Johanna Rannik. Balti Tantsu Platvormi päevik | Teater

2313945hd0fdt24

Welcome to the vibrant world of Johanna Rannik, a talented Estonian dancer and choreographer who has captured the hearts of audiences across the Baltics. Her diary, “Balti Tantsu Platvormi päevik | Teater,” offers a unique glimpse into the creative process behind her captivating performances. Join us as we explore the passion, dedication, and artistry that make Johanna Rannik a true force in the world of dance. Get ready to be inspired and enthralled by her incredible talent and vision.

Vastupidi mu senisele arusaamale ei ole Balti Tantsu Platvorm tavaline festival. Ennemini on see laadalaadne showcase ja tutvumisüritus tantsuteatri professionaalidele. Iga riigi kohta valitakse programmi kolm lavastust ja pitch’idel tutvustavad end igast riigist viis etenduskunstnikku või kollektiivi. Mõneti on nad seega visiitkaart – esitlevad, mis riigis viimase kahe aasta jooksul nüüdistantsumaastikul toimunud on. Biennaali korraldavad kordamööda Leedu Tantsuinfo Keskus, Läti Tantsuinfo Keskus ja Sõltumatu Tantsu Lava. Viimase kutsel ma ametliku kriitikuna Riiga sõitsingi. 

Eestist valis komisjon välja Sveta Grigorjeva “Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada”, Netti Nüganeni “Müüt: päeva äärel” ning Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi “Cowbody / Oh wow, it’s you!”; lühiettekanded pidasid Valeria Januškevitš, BET Project (Fine5 Tantsuteatriga seotud rahvusvaheline kollektiiv), Johhan Rosenberg, Unholy Trinity ning Liisi Hint ja Maria Ladopoulos. Infomassiiv! Ehkki armastan tantsu kui kunsti ja liikumisvormi, on tantsuteater olnud minu jaoks tänini küll ligitõmbav, ent tundunud nagu asustatud maa, kus olen olnud külaline. Liiatigi ei ole ma arvanud, et tean tantsust piisavalt, et seda kommenteerida või selle kohta kriitikat kirjutada. Avastasin aga, et see žanr on väga palju laienenud ja avanenud.

Neljapäev, 08.02.

Pika bussisõidu järel Riias väljudes vaatab vastu kulunud betoonhall sovetiporno, mis paneb hindama Tallinna bussijaama selle varjualuste platvormidega. Teen mõttes märke, et esimene baltimaalasi ühendav kultuurilüli on kaamos, mis on igal pool samasugune. Bussijaamast veidi eemaldudes on talvine Riia armas, ehkki selle avastamiseks aega pole – iseenesest on see kiitus festivali korraldajaile, kuna programm on mõnusalt sisutihe. Mõne tunni pärast saan kokku kaaskorrespondendi Lisanna Lajaliga, kes on minust mõned tunnid kauem festivaliõhku hinganud. Metaprogrammi täna ei koge, küll aga õnnestub vanalinnas uurida Tšehhovi Teatri kava. Plaanis on muu hulgas “Robins Huds” ja “Hamlets”. Saame mõlemad esimese koguse läti nalju süsteemist välja.

Reede, 09.02.

Festival algab õdusa ja tuttava noodiga, sest esimene lavastus on Sveta Grigorjeva “Tantsud, mille saatel…”. Turvaline ja visuaalselt lummav ruum juhatab festivalimelusse soojalt sisse – keha saab loa poolunne vajuda, mõtet hoitakse samas sotsiaalse ärksuse lainel. Eks tõuse feministliku teatri puhul esile küsimused, kuivõrd on esindatud nii üksikprobleemide kui ka süsteemse rõhumise intersektsionaalsus ning kel on õigus rõhutud gruppide nimel kõnelda, ent “Tantsude” dramaturgia on õnneks teadlik ja tundlik, nagu on seda ka pastellmuusade liikumine. 

Järgnevad “A Duet” Leedust ja “FrostBite” Lätist ehk vastavalt festivali üks kõige tantsusemaid ja üks kõige teatraalsemaid lavastusi. “A Duet” rõhutab tantsuteatri traditsioone ja ajalugu, tuues lavale kolmveerand tundi kestva helitu balleti. Jõud ja füüsiline vastupidavus, mida tants inimestelt nõuab, on siin väga toorelt nähtaval. “FrostBite”, mis on Jette Loona Hermanise osaluse tõttu tegelikult väikestviisi Eesti-Läti collab, õigustab festivali programmis olemist eeskätt “näita nüüd külalistele seda oma tantsu” stiilis kulminatsiooniga. Kusjuures, sellist halvavalt maksimalistlikku trip hop’i võiks teatris rohkem olla. Tegu on ilmselt festivali parima näitega sellest, kuidas etenduskunst ja tantsuteater üha rohkem ühte sulavad. Kas see piirialade kaotamine ja individuaalsuse ähmastumine tuleb žanritele kasuks või mitte, tekitab eravestlustes vastakaid arvamusi. Näib, et tantsuteater vajab rohkem ühiseid ruume, kus neid küsimusi arutada.

Loe rohkem:  Tallinna Linnateatri lavale jõuab prantsuse absurditeatri võtmetekst | Teater

Festivali armsal lühikesel avatseremoonial rõhutatakse soovi Balti tantsukogukonna ühtsuse järele, mis on ka Balti Tantsu Platvormi üks eesmärk. Kokkuhoidmise olulisust tuuakse muidugi esile ka läbi rahvusvahelise poliitika läätse. Hakkan mõtlema, et olen ka ise pigem põhja ja lääne kui Baltimaade kultuuri mullis toimetanud. Eks ole Eestigi seni oma identiteeti sinnapoole suunanud; Läti ja Leedu tunduvad paljuski sarnasemad. Seda toredam on, et nii teatris kui ka kirjanduses (tervitus Balti noorte talvekoolile) Baltimaid jälle äratatakse.

Laupäev, 10.02.

Minu tugisambaks on saanud automaat, mis annab ühe euro eest väga normaalset flat white’i, topsisuppi ning soojendab ise võileibu üles. Iga valiku juurde kuvatakse suurelt ka selle kaloraaž, aga seda õpib silm kiirelt ignoreerima. 

Savitolmusele Netti Nüganeni “Müüdile” järgnevad huvitaval moel järjest festivali ebameeldivaim etendus ja eredaim elamus. Esmalt läti lavastaja-koreograaf Līga Ūbele “Untitled Movement Lecture”, mis tõlgendab John Cage’i rütmistatud kõnel põhinevat kompositsiooni “Lecture on Nothing”. Teksti keskmes on arvopärtlik vaikuse tähendusrikkus; vähemalt selle loen ma saatetekstist välja. Kui aga selline tekst lavale tuua, ei saa eeldada, et tühjus = teeme võimalikult vähe. Olenemata taotlusliku kasinuse ideest käib Cage sõnadega ümber väga täpselt – see, et viis etendajat viiskümmend minutit eri tempodes ühe seina äärest teise kõnnivad, ei hakka minimalismi egiidi all automaatselt kõnetama. Tavaliselt ei häiri mind teatris aeglane tempo, pikad pausid ja korduvus, aga üle pika aja olin ma saalis tõtt-öelda päris närvis. Väga huvitav oleks näha minimalismi olemuse efektset ületoomist valguskujundusse või koreograafiasse, mis ei toetuks lootusele, et mõjuks piisab väga algeline olemisest. Kahjuks sai see sisutühjus kinnitust kunstnikuvestlusel, kui asjaosalised rääkisid lavastuse inspiratsioonist stiilis “meri on vaikne, aga ütleb mõnikord nii palju”. 

Lukas Karvelise “Yet Another Day in Paradise” on selle järel justkui kohviubade nuusutamine – lööb meeled klaariks ja tekitab tunde, et oh-õnnis-hetk-oh-viibi-veel. Laval on meisterlik plastilisus, intiimsus ja siirus, mis tabab armastust kui nähtust oma tragikomöödias palju paremini, kui mina seda siin kirjeldan. Liiatigi on tegu LGBTQ+ looga, mis ei jäta ruumi sellealasele ambivalentsusele. Festivali parim avastus. Olen suur fänn. Come to Estonia. 

Pühapäev, 11.02.

Isiklik programm algab täna hiljem kui ette nähtud – sotsiaalne patarei ja ärevustase vahetasid omavahel energiaid. Kohalike tantsijatega jääb seega speed-date’imata, aga lõviosa päevast on niikuinii veel ees. Läti etenduskunstnikud Erik Eriksson ja Krišjānis Sants loovad lavastuses “Vērpete” (eesti keeli “keeris”) dünaamilise kaksikigiliikurina omalaadse ruumi, millesarnast festivalil ei enne ega ka pärast ei kohta. Rahvatantsuelemente põimides keerlevad nad pidevalt kontaktis olles saali keskel, publik seisab nende ümber. Turvaliselt seina ääres seismine muutub aga ruttu võimatuks, sest inimspinner sunnib massi pidevalt teelt eest, ent võluv harmoonia ja kergest ohutundest tingitud kohalolu on sellegipoolest nauditavad. Muidugi on publikul valik sellest mängust mitte osa võtta, enamik jääb aga siiski etendajate elava organismi aktiivseks osaks. Laivmuusikaga etendus sai lausa marulise aplausi, mis mind küll veidi üllatas, kuna trajektoor ja ainiti korduvad liigutused jõudsid etenduse lõpuks juba pähe kuluda.

Loe rohkem:  Kuressaare Teater otsib uut juhti | Teater

Avastasin leedu etenduskunstniku Grėtė Šmitaitė, kes on Sõltumatu Tantsu Lavalgi üles astunud. Tema kõigest mõnekümneminutiline sutsakas “Cracks” tõestas, et ka ülikompaktsesse lavastusse saab kokku panna hea dramaturgia, õrnuse ja klounaadielemendid. 

Festival lõppeb nii, nagu algas – eesti teatri noodil, lavastusega “Cowbody / Oh wow, it’s you!”. Mõneti kummaline, kuna Eesti oli 2022. aasta biennaalil niigi peoperemees, nii et “läti raamid” tunduks programmis loogilisemad. Kahtlen aga ka selles, kas “Cowbody” oli just parim asi, millega festival lõpetada, kuna mõne külastaja suust kuuldud “see pole ju tants isegi” on siingi üsna omal kohal. Publikus tekitas etendajate tegevus, eriti pikk batuudistseen, nihelemist ja nõutust (esireas istuvad eakamad tantsijad tundusid suisa pahased). Ohutu, armsa laivmuusikaga ja publikus elevust tekitanud “Vērpete” sobinuks lõpetuseks paremini. 

Esmaspäev, 12.02.

Ütlesin kõigile järelpeol suure suuga, et minu buss läheb alles kell 12, ja hommikul ärgates vaatas piletilt muidugi teine kellaaeg vastu. Tunnen end minutid enne check-out’i jopet selga ajades nagu tõsielusarjas osaleja, kes peab enne kella kukkumist fuajeesse tulema, kui on leidnud selle õige. Päriselu on antiklimaatilisem, elu armastuse asemel sain õigeaegsuse eest auhinnaks (omafinantseeringuga) taksosõidu bussijaama.

Tagasiteel oli mul aega mõelda, kui ebaproportsionaalselt vähe saab tantsuteater nii kajastust kui ka rahastust. Praeguseks ei ole tantsuteatril enam ammu sellist elitaarset aurat nagu varem ning ligipääsetavuse ja kaasamise nimel tehakse pidevat tööd. Tajun, kui vähe ma tegelikult ikka veel nüüdistantsust tean – suureks takistuseks on selles olnud aga mu enda uskumus, et ma ei saaks piisavalt aru või et see on “kinnine klubi”. Tegelikult pole vaja mingit valgustust, et inimkeha liikumist vaadata. Mis muutuks, kui koolid käiks paar korda sõnateatri asemel tantsulavastusi vaatamas? Või kui tantsuasutustel oleks rohkem ressurssi kutsuda siia rohkem silmapaistvaid välisetendajaid? Plaane, mida asutused tahaksid ellu viia, et kogukonda elavdada ja laiematki kultuurivaldkonna mõttekaaslust luua, on palju – ja need pole tegelikult kaugeltki mitte utoopilised. Küll aga oleks aeg, et missioonitundele pandaks alla toekam õlg.

In conclusion, Johanna Rannik’s “Balti Tantsu Platvormi päevik | Teater” provides a unique and insightful look into the world of dance and theater in Estonia. Her detailed documentation of the Balti Tantsu Platvormi (Baltic Dance Platform) offers a glimpse into the creativity and passion of Estonian artists. Rannik’s writing not only showcases the exceptional talent in the country but also highlights the importance of platforms like the Baltic Dance Platform in promoting and celebrating the arts. This journal serves as a valuable resource for those interested in Estonian culture and the performing arts.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga