Jan Trei: ka omavalitsuste ja valitsuse vahel on usalduskriis | Arvamus

Tuntud poliitik Jan Trei on viimasel ajal rõhutanud, et Eesti omavalitsuste ja valitsuse vahel on tekkinud usalduskriis. Tema sõnul on otsuste tegemisel ja ressursside jaotamisel puudu läbipaistvus ning omavalitsustel on liiga vähe võimu oma piirkondade arengu üle otsustada. Trei sõnul tuleb muuta suhteid omavalitsuste ja valitsuse vahel ning anda kohalikele omavalitsustele rohkem otsustamisõigust ja ressursse. Tema seisukoht on tekitanud palju arutelu ning on saanud nii toetust kui ka vastuseisu.

ETV saates “Impulss” arutati õpetajate streigi üle ja muuhulgas jäi kahetsusväärselt kõlama süüdistus kohalike omavalitsuste suunas, et omavalitsused on peidus ning nende häält ei ole kuulda. Ajal, mil riik on hariduspoliitika juhtinud sügavasse kriisi, kahjuks ka usalduskriisi, jätkub vastutuse ja süü üksteise peale veeretamine.

Haridusminister Kristina Kallase katse oma katteta lubaduste täitmist omavalitsuste süüks ajada luhtus 2023. aasta sügisel, aga nüüd näidatakse taas näpuga omavalitsuste suunas ning püütakse neid kaasa tõmmata Eesti haridustöötajate liidu ning haridus- ja teadusministeeriumi töötülisse. Tekkinud segadus on ühiskonnas suur ja seda ka õiguslikus vaates.

Omavalitsuste hääl streigi teemadel

Riiklik lepitaja võttis 2023. aasta sügisel menetlusse haridustöötajate liidu ning haridus- ja teadusministeeriumi vahelise kollektiivse töötüli õpetajate 2024. aasta töötasu alammäära osas, mis kinnitab selgelt, et õpetajate palgakasvu eest vastutab eelkõige valitsus. Kohalikud omavalitsused ei ole töötüli osapool ning ei saa sellesse sekkuda.

Väljakuulutatud tähtajatu streik on selle töötüli tulemus, sest valitsusega ei ole jõutud kompromissile. Haridustöötajate sõnum on, et poliitiliste lubaduste eest tuleb võtta ka vastutus. See on õige ja väga ühemõtteline sõnum.

Siinkohal osutaks tähelepanu “pisiasjale”, et kohalikud omavalitsused kui õpetajate olulised tööandjad unustati enne ebarealistlikke lubaduste koalitsioonilepingusse kirjutamist sootuks ära ning kohalikud omavalitsused ei ole alla kirjutanud koalitsioonilepingule ega andnud õpetajatele katteta lubadusi.

Haridusminister käis möödunud aasta 12. detsembril Eesti linnade ja valdade liidu volikogu koosolekul, kus rääkis haridusleppest, ,,hariduse pikast plaanist”, õpetajate palgast, karjäärimudelist ning koolivõrgu korrastamisest. Minister tegi ettepaneku, et omavalitsused tuleksid nende teemade läbirääkimistel võrdse osapoolena laua taha.

Kutse õpetaja töötasu ja töötingimuste kollektiivlepingu läbirääkimistele on ministeeriumi tulnud, kuid volituste saamine võtab minimaalselt kaks kuud aega, sest oma esindajatele annavad volitusi volikogud. Praegu on selge see, et omavalitsused ei jõua etteantud ajaraamis oma esindajaid nendele läbirääkimistele saata.

Samal ajal peab märkima, et kohalikud omavalitsused ja üleriigiline omavalitsusliit on küll nõus tulema pika plaani aruteludele, kuid on jäänud segaseks, millised on ootused kohalikele omavalitsustele, kui raha ja seadused tulevad n-ö ülevalt?

Kui haridusminister ei ole valitsuselt saanud mandaati sõlmida pikaajalist kokkulepet õpetajate palgaküsimuses, siis tuletame meelde, et mandaati volikogudelt vajavad ka omavalitsuste esindajad ning ei ole garanteeritud, et volitusi küsima minnes need küsijale ka antakse.

Teisalt tekib jällegi küsimus, kas mandaadi saanu saab võtta volikogude nimel üle eelarveaasta valla- ja linnavolikogudele rahalisi kohustusi? Kas see ei mõjuta omavalitsuste finantsautonoomia põhimõtet, eriti kui arvestada keerulist ja ebakindlalt olukorda majanduses, mis mõjutab maksude laekumist ja tulubaasi nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste eelarvele.

Kui saates “Impulss” jõuti tõdemuseni, et õpetajate ja valitsuse vahel on usalduskriis, siis peame tõdema, et ka omavalitsuste ja valitsuse vahel on usalduskriis. Meil puudub õiguskindlus isegi selles osas, et riigi lubatud õpetajate palgatõus jõuab omavalitsusteni korrektselt, täismahus ja õigeaegselt. Puudu oleva 5,35 miljoni euro käskkirja, mis on mõeldud valitsuse 2024. aasta kinnitatud alammäära maksmiseks, pole minister veel allkirjastanud.

Ministri käskkirjaga raha eraldamise õigusliku küsimuse on tõstatanud riigikontrolör Janar Holm. Riigieelarve kontrolli erikomisjon saatis 17. jaanuaril 2024 peaministrile kirja, milles palub järgida 2024. aasta riigieelarve seadust ning riigieelarve raamseadust ja juhinduda munitsipaalkoolide pidamiseks antava toetuse jagamisel riigikontrolli märgukirjast.

Selline segadus ei tekita usaldust kohalikes omavalitsustes, mille kogemused näitavad, et ülesandeid tuleb muudkui juurde ning riigi poolt ülesande täitmiseks kaasa antavast lisarahast tihtilugu ei piisa ja omavalitsused peavad oma vahenditest ressursse juurde leidma.

KOV-id ootavad selgeid ettepanekuid, sisulist arutelu ja kaasamist

Omavalitsused soovivad valitsuselt selget vastutust, konkreetset tegevuskava ja sisulist arutelu. Nad vajavad riigi selget nägemust hariduspoliitika kujundamises.

Omavalitsuste ootus on alustada arutelusid haridus-ja teadusministeeriumiga koolivõrgu korrastamise üle. Peame vaatama suurt pilti üleriigiliselt, rahastusmudeleid, rahvastiku demograafilisi liikumistrende ning tegelema koolivõrgu mõjuanalüüsidega. Riigi toetusmeetmed on kindlasti abiks haridusvõrgu korraldamisel, aga mitte sellises loogikas, et riik annab raha ja meelitab koole sulgema.

Oluline on leida omavalitsustele sobivaimad lahendused ning oluline on, et ei sekkutaks kohaliku omavalitsuse haridusautonoomia küsimusse. Haridusvaldkond on tundlik ja oluline omavalitsuse ülesanne, ikka selle ülla eesmärgi nimel, et Eesti rahvas oleks haritud.

Kui valitsus ja ministeerium tahavad, et koolipidaja päriselt vastutaks, siis peaks riik omavalitsusi usaldama ja andma raha tulubaasi. Ootame toetust omavalitsustele ja koolijuhtidele, et kaasajastada iganenud töö- ja palgakorraldust, soovime näha, mida riigikoolides on probleemide lahendamiseks tehtud, ja parimate praktikate jagamist.

Paraku on laiem regionaalpoliitiline mõõde kõigi nende vaidluste puhul täiesti kaduma läinud. Ühe ministri aetav regionaalpoliitika ujub teisele ministrile ja tema aetavale hariduspoliitikale vastuvoolu.

“Ja nüüd antakse omavalitsustele hoop segaste signaalidega haridusvaldkonnas. Nii ei saa jätkata.”

Tundub, et tervikpilt ei tundu enam riigi tasandil oluline olevat. Ühelt poolt soovitakse ajada robinhoodilikku regionaalpoliitikat, kus nn rikastelt omavalitsustel võetakse ja vaesematele jagatakse (koolikohtade loomine ja õpetajate leidmine on suur väljakutse eelkõige tulukamatele omavalitsustele, kus elavad noored pered), samal ajal on suur segadus üldhooldusreformi osas, sest omavalitsuste eelarvetest haukab see tublisti suuremad summad, kui riigi arvutused näitavad (seda ilmestab ka fakt, et mitmed omavalitsused on riigi vastu läinud kohtusse), ja nüüd antakse omavalitsustele hoop segaste signaalidega haridusvaldkonnas. Nii ei saa jätkata.

Oleme varem öelnud ja ütleme seda uuesti, et omavalitsustel ja Eesti linnade ja valdade liidul on valmisolek teha valitsusega koostööd ja leppida kokku tulevikku vaatavates lahendustes, kui meid koheldakse tõsiseltvõetavate partneritena. 

Õpetajate palkade tõusuks vajaliku kümne miljoni euro leidmine on poliitiliste valikute küsimus. Omavalitsuste arusaamine on see, et riik peab täitma oma lubadusi ja kohustusi. Kui koalitsioonilepinguga lubatakse ühele ühiskonnagrupile teatud privileege ja palgatõusu, siis sellega peabki riik tegelema ja lahendused leidma, mitte veeretama need kohalikele omavalitsustele.

In conclusion, Jan Trei’s article sheds light on the trust issues between local governments and the Estonian government. The lack of trust and cooperation between the two levels of government is concerning and hinders the progress and development of the country. It is crucial for both parties to address these issues and work towards building a stronger relationship based on mutual respect and cooperation. Only through open communication and collaboration can Estonia overcome the current trust crisis and move towards a more efficient and effective governance system.