Jana Toom: Euroopa on oma liitlase pantvang | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Jana Toom, Euroopa Parlamendi liige ja endine Eesti poliitik, on viimastel aastatel pälvinud suurt tähelepanu oma arvamuste ja seisukohtade tõttu Euroopa Liidu suhtes. Tema avaldused on tekitanud nii pooldajate kui ka vastaste seas tuliseid arutelusid. Tema sõnavõtud on jaganud rahvast ka Eestis, sütitades kümneid inimesi nii toetama kui ka kritiseerima. Kui soovid teada saada, miks Jana Toom on öelnud, et Euroopa on oma liitlase pantvang, siis loe edasi ja osale aruteludes!

Euroopa Liidul tuleb mõelda ka oma kaitsele juhuks, kui armastatud liitlane USA meid hülgab, kirjutab Jana Toom.

Oleme Ungari pärast palju kära teinud. Kas Ungari blokeerib Euroopa abi Ukrainale või mitte? Ja isegi kui mitte, siis milliseid privileege nad selle eest nõuavad? Millise piirini saab Budapest Brüsselit šantažeerida?

Nagu selgus, oli kära asjata: hiljutisel tippkohtumisel nõustus Viktor Orbán pärast kasvatuslikku vestlust Saksamaa ja Prantsusmaa liidritega kõigega. Euroopa Liidus osatakse veenda. Ükskõik kui palju keegi oma väikeses Euroopa ühiskorteri toakeses ühendust ka sõimab, ühisköögis täidavad kõik reegleid.

Sellest, kust tegelikud probleemid võivad tulla, räägitakse palju vähem. Nüüdseks on Ukrainast ja Euroopa Liidust sisuliselt saanud mõlema suurima liitlase, USA, pantvangid. Ameerika sisemiste jõujoonte ja ebakõlade pantvangid. Novembris toimuvad USA-s presidendivalimised, mille taas, nagu kaheksa aastat tagasi, võib võita Donald Trump. Vähemalt praegu on küsitlused seda kinnitanud.

USA valimistest sõltub palju

“Trump ähvardab mitte ainult lõpetada ukrainlaste abistamise, vaid ka NATO-st lahkuda. Et kui midagi juhtub, kaitske ennast ise.”

Trump ei hooli Euroopa sõjast üldse, kuid ta on valmis seda täiel rinnal ära kasutama. Ta on Ukrainale abi andmise vastu, mitte ainult sõjalise, vaid ka humanitaarabi andmise vastu. Tema arvates on see Ameerika maksumaksjate raha raiskamine ja ei saa öelda, et niisugune seisukoht mõnegi jänkist maksumaksja südames poolehoidu ei leiaks. Trump ähvardab mitte ainult lõpetada ukrainlaste abistamise, vaid ka NATO-st lahkuda. Et kui midagi juhtub, kaitske ennast ise.

Nii said suhted Euroopaga ja abi Ukrainale USA demokraatliku partei eesli ja vabariikliku partei elevandi vahelise võitluse teguriteks. Demokraadid olid juba sunnitud vabariiklastega kompromissi otsima ja tundub, et nad leidsid selle, sidudes Ukrainale antava abi (60 miljardit dollarit) ühte kobarasse kõige muuga, alates abist Iisraelile (24 miljardit dollarit) ja Taiwanile (viis miljardit dollarit) kuni “piiri tugevdamiseni” (20 miljardit dollarit). Viimane meede puudutab Trumpi armastatud piiri USA ja Mehhiko vahel ehk sealse müüri parandamist, illegaalsete immigrantide väljasaatmist ja palju muud.

Trump ei olnud niisuguse kompromissiga rahul ja ta tegi selle pihuks ja põrmuks. Hiljuti ütles esindajatekoja spiiker vabariiklane Mike Johnson, et Iisraeli abistamise üle tuleks korraldada eraldi hääletus. Ukrainale jääksid seega tühjad pihud. President Joe Biden vastas seepeale, et blokeerib ka abi Iisraelile. Vaid jumal teab, kui kauaks demokraadid ja vabariiklased niimoodi pusklema jäävad, aga mida lähemale valimistele, seda aktiivsem on pusklemine. Isegi kui abi Ukrainale heaks kiidetakse, pole mingit garantiid, et Trump pärast presidendiks saamist kõike ei muuda.

Bideni toetajad hoiatavad, et kui USA lõpetab Ukraina abistamise, võidab Venemaa mõne kuu või isegi nädala pärast. Ma ei ole militaarekspert, kuid usun, et kui Ukraina, kes vajab tänavu pelgalt ellujäämiseks 34,5 miljardit eurot, ei saa USA-lt kolmandikku sellest summast, võib Venemaa tõesti võitma hakata. Euroopa Liit ei suuda puudujääki katta isegi siis, kui seda väga tahta, meil pole niisugust raha, meie 50 miljardi euro suurune pakett on mõeldud neljaks aastaks.

Peame ise tugevad olema

Mis siis saab? Must stsenaarium oleks see, et ukrainlased on sunnitud leppima alandava rahuga. Enne seda aga valgub EL-i tohutu Ukraina põgenike voog ja me ei saa neid vastu võtmata jätta. Majanduslik olukord EL-is halveneb ja koos sellega ka poliitiline olukord. Oht Balti riikidele ja Poolale muutub reaalsemaks.

Donald Trump, olles kaval ärimees, kasutab kriisi vilju ära ja hakkab “Ameerikat taas suureks muutma”, sest vaatamata Kremli retoorikale ei ründa Venemaa kohe kindlasti USA-d. Kohane on meenutada, et Ameerika jäi ka Teise maailmasõja ajal neutraalseks kuni hetkeni, mil teda ründasid jaapanlased.

See on hirmutav stsenaarium ega pruugi tingimata teoks saada. Võib-olla võidab Biden. Või algab Lähis-Idas juba enne USA valimisi suur sõda ja koos sellega globaalne naftakriis. Olukord ei sisenda optimismi kuskil. Fakt on see, et EL üksi Ukrainat oma abiga välja ei vea ning samal ajal valitseb rindel stagnatsioon, millel pole lõppu näha. Euroopal tuleb mõelda ka oma kaitsele juhuks, kui armastatud liitlane meid hülgab.

Me ei saa USA sisepoliitikaga midagi ette võtta. Küll aga on võimalik midagi ette võtta EL-i sisepoliitikaga ja seda oleks pidanud juba ammu tegema. Nimelt peame arendama oma strateegilist autonoomiat, investeerima oma kaitsesse ja mitte lootma liitlasele, kes homme ei pruugi olla ei sõber ega vaenlane, vaid lihtsalt suvaline kutt.

In conclusion, Jana Toom’s article sheds light on the complex dynamics of Estonia’s relationship with the European Union. She argues that Estonia’s reliance on the EU as a key ally comes with risks, especially in the face of internal conflicts within the EU. Toom’s perspective highlights the importance of Estonia navigating its role within the EU with caution and strategic foresight. Ultimately, her article serves as a reminder of the complexities and challenges that come with being a member of the European Union, and the need for Estonia to be vigilant and proactive in safeguarding its interests within the Union.