Ingrid Vetka: kas kõigi tudengite kõrgkooliaastad mööduvad vaesuses? | Arvamus

Kas kõigi tudengite kõrgkooliaastad mööduvad vaesuses? Ingrid Vetka tõstatab julge küsimuse Eesti ühiskonna hädade ja noorte kogemuste kohta haridustee ajal. Ülikooliõpingud võivad olla kurnavad mitte ainult intellektuaalselt, vaid ka majanduslikult. Artiklis jagab Vetka oma isiklikke kogemusi ning pakub välja lahendusi, kuidas vähendada üliõpilaste vaesust ning toetada noorte haridusteed. Kas ülikool peaks olema vaid privileegsete jaoks või peab teadmistepagas olema kõigile kättesaadav? Selles arvamusloos avab Vetka olulise arutelu vajadusest ühiskondlikust võrdsusest ja noorte tulevikust Eestis.

Selleks, et karjääripöörajad ja koolinoored endiselt haridustee jätkamise võimalikkust näeksid, peavad kõrgkoolid olema üha paindlikumad oma õppekavades, aga ka toetusmeetmetes, kirjutab Ingrid Vetka.

Kõrgharidusreformi eesmärgiks oli tagada kõrghariduse kättesaadavus ning toetada tudengite õpiteed kõrgkoolis, et nad teeksid minimaalse ajaga maksimaalse tulemuse, st õpiksid täiskoormusel, lõpetaksid nominaalajaga ja suunduksid võimalikult kiiresti tööturule nii-öelda maksumaksja raha tagasi teenima. 

Privileeg pühendada oma kõrgkooliaastaid vaid õppimisel on kahjuks siiski vähestel, et mitte öelda rikastel. Reaalsus on aga järgmine: Eurostudenti viimase uuringu tulemustest ilmneb, et 70 protsenti Eesti tudengitest töötab õpingute kõrvalt ja seda ennekõike selleks, et katta oma elamiskulusid. 

Ühest küljest peegeldab see seda, et Eesti õppurid on vastutustundlikud täiskasvanud, kes majandavad iseseisvalt, perekonnast sõltumatult. Kuid suurel töö- ja õppekoormusel on siiski ka oma varjukülg: õpingud katkestatakse, konkurentsivõime tööturul väheneb ja veelgi kurvem on statistika, mis kirjeldab vaimse tervise probleeme tajuvate üliõpilaste osakaalu viiekordset kasvu viimase kuue aasta jooksul. 

Millele raha kulub?

Eesti üliõpilaste keskmised väljaminekud on ühes kuus 1023 eurot1, vaatame, millele see raha kulub.

Keskmine üürikorteri maksumus2 Tallinnas on 15€/m². Üliõpilased on leidlikud ja kokkuhoidlikud ning jagavad nii üüripindu kui ka kulusid, aga elukallidus aina kasvab. Niisiis võtame arvesse, et koos kommunaalkuludega võib sõltuvalt piirkonnast elamine tudengile maksta minimaalselt 350-450 eurot kuus.

Minimaalne toidukorvi maksumus oli statistikaameti3 andmetel 2022. aastal ühes leibkonnas 128 eurot. Taas, üliõpilased on leidlikud ja loovad ning suudavad ka 2023. aasta hinnatõusude taustal kiirnuudlitest erakordselt veenva makaroniroa kokku keeta, kuid mugavusest tellivad endale kulleriga siiski toitu ka koju, seega arvestame tudengi igakuiseks toidukuluks keskmiselt 200 eurot kuus. 

Lisaks on keskmisel üliõpilasel kulud, mis tagavad kahesuunalise suhtluse digimaailmas. Piiramatu internet, Spotify ja Netflix paketid, OpenAI premium pakett ning kulutused kõikvõimalikeks treeninguteks ja meelelahutuseks. Igakuine kulu ühe üliõpilase kohta võib vabalt olla 250 euro ringis. Võtame siin aluseks minimaalselt sada eurot kuus. 

“Heaolus järeleandmisi tehes tulevad kokkuhoidlikumad neist ehk toime ka 600 euroga kuus, kuid see on tõesti väga askeetlik lähenemine.”

Arvestades juurde veel aastas tekkivad ootamatud lisakulutused, näiteks transpordile või tähtpäevadele, võimegi üldistavalt väita, et keskmiselt peab üliõpilane arvestama igakuiste elamiskulude tarvis kuni tuhat eurot, et õppida Eesti suurlinnas. Heaolus järeleandmisi tehes tulevad kokkuhoidlikumad neist ehk toime ka 600 euroga kuus, kuid see on tõesti väga askeetlik lähenemine ning mis hinnarallile pikalt vastu ei pea.

70 protsenti Eesti üliõpilastest töötab semestri vältel 

Töötamine on selgelt seotud üliõpilaste vanusega. Mida vanemad on üliõpilased, seda rohkem on nende seas ka töötavaid üliõpilasi. Kui kuni 19-aastaste üliõpilaste töötamine on alla keskmise (44 protsenti töötab), siis 25–29-aastastest töötab juba 80 protsenti.

Lisaks sellele, kas üliõpilased töötavad, on oluline silmas pidada ka töötamisele kuluvat aega. Eesti kõrgkoolide üliõpilased, kes ei tee semestri vältel tasustatud tööd, kulutavad õppetööle keskmiselt 35 tundi. Töötavate üliõpilaste nädalakoormus on oluliselt kõrgem, sest neil kulub õppetööle 31 tundi, kuid lisaks teevad nad tasustatud tööd keskmiselt 28 tundi nädalas, mistõttu on nende üldine koormus lausa 59 tundi nädalas. Sellise karmi statistika annab meile haridus- ja teadusministeeriumi tellitud uuring Eurostudent 8. Mida järeldada? 

Kas tõesti olemegi kõrghariduspoliitikaga jõudnud “nokk kinni, saba lahti” olukorda, et tudeng peab pidevalt valima rahateenimise ning õppetööst puudumise vahel?

Tegelikult usun, et nii lootusetu olukord igas valdkonnas ei ole. Mitmetele erialadele võimaldavad kõrgkoolid juba motiveerivaid eristipendiume, mis aitavad paremal juhul isegi poole eelpool kirjeldatud keskmistest kuludest katta. Teine pool kuludest jääb aga siiani õhku, ehk kas tudengi või teda toetava pereliikme kanda.  

Selleks, et karjääripöörajad ja koolinoored endiselt haridustee jätkamise võimalikkust näeksid, peavad kõrgkoolid olema üha paindlikumad oma õppekavades, aga ka toetusmeetmetes.

Sisekaitseakadeemia nimel saan öelda, et aitame jätkuvalt haridusteed jätkata ka vaesemate perede lastel. Näen aasta-aastalt, kuidas tasuta söök, elamispind või õpiedukusest sõltumatud rahalised toetused on üha olulisemad mõjutajad karjäärivalikute tegemisel ning kavatseme seda jätkata nii kaua, kuni Eesti turvalisuse ekspertide järelkasvu vajadus püsib. Koolidel aga soovitan vaadata seda, kuidas hoida tulevase tudengi fookust maksimaalselt õpingutel ja vähem baasvajaduste katmisel. 

Kõrghariduse omandamine peab olema kõigile kättesaadav ning ideaalis peab kõrghariduspoliitika teenima kõigi Eesti elanike huvisid ning toetama Eesti ühiskonna toimetulekut tervikuna. Et kõikidele kõrghariduse õppekavade üliõpilastele peaks tagama riiklikult samasugused hüved, seda ma ei arva, kuid erialadel, millest sõltub meie riigi ja ühiskonna toimetulek ja jätkusuutlikkus, neil kindlasti.

Kuidas hinnata, millised erialad peavad olema riiklikult toetatud? See on arutelu, mida peaksime kõrghariduse tuleviku kujundamiseks pidama.  

3 Statistikaamet. Toidukulutuste arvutamise alus on arvestuslik minimaalne toidukorv (2400 kcal ööpäevas). Sinna kuuluvad toiduained, mis katavad inimese igapäevase toit- ja mineraalainete ning vitamiinivajaduse, nii et ei tekiks tervisehäireid.

In conclusion, Ingrid Vetka brings to light the financial struggles that many students in Estonia face while pursuing higher education. Her article sheds light on the harsh reality that a significant number of students experience financial hardship and live in poverty during their time at university. It raises important questions about the accessibility and affordability of higher education in Estonia. It is crucial that policymakers and educational institutions take into account the economic challenges that students face and work towards creating a more inclusive and supportive environment for all students. This issue warrants further attention and action to ensure that all students have an equal opportunity to thrive in their academic pursuits.