Ivo Felt: eestikeelse filmiga kõikidesse maailmanurkadesse ei jõua | Film

2310552h4ca8t24

Ivo Felt is a pioneering figure in Estonian cinema, determined to showcase the beauty and talent of his country through film. With a passion for storytelling and a commitment to producing quality content, Felt has created a name for himself in the global film industry. His dedication to promoting Estonian culture and creativity has earned him a strong following both at home and abroad. Join us on a journey into the world of Ivo Felt, where the power of Estonian cinema reaches every corner of the globe.

Saates “Kultuuristuudio. Arutelu” arutlesid filmiprodutsent Ivo Felt ja stsenarist Martin Algus eesti kirjandusklassika kinolinale seadmise üle ning nõustusid, et maailma on sellega keeruline vallutada.

Film ja kirjandusteos on oma loomult küllaltki erinevad meediumid, mis nõuavad autorilt žanrispetsiifilist lähenemist. “Filmis sa pead terviku looma teiste vahenditega, selles on omad reeglid, oma rütm, oma struktuur,” rääkis Algus. “Kui ma ise töötan, siis ma loon selle filmi struktuuri kõigepealt, võtan raamatust küll teemad ja tegelased, ja siis hakkan tagantjärgi raamatust sisse panema asju. Kui lihtsalt hakata üritama raamatust vaba käega filmi kirjutada, siis ei jõua mitte kuskile sellega,” kinnitas stsenarist.

“Filmikeel on ikka hoopis teine keel, ta muutub tihtipeale raamatuga võrreldes kergemaks ja ta on mängulisem võib-olla. Tal ongi täiesti teised reeglid ja teistsugune lähenemine,” rääkis Felt. “Kui sul on raamatus nelja lehekülje pikkune monoloog, mis kirjanduslikult on huvitav ja sa loed seda mõnuga, oled tegelase peas, siis filmis jääb sellest alles võib-olla kolmesekundiline vaade põllule või aknast välja,” tõi Algus välja.

Alusel/põhjal/ainel/inspireeritud

Publik ootab raamatul põhinevatest filmidest tihti selle ümberjutustust. “Sellist asja, et kõik lugejad ühehäälselt heaks kiidaks, et see on nüüd kõige parem versioon, seda ma ei usu, et on võimalik. Ma ise ei lähe sellise ootusega vaatama, kuna ma tean, et need on nii erinevad tööd ja vormid – kuidas teha filmi ja kirjutada raamatut. Selle kujutluse vastu, mis mul peas on, niikuinii keegi ei saa. Seda ootust võiks vähendada juba eos. Kui sa tuled filmi vaatama, siis see pole päris see, mida sa ette kujutasid,” sõnas Algus.

Loe rohkem:  Raiko Puust: animatsioonimaailm on Aasia dikteerida | Film

Alguse arvates poleks ka mõtet üldse filmi tehagi, kui see peaks olema raamatuga identne. “Nii võetakse filmitegijalt kui kunstnikult ära igasugune loomerõõm ja võimalus ennast väljendada. Siis see muutub lihtsalt mingiks raamatuillustratsiooniks ja ta ei saavuta mingit omaette kvaliteeti. Filmi autor, režissöör, stsenarist – ükskõik, kes selle projektiga seotud on – nemad tahavad luua oma asja, ükskõik, et see põhineb mingisugusel varem kirjutatud teosel. Heal juhul ta saavutab oma kvaliteedi, aga selleks ongi vaja loomevabadust.”

Tanel Toom üritas enda “Tõe ja õiguse” adaptsiooniga jääda võimalikult tekstitruuks. “Tanel tegi täpselt samamoodi, ta võttis raamatu ette ja pani paika need põhilised biidid ja hakkas selle peale ehitama lugu, loomulikult väga palju välja jättes. Sellega läks aastaid enne kui sellest sai peaaegu kolme tunni pikkune film, kust tegelikult on väga palju asju võrreldes raamatuga välja jäänud,” rääkis Felt.

Klassika kinolinale

Kirjandusklassika põhjal tehakse Eestis viimasel ajal päris palju filme. See ei tähenda aga seda, et kirjandusel põhinevatele filmidele oleks kergem rahastust saada. “See on täiesti tavaline, et me saame rohkem ei-sid kui jaa-sid, see käib selle asju juurde. Ma ei usu elus, et Eesti Filmi Instituut selle järgi otsustab, kas film põhineb millelgi või ei põhine. Nad on oma otsustes väga vabad, neutraalsed ja minu meelest ka väga õiglased,” sõnas Felt.

Arutleda võib selle üle, kas EFI peaks filmide rahastamisel eelistama Eesti ainest. “Meil sellist kohustust ei ole filmitegemisel, aga siin võib diskuteerida ja mõelda, kas meil peaks olema sellist rahvuslikku lähenemist filmitegemisele. Samas filmikunst on nii lai asi, et võib-olla ei ole vaja seda niimoodi piiritleda” sõnas Felt. Algus nõustus, et seda ei peaks piiritlema. “See tekitab omamoodi veidra olukorra, kus tekib jälle liikumine mingis suunas ja lõpuks ei kontrollita enam, mis see kvaliteet on. Praegu on kõik ühel pulgal, kui nad tulevad oma projektiga,” sõnas ta.

Loe rohkem:  Kollaažfilm "Varblane, mitte kanaarilind" valiti Ann Arbori filmifestivali võistlusprogrammi | Film

Eesti ainesega on aga maailma kontekstis keeruline täiesti tippu jõuda. “Kui me teeme oma väikeses keeles filme, siis me ei pruugi ilmtingimata sellega kõikidesse maailmanurkadesse jõuda, kuigi me tahaksime ju tegelikult,” märkis Felt. “Võib-olla on lihtsam välismaal mingisuguse kaasaegse eesti filmiga, mis räägib praegusest hetkest. On tehtud osavalt, võib-olla väikeste vahenditega, aga nii, et tal on ka mingi visuaalne kvaliteet,” pakkus Algus.

“Kui me teaksime täpselt, kus see eduvalem on, siis me teeks ainult neid filme, mis võidavad festivale ja toovad kohutavalt palju inimesi kinno. See selle asja nii maagiliseks ja kohutavalt põnevaks teeb. Meil ei ole mitte mingisugust kindlust. Kui me paneme kõik need komponendid sinna sisse ja isegi kui raha on piisavalt, võib see asi ebaõnnestuda ja see on väga huvitav,” sõnas Felt.

Allikas:
“Kultuuristuudio. Arutelu”, intervjueeris Maarja Vaino

Kokkuvõttes võib öelda, et Ivo Felt on loonud mitmeid edukaid eestikeelseid filme, mis on võitnud rahvusvahelist tunnustust. Kuigi eestikeelse filmi levik on piiratum kui inglisekeelse filmi oma, on Felti tööd suutnud jõuda ka välismaa publikuni ning meelitada tähelepanu Eesti filmikunstile. Tema pühendumus ja kirg filminduse vastu on teinud temast olulise tegija Eesti filmimaastikul ning loonud aluse uuele põlvkonnale filmitegijaid. Võime kindlad olla, et Ivo Felti panus Eesti filmikultuuri jätkub ka tulevikus.

See sissekanne postitati aastal Film. Lisa järjehoidja püsilink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga