Inimese laiskuse taga võib end peita hoopis psüühikahäire | Psüühika

Tere tulemast Eestisse! Kas teadsite, et inimese laiskuse taga võib tegelikult peituda psüühikahäire? Psüühikahäired on sageli alahinnatud ning nende mõju inimeste igapäevaelule võib olla väga suur. Eestis on see teema eriti oluline, kuna vaimse tervise toetamine on siin väga oluline. Psüühikahäiretega inimeste mõistmine ja toetamine on üks meie ühiskonna prioriteete, sest igaüks väärib võimalust tervisliku ja õnneliku elu elamiseks. Tule avastama Eesti mõistlikku ja kaasavat suhtumist vaimse tervise küsimustesse ning kogeda meie kaunist ja mitmekülgset kultuuri.

Viimaste uuringute järgi esineb aktiivsus- ja tähelepanuhäiret ehk ATH-d neljal kuni kaheksal protsendil lastest ja kolmel kuni viiel protsendil täiskasvanutest. Kliiniline psühholoog Inga Grinberg nentis, et häire sümptomeid peetakse sageli pelgalt laiskusemärgiks, mis võib viia vaimsete probleemide süvenemiseni.

Laiema avalikkuse ette on jõudnud ATH kolme tunnuse kaudu: inimesel esineb tähelepanupuudulikkus, hüperaktiivsus ja impulsiivsus. “Nende sõnade taga peitub lihtsamas keeles öeldes see, et inimesel on häiritud eneseregulatsioon. See on funktsioon, mille abil planeeritakse eesmärgistatud tegevusi, õpitakse probleeme lahendama ja töödeldakse infot ehk juhitakse oma eesmärgistatud tegevusi justkui oma isikliku juhtimispuldiga, mille nimi on eneseregulatsioon,” selgitas ta “Vikerhommikus”.  Kui eneseregulatsiooni võimekus on väiksem või suuremas osas puudub, siis inimesel on väga raske igapäevaeluga toime tulla. “Võib-olla tuumsümptom on emotsioonide regulatsioon: inimesel on raske ennast tegevustes juhendada,” ütles Grinberg.

Ta tõi näite, et osad inimesed vajavad nägemiseks prille. “Kujutame ette, et inimesel ei ole nägemiseks prille, aga ta mõistab, et eakaaslastel on midagi, mille abil nad saavad hakkama. Temal aga ei ole, seega ta on terve päeva udus ega saa sageli ise ka aru, mis tal viga on,” kirjeldas Grinberg. Kui inimene saab ATH diagnoosi ja ravimi, on see võrreldav prillide saamisega. “Suhkruhaigel on vaja insuliini ja meil ei teki kunagi küsimust, miks ta seda vajab. ATH puhul on aga sageli küsimus, kas ikka läheb tarvis, äkki tal pole ikka nii halb,” rääkis Grinberg ühiskonna suhtumisest.

Eestis on seni olnud rõhk pigem laste diagnoosimisel. Psühholoog rääkis, et poiste puhul paistab ATH rohkem silma kui tüdrukutel. “Tüdrukud on sageli rohkem hädas tähelepanupuudulikkusega kui hüperaktiivsuse ja impulsiivsusega. See tähendab, et nad on terve päeva nii-öelda oma udus ja mitte keegi ei pane seda tähele,” lausus ta.

Grinbergi sõnul saavad tüdrukud sageli alles gümnaasiumis olles esimest korda aru, et midagi on valesti. Sel ajal kasvab järsult nii vaimne kui kehaline koormus.  See on tihtipeale esimene kord, kui tüdrukud märkavad, et neil kulub võrreldes eakaaslastega õppimise peale rohkem aega. Sageli on nad ka väsinud ja tahaksid päeval magada. “Nad ei kurda, sest neile tundub, et nad on laisad. Seda neile ka väga sageli öeldakse, et pinguta rohkem ja siis nad põlevad läbi,” rääkis ta.

Grinberg pani südamele, et laiska inimest ei ole tüübilt olemas. “Kui te ikkagi tulete lapsevanemana korduvalt mõttele, et mul on laisk laps või teil lähevad lapsega suhted käest, sest ta kogu aeg hilineb või midagi on tegemata, siis lapsed ei tee kunagi midagi selleks, et vanem oleks rahulolematu. Laps on alati see, kes püüab viimase hinge või ressursi raasuni ennast aidata,” sõnas ta.

Grinbergi arvates tuleb ka lapsevanemast aru saada. Kui vanem näeb, et asjad on tegemata, ümbrus on segamini, laps järjepidevalt unustab asju maha, siis reageeritakse lapse suunas. “ATH on selline eripära justkui minu ees oleksid prillid, aga ma ei näe neid,” sõnas ta.

ATH-d diagnoositakse lastel ühtmoodi, täiskasvanutel teistmoodi. Häire diagnoosimine on Grinbergi sõnul ka küllaltki keeruline, sest nõuab väga palju taustainfot ja meeskonnatööd. Vahel võetakse ühendust nii vanavanemate kui ka õpetajaga, et saada aru, kuidas laps käitub erinevates keskkondades. Kui vähegi võimalik, tuleks häire tema sõnul diagnoosida lapseeas , sest siis ei ole veel tekkinud sellega tihti kaasuvaid probleeme. Näiteks sõltuvuskäitumisi, mis on ATH puhul tavapärased.

Grinberg rääkis, et uuringute järgi saavad praegu diagnoosi sageli 30. eluaastates inimesed. “Inimene on tavaliselt juba 12 aastat psühhiaatrilises süsteemis ringelnud ja abi otsinud. Teinud kõik endast oleneva ja saanud väga palju muid diagnoose. Ta võtab erinevaid ravimeid, näiteks antidepressante, rahusteid, mis tõmbavad teda veel rohkem allapoole, sest ta saab ju aru, et midagi temaga toimub, aga ta ei tea, mis toimub,” kirjeldas ta.

Esimesed märgid lapse ja nooruki puhul on sageli uneprobleemid: nad ei jää õhtul hästi magama. Sageli on ATH inimesed öökulli tüüpi ja hommikul ärkamine on neile raske. Õhtul kiputakse ka hiljem magama minema, sest neil on õhtune energia väga suur.

Kui tavainimesel on kell seitse ärkamise etapp, siis ATH inimeste jaoks on kell seitse justkui kella kolmene öine une etapp. “Kujutage ette, et kogu aeg peate kell kolm tõusma, sest teised inimesed tõusevad. Aju on täiesti teistsuguses tsoonis ja siis hakkab tekkima üleväsimus, nad kipuvad hiljaks jääma, asju edasi lükkama, sest neil on raske protsessi algatada ja selles püsida, neil on raske end motiveerida,” kirjeldas Grinberg.

Kokkuvõttes võib öelda, et psüühikahäire võib esineda inimese laiskuse taga. On oluline mõista, et laiskus ei pruugi alati olla pelgalt motiveerimise puudumine, vaid see võib olla seotud ka psüühikahäiretega nagu depressioon või ärevus. Seega on oluline olla empaatiline ja mõistev nende suhtes, kes võivad võidelda selliste psühikahäiretega ning pakkuda neile vajalikku tuge ja abi. Samuti on oluline märkida, et enesehooldus ja vaimse tervise eest hoolitsemine on võtmetähtsusega, et aidata neil, kes võivad kannatada psüühikahäirete all.