Kalev Stoicescu: Eesti ja Venemaa õigusabileping tuleb visata prügikasti | Arvamus

2271510h085bt24

Tere tulemast, sõbrad! Täna räägime Eesti ja Venemaa õigusabilepingust ning sellest, miks peaksime selle viskama prügikasti, nagu Kalev Stoicescu soovitab. See leping on olnud pikka aega vastuoluline teema ning sellel on olnud oluline mõju Eesti ja Venemaa suhetele. Stoicescu väidab, et leping ei teeni Eesti huve ning tuleks asendada uue ja tugevama kokkuleppega. Tema arvamus on tekitanud palju arutelu ja poleemikat ning täna uurimegi, miks ta sellist seisukohta võtab. Olge valmis avastama uusi vaatenurki ja mõtteid selle olulise õigusliku küsimuse kohta!

Venemaa usaldusväärsuse totaalne puudumine on täiesti selge ja seetõttu on igati loomulik, et Venemaaga 30 aastat tagasi sõlmitud õigusabileping kuulub tühistamisele, kirjutab Kalev Stoicescu.

Riikidevahelistest õiguslikult siduvatest lepingutest, mis lähtuvad rahvusvahelisest õigusest ja normidest, ei ole kunagi kerge lahti öelda. Selleks peavad olema väga mõjuvad põhjused. Lepingute osapooled on kohustatud neid täitma kuni viimse kehtivuse hetkeni. Üldtuntud ladinakeelne rahvusvahelise õiguse printsiip pacta sunt servanda (lepingut tuleb austada) on riikidevahelise usaldusväärsuse ja õigusele põhineva rahvusvahelise korra alustala.

Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheline õigusabileping ehk leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades sõlmiti 26. jaanuaril 1993. aastal Moskvas. Meenutagem, et see leidis aset ajaloolise, kuid paraku üürikese, umbes kaheaastase perioodi lõppfaasis, kui Venemaa, president Boriss Jeltsini juhtimisel, oli mingilgi määral püüdlemas tõelise demokraatia poole.

Venemaal oli toona kommunistlik partei keelatud ning KGB monstrum Jeltsini poolt tükkideks rebitud. See tegi siis veel noore kagebeelase Vladimiri Putini õnnetuks ja ühtlasi kurjalt ambitsioonikaks. Vene väed olid Eesti pinnal ning lepingut nende täielikuks väljaviimiseks veel polnud.

Õigusabileping jõustus 19. märtsil 1995. aastal. Vene väed olid sunnitud Eestist lahkuma. Tsiviilriietes sõjaväelased askeldasid veel mõned kuud Paldiskis, evakueerides kõike, mida andis ära viia, kui Eesti oli vaba. Venemaa oli aga paraku läbi elanud sügava konstitutsioonilise kriisi ja riigipöördekatse 1993. aastal, mis pani käima protsessi, mis päädis Putini ja “organite” võimule tulekuga 1999. aastal.

Loe rohkem:  Kelli Toss-Kaasik: vajame kiirelt käivitatavaid ja juhitavaid elektrijaamu | Arvamus

“Kahe- ja mitmepoolsed lepingud lähevad paratamatult ajaloo prügikasti, kui need enam ei toimi.”

Ajaloolise tausta meenutamine on oluline, sest ajas muutuvad rahvusvahelised olud selgitavad mistahes riikidevaheliste lepingute sõlmimise ja lõpetamise vajadust. Kahe- ja mitmepoolsed lepingud lähevad paratamatult ajaloo prügikasti, kui need enam ei toimi, eelkõige ühe või mitme osapoole usaldusväärsuse täieliku kadumise tõttu. Nii on lood ka Eesti ja Venemaa vahelise õigusabilepinguga.

Putini Venemaa on järjest ja üha jämedamalt rikkunud rahvusvahelist õigust, mis päädis täiemahulise kallaletungiga Ukrainale 24. veebruaril 2022. Kreml taotleb sisuliselt džungliseadusele põhinevat maailmakorda, milles õigus on alati ja üksnes kõige tugevamal, kes ühtlasi peab pääsema mistahes vastutusest, vaatamata tema korda saadetud karjuvatele kuritegudele.

Venemaa usaldusväärsuse totaalne puudumine on täiesti selge. Ei valmista mingeid raskusi tuua välja kümneid ja sadu näiteid, mis tõendavad idanaabri kuritegelikkust ja valelikkust. Lisaks valitseb Venemaal üha enam Põhja-Koreale sarnanev totalitaarne kord, mille puhul ei maksa rääkida inimõigustest ja -vabadusest ega õigusriigist. Seetõttu on igati loomulik, et Venemaaga 30 aastat tagasi sõlmitud õigusabileping kuulub tühistamisele.

Me oleme moraalselt ja poliitiliselt kohustatud seda tegema. Ei maksa siiski arvata, et see tekitab tulevikus märkimisväärseid praktilisi probleeme, mida varem pole olnud. Venemaa käitumine ei sõltu mitte kuidagi õigusabilepingu kestmisest või selle lõpetamisest. Ühtlasi pole abi sellest, kui Eesti või tema liitlased osutavad mistahes lepingute rikkumisele Venemaa poolt. Agressor jätkab samas vaimus ja tal jääb enda arvates õigust ülegi.

In conclusion, it is clear that Kalev Stoicescu believes that the legal assistance agreement between Estonia and Russia should be discarded. His opinion is based on the lack of cooperation and trust between the two countries, as well as Russia’s track record of not honoring such agreements. Stoicescu’s arguments highlight the complex and strained relationship between Estonia and Russia, and the need for a reevaluation of legal cooperation between the two countries. Ultimately, his opinion raises important questions about the future of legal relations between Estonia and Russia.

Loe rohkem:  Jüri Tiidemann: ettevõtlus välist ja sisemist sõda korraga ei võida | Arvamus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga