Ivo Felt: isegi kui kõik komponendid on olemas, võib film ebaõnnestuda | Film

Tere tulemast Eestisse! Ivo Felt on tuntud Eesti filmiprodutsent, kes on loonud mitmeid maailmatasemel filme. Tema sõnad “isegi kui kõik komponendid on olemas, võib film ebaõnnestuda” avavad ukse filmimaailma keerukale ja ettearvamatule olemusele. Felti sõnul võib kõikide elementide ideaalne kokkusobitamine ometi viia eesmärgini, kus film ei suuda publikut kõnetada. See on meeldetuletus sellest, et edu saavutamine nõuab rohkemat kui lihtsalt õigete koostisosade kokkusobitamist, nõudes ka kirge, loovust ja sügavat inimlikkust. Tema looming pakub vaatajatele unustamatuid kogemusi ja paneb mõtlema filmikunsti sügavamale tähendusele.

Saates “Kultuuristuudio. Arutelu” arutlesid filmiprodutsent Ivo Felt ja stsenarist Martin Algus eesti kirjandusklassika kinolinale seadmise üle ning nõustusid, et maailma on sellega keeruline vallutada.

Film ja kirjandusteos on oma loomult küllaltki erinevad meediumid, mis nõuavad autorilt žanrispetsiifilist lähenemist. “Filmis sa pead terviku looma teiste vahenditega, selles on omad reeglid, oma rütm, oma struktuur,” rääkis Algus. “Kui ma ise töötan, siis ma loon selle filmi struktuuri kõigepealt, võtan raamatust küll teemad ja tegelased, ja siis hakkan tagantjärgi raamatust sisse panema asju. Kui lihtsalt hakata üritama raamatust vaba käega filmi kirjutada, siis ei jõua mitte kuskile sellega,” kinnitas stsenarist.

“Filmikeel on ikka hoopis teine keel, ta muutub tihtipeale raamatuga võrreldes kergemaks ja ta on mängulisem võib-olla. Tal ongi täiesti teised reeglid ja teistsugune lähenemine,” rääkis Felt. “Kui sul on raamatus nelja lehekülje pikkune monoloog, mis kirjanduslikult on huvitav ja sa loed seda mõnuga, oled tegelase peas, siis filmis jääb sellest alles võib-olla kolmesekundiline vaade põllule või aknast välja,” tõi Algus välja.

Alusel/põhjal/ainel/inspireeritud

Publik ootab raamatul põhinevatest filmidest tihti selle ümberjutustust. “Sellist asja, et kõik lugejad ühehäälselt heaks kiidaks, et see on nüüd kõige parem versioon, seda ma ei usu, et on võimalik. Ma ise ei lähe sellise ootusega vaatama, kuna ma tean, et need on nii erinevad tööd ja vormid – kuidas teha filmi ja kirjutada raamatut. Selle kujutluse vastu, mis mul peas on, niikuinii keegi ei saa. Seda ootust võiks vähendada juba eos. Kui sa tuled filmi vaatama, siis see pole päris see, mida sa ette kujutasid,” sõnas Algus.

Alguse arvates poleks ka mõtet üldse filmi tehagi, kui see peaks olema raamatuga identne. “Nii võetakse filmitegijalt kui kunstnikult ära igasugune loomerõõm ja võimalus ennast väljendada. Siis see muutub lihtsalt mingiks raamatuillustratsiooniks ja ta ei saavuta mingit omaette kvaliteeti. Filmi autor, režissöör, stsenarist – ükskõik, kes selle projektiga seotud on – nemad tahavad luua oma asja, ükskõik, et see põhineb mingisugusel varem kirjutatud teosel. Heal juhul ta saavutab oma kvaliteedi, aga selleks ongi vaja loomevabadust.”

Tanel Toom üritas enda “Tõe ja õiguse” adaptsiooniga jääda võimalikult tekstitruuks. “Tanel tegi täpselt samamoodi, ta võttis raamatu ette ja pani paika need põhilised biidid ja hakkas selle peale ehitama lugu, loomulikult väga palju välja jättes. Sellega läks aastaid enne kui sellest sai peaaegu kolme tunni pikkune film, kust tegelikult on väga palju asju võrreldes raamatuga välja jäänud,” rääkis Felt.

Klassika kinolinale

Kirjandusklassika põhjal tehakse Eestis viimasel ajal päris palju filme. See ei tähenda aga seda, et kirjandusel põhinevatele filmidele oleks kergem rahastust saada. “See on täiesti tavaline, et me saame rohkem ei-sid kui jaa-sid, see käib selle asju juurde. Ma ei usu elus, et Eesti Filmi Instituut selle järgi otsustab, kas film põhineb millelgi või ei põhine. Nad on oma otsustes väga vabad, neutraalsed ja minu meelest ka väga õiglased,” sõnas Felt.

Arutleda võib selle üle, kas EFI peaks filmide rahastamisel eelistama Eesti ainest. “Meil sellist kohustust ei ole filmitegemisel, aga siin võib diskuteerida ja mõelda, kas meil peaks olema sellist rahvuslikku lähenemist filmitegemisele. Samas filmikunst on nii lai asi, et võib-olla ei ole vaja seda niimoodi piiritleda” sõnas Felt. Algus nõustus, et seda ei peaks piiritlema. “See tekitab omamoodi veidra olukorra, kus tekib jälle liikumine mingis suunas ja lõpuks ei kontrollita enam, mis see kvaliteet on. Praegu on kõik ühel pulgal, kui nad tulevad oma projektiga,” sõnas ta.

Eesti ainesega on aga maailma kontekstis keeruline täiesti tippu jõuda. “Kui me teeme oma väikeses keeles filme, siis me ei pruugi ilmtingimata sellega kõikidesse maailmanurkadesse jõuda, kuigi me tahaksime ju tegelikult,” märkis Felt. “Võib-olla on lihtsam välismaal mingisuguse kaasaegse eesti filmiga, mis räägib praegusest hetkest. On tehtud osavalt, võib-olla väikeste vahenditega, aga nii, et tal on ka mingi visuaalne kvaliteet,” pakkus Algus.

“Kui me teaksime täpselt, kus see eduvalem on, siis me teeks ainult neid filme, mis võidavad festivale ja toovad kohutavalt palju inimesi kinno. See selle asja nii maagiliseks ja kohutavalt põnevaks teeb. Meil ei ole mitte mingisugust kindlust. Kui me paneme kõik need komponendid sinna sisse ja isegi kui raha on piisavalt, võib see asi ebaõnnestuda ja see on väga huvitav,” sõnas Felt.

Allikas:
“Kultuuristuudio. Arutelu”, intervjueeris Maarja Vaino

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Ivo Felti seisukoht, et isegi kui kõik filmi komponendid on olemas, võib film siiski ebaõnnestuda, on tõsi ning oluline meeles pidada. Filmi edukus sõltub mitmetest teguritest, sealhulgas režissööri visioonist, näitlejate talentidest, stsenaariumi kvaliteedist ja tehnilisest teostusest. Oluline on leida õige tasakaal erinevate tegurite vahel ning pühenduda sellele, et luua lõpuks meeldejääv ja haarav filmielamus publikule. Ebaõnnestumised võivad olla osa protsessist ning õpetlikud kogemused, mis aitavad järgmistel projektidel paremini edasi liikuda.