et sportimine läheb jube ohtlikuks ja kalliks, lepiks kokku, et me seda ei tee. Ega väga palju see pilt teistsuguseks ei muutu,” tõdes Port.

Täiustatud Mängude eestvedajate sõnul on huvi üles näidanud tuhandeid sportlasi, aga avalikult nimesid välja toodud ei ole. Küll astus veebruaris avalikkuse ette Austraalia ujuja James Magnussen, olümpiamedalist ja maailmameister, kes lõpetas suure karjääri viis aastat tagasi. 32-aastane sportlane andis teada, et loodab keelatud ainete toel purustada 50 meetri vabaujumise maailmarekordi. Senine tippmark 20,91 kuulub juba 2009. aastast brasiillasele Cesar Cielole. Magnusseni karjääri parim aeg oli 21,52 ehk pool sekundit aeglasem, kuid sellestki on möödas üle kümne aasta. Mida arvab Magnusseni püüdlustest ujumistreener, endine tippujuja Martti Aljand?

“Tegemist on väga põneva ettevõtmisega, eks ta kindlasti natuke vastuoluline ole. Minu enda arvamus on, et kui kõik toimub lubatud reeglite piirides, oleks ju põnev näha, et kui palju seal varu on,” mõtiskles Aljand Vikerraadioga rääkides. “Ma arvan, et ujumine kaldub pigem puhta spordi poolele. See ei tähenda, et ujujad oleks kuidagi paremad inimesed, aga on seotud sellega, et ujumises ei ole raha nii palju, et suur doping ennast ära tasuks.”

“Ma kardan, et teistel spordialadel oleks rekordeid keelatud ainete toel keerulisem purustada. Ujumises on kindlasti varu – ma usun, et ta saaks sellega hakkama, iseasi, kui kaugele ta tahab neid piire kombata. Seal kindlasti tulevad mingid tervisepiirid ka ette. Minul isiklikult oleks mõlemad tulemused okei: kui ta kõike tehes ei suuda ta seda tippmarki ületada, näitaks see, et inimeses endas on kõik kinni; teisalt, kui ta selle suurelt üle ujuks, näitaks see, et tegemist on valdavalt olnud puhta spordialaga,” lisas Aljand.

Aga mida keelatud ained inimese keha ja vaimuga teevad? Oma kogemust soostus “Spordipühapäevaga” jagama endine murdmaasuusataja Algo Kärp, kes kasutas karjääri lõpuaastatel veredopingut. Mis paneb ühte sportlast dopingut kasutama?

“Saan rääkida endast, olin aastaid teinud pühendunult tippsporti, tulemused olid meedia silmis halvad või keskpärased ja ma ise tahtsin ka paremaid tulemusi. Tahtsin ka kodustele justkui tõestada, et see on seda väärt, et olen pere juurest pikalt eemal,” rääkis Kärp. “Ma ei olnud oma esimese lapse viieaastaseks saamiseni ühelgi tema sünnipäeval kodus, olin võistlustel. See on näide, kus ma ennast inimesena tunnen ennast halvasti: olen kodust eemal, laps kasvab väga palju peamiselt ühe vanemaga ja siis tekib surve, et tahad rohkem tagasi anda. See ei olnud kindlasti mingi rikastumise või kuulsuse soov, vaid enda ja pere jaoks tõestamine.”

“Sportlase jaoks on tervis üldse kõige tähtsam. Miks ma ei otsustanud kohe päevapealt [keelatud võtteid kasutada]: mõtlesin vägagi tervisele ja tahtsin aru saada, et see kuidagi ei mõjuta minu tervist; et kui ma tahan ka järglasi saada, ei mõjutaks see ka seda poolt. Mina kasutasin veredopingut ja saan öelda, et ma ei tarvitanud mingeid muid drooge või lisandeid, manipuleerisin vaid oma verega. Ma ei ole kasutanud dopingut, vaid keelatud võtteid – ütlen seda mitte oma õigustamiseks, vaid see on tervise koha pealt oluline, et ma mingeid lisaaineid enda sisse ei manustanud,” selgitas Kärp.

Endise tippsuusataja sõnul oli veredopingu mõju füsioloogiliselt tuntav, kuid võtete kasutamine jättis vaimselt tõsise jälje. “See on üsna lihtne: kui sa oma verd rikastad, kui seda sulle mingil hetkel juurde pannakse, on see otseselt tuntav. Kestvusaladel on hapniku tarbimisvõime ülimalt oluline ja seda oli selgelt tunda. Minu jaoks oli see väga suur mure ja takistus. See protsess oli kogu aeg ebameeldiv, tundsin kogu aeg, et mul on kaks isiksust. Üldiselt on minu tervis nüüd parem kui sportlaskarjääri ajal, lihtsalt seepärast, et ma ei koorma oma keha nii palju.”

“Vaimsele tervisele jättis see küll väga tõsise jälje. Kui ma ei oleks sellega kunagi välja tulnud – saan küll vaid olekseid öelda – häiriks see mind siiani väga palju. Kõik tuli välja, pärast seda avaldust on järgnevad aastad olnud väga rasked just vaimse poole pealt. Kui mul poleks olnud kõrval nii toetavat pere ja neid sõpru, kes mulle alles jäid, võin ka öelda, et võib-olla mind ka enam täna siin ei oleks. See on iga sportlase jaoks, kes sellisesse kohta välja jõuab, vaimselt ülimalt keeruline,” lisas Kärp.

Niinimetatud Täiustatud Mänge Kärp ei poolda. “Olen ka selle kohta lugenud, loengi seda nii, nagu see oleks mingi raamat, sest ma ei kujuta seda päriselus ette. Ma arvan, et on kuritegelik luua selline võimalus, et nüüd teeme sellised võistlused, tulge osalege ja tehke, mida iganes tahate. See soosib rumalaid inimesi, kes suudavad oma tervise ära rikkuda. See ei ole sportlik ja äge sündmus, vaid tsirkus, kus minnakse väga üle piiride ja mina seda ei poolda,” sõnas Kärp.

Kärp veredopingu kasutamine on tõstatanud olulise küsimuse isikupära ja identiteedi kohta. Paljud inimesed on tunnistanud, et nad tundsid end justkui omavat kahte erinevat isiksust – ühe enne ja teise pärast veredopingu kasutamist. See paneb meid mõtlema sellele, kuidas väline mõjutus võib muuta meie sisemist olemust ning kuidas me defineerime end ja oma identiteeti. Üks asi on kindel – veredopinguga kaasnevad keerukad emotsioonid ja otsused ning see on teema, mis väärib põhjalikku arutelu ja analüüsi.