Indrek Lillemägi: olen väikesest peale melanhooliat nautinud | Kultuurisaated

Tere tulemast! Inglise keeles “Indrek Lillemägi: I’ve enjoyed melancholy since childhood” on kultuurisaade, mis tutvustab Eesti kaasaegse kunsti armastatud tegelast – Indrek Lillemäge. Selles saates avab Lillemägi oma loomingulist protsessi ja kirgatust melanhoolia teemal. Olles üks Eesti tuntumaid kunstnikke, on tema looming mõjutanud paljusid ning see saade annab võimaluse saada aimu tema sügavast kunstniku hingest. Liituge meiega, et avastada Lillemägi maailma ja tema armastust melanhoolia vastu.

Katrin Viirpalu uues kultuurisaates “Elamus”, kus tuntud eestlased jagavad oma elu meeldejäävamaid kultuurielamusi, oli sel nädalal külaliseks Pelgulinna riigigümnaasiumi direktor Indrek Lillemägi, kelle jaoks on melanhoolia emotsionaalne kogemus, mida koolijuht kunstist ja kultuurist otsib.

Ilukirjandus

Esimese elamusena tõi Lillemägi välja mälestuse sellest, kuidas ta luges esimest korda Emil Tode ehk Tõnu Õnnepalu teost “Piiririik”. “See oli üks esimesi hästi kehalisi lugemiskogemusi. Mäletan, et oli hästi päikesepaisteline ja ere päev. Oli pärastlõunane aeg ja ma vajusin vahepeal unne. Ega ta ei ole väga seikluslik. Väga poeetiline tekst. Siis ärkasin jälle üles ja lugesin edasi. Olin justkui une ja ärkveloleku vahepeal. Samas see romaan räägibki piiri peal olekust. /…/ Kuidagi see romaani reaalsus ja minu kehaline olemine Tartu diivanil sulasid nii ühte,” meenutas Lillemägi.

Kuigi teose ilmumisest on täna möödunud juba üle 30 aasta ning Lillemägi luges ülikoolis kirjandusteadust õppides ka Õnnepalu teose kriitikat, siis esimene lugemiskogemus oli peaaegu täiesti kontekstivaba. “Selles mõttes lugesin ikka puhast tekist. Romaani ilmumise ümber toimunud melust ei teadnud ma mitte midagi,” ütles Lillemägi. Pärast seda kogemust tutvus Lillemägi ka kogu varasema Õnnepalu loominguga ja hiljem jõudis ka luuleni. Oma bakalaureusetöö kirjutaski Lillemägi Vana-Testamendi taustadest Tõnu Õnnepalu luules.

Piiri teematikat tajus Lillemägi nüüd tagasi mõeldes noore gümnasistina esimesi iseseisvaid reise ette võttes ka vana ja uue Euroopa vastanduses. Lisaks oli see mingit sorti murdekohaks ka Lillemäe iseenese-otsingutel. “Samad küsimused, mida peategelane romaanis küsib, et kes ma siis olen. Pidetuse tunne, mis hilisteismelistel on väga tavaline. Justkui on tunne, et ma ei kuulu kuhugi. /…/ See ei ole vale tunne, aga on kohal elu pöördepunktides nagu hiline teismelise iga seda on, kus on korraga lapselikkus ja mingit sorti ootus olla juba täiskasvanu. See piiripealne tunne on kohal,” tõdes Lillemägi.

Seda elamust saatis ka melanhoolia, mida Lillemägi on enda sõnul väikesest peale nautinud. “See on midagi, mida ma olen natukene isegi otsinud. Temas ongi mingi piiripealne olek koos. Rõõmu ja kurbuse ja kire sellesama pidetuse segu. Kui ma olen kunstist emotsionaalset kogemust otsinud, siis mingit sorti melanhooliat,” rääkis Lillemägi.

Muusika

Muusikasoovitusena juhib Lillemägi tähelepanu ansambel Vennaskonna albumile “Vaenlane ei maga”. “Ühelt poolt on Vennaskonnas olemas see sama melanhoolia, aga Vennaskond viib ka tagasi sellesse aega, kui “Piiririik” ilmus. “Vaenlane ei maga” ilmus 1994. aastal, kui mina olin viie-aastane. Mul on mälestus, kuidas me sõitsime hommikul isaga autoga lasteaeda ja isa pani selle kasseti mängima,” meenutas Lillemägi ning lisas, et kõige paremini on tal meeles müstilisemad ja dramaatilisemad lood.

Lasteaia aegadest jäi ansambel Lillemäe elu saatma. Teismeeas külastas ta kõige rohkem just Vennaskonna kontserte, käis uhkelt ringi Vennaskonna t-särgiga ning kleepis isegi Põlvas kontserdiplakateid, et kontserdile tasuta sisse saada. Kui täna küsitakse Lillemäelt, mis tema lemmikmuusika on, siis see olekski punk-muusika.

Maalikunst

Kui Lillemägi hakkas hilisteismelisena hääletades mööda Euroopat kolama, siis üks esimesi uitamisi viis Viini, kus kustumatu mälestuse jättis näitus Austria ekspressionisti Egon Schiele töödega. “See oli mingisugune metsik vabaduse tunne, mida ma kogesin. Kontekst mõjutabki, kuidas sa lähed vaatama. Hilisteismelisena, üksi, jõuad sinna suurde vana Euroopa linna. Sealt edasi olid kõikide mu edaspidiste reiside põhilised sihtkohad kunstimuuseumid. See avas minu jaoks oskuse või soovi muuseumit külastada,” meenutas Lillemägi.

“Toona mõjus Schiele kunst transgressiivsena. See käivitas mingit sorti õõva või vastikust. See ei olnud mingi mugav asi mida vaadata või klassikalises mõttes ilus. Õpetaski hindama seda sorti kunsti, mis käivitab, mis ei jäta ükskõikseks. Võib öelda, et punk-muusikaga on sama. Seal ei ole mingit klassikalist ilu, aga see käivitab mingid tunded ja emotsioonid,” selgitas Lillemägi.

Luule

Luule-elamusena toob Lillemäe välja ühena paljudest Lauri Sommeri kogu “K. L. ja N.”. Suhe Lauri Sommeri luulega kasvas koolidirektori sõnul osaliselt välja ka Õnnepalu-armastusest. “Sommeri poeetiline tunnetus aitas mind hästi palju tagasi oma juurte avastamise juurde. Ma ei mõtle sugupuu uurimist, aga selle teadvustamisele, et mida minu setu juurde tähendavad või viis mind ka paljude vestlusteni minu nüüdseks lahkunud vanaemaga. /…/ See, kuidas Sommer oma juuri otsis ja oma vaaremade vaibamustreid ja laulujuppe selgitas, kompis ning käsitles tekitas väga suure huvi ka selle vastu, kust minu pere lood tulevad,” selgitas Lillemägi. Need lood aitavad omakorda tegeleda ka pidetuse tundega.

Sommerit lugedes hakkas Lillemägi ka ise kirjutama ning kirjutaski oma vanavanaisast ühe pika poeemi. Oma ema isast, kellega Lillemägi ise kohtunud pole, kandis ta rahakoti vahel ka pilti. “Need lood temast said mulle eeskujuks. Lood, kuidas ta 1930. aastatel setumaa suurtalu peremehena andis ühtviisi kätt ja vaatas silma nii teisele suurtalu peremehele kui ka saunalisele,” kõneles Lillemägi.

Sommer on Lillemägi juhatanud paljude kultuuriavastusteni nii kirjanduses kui ka muusikas. “Üks artist, keda ma regulaarselt kuulan on Nick Drake, kes on üks peategelasi Sommeri “Kolme üksiklase” raamatus, Uku Masingu ja Sommeri enda vaarema kõrval. Sommeri kirjutatu on mind väga mõjutanud,” tõdes Lillemägi.

Teater

Teatrielamusena tõi Lillemägi välja teatri NO99 viimase etenduse “NO30 Kihnu Jõnn”. “Ma ei saa öelda, et see “Kihnu Jõnn” ise mulle nii meeldejääv oli, aga see tunne, kui etendus lõppes ja publik püsti seisis. See valdas nii lavalolijaid kui publikut. Joosti lavale kallistama, omavahel kallistati, pisarad voolasid, õhus oli selline kohmetus. Mulle tundus, et lavalolijad ka ei osanud olla. Samal ajal olid seal ümberringi kuldsed lindid, mis oli absurdne vastuolu. Justkui tähistati, aga samas oli selles kõiges traagika või tunne, et midagi väga olulist on lõppenud,” meenutas Lillemägi.

Lillemäe sõnul oli see eriti mõjus, sest teatrit NO99 tehti tema hinnangul täiega. “See ei olnud selline üheksast viieni projekti. See oli elustiil. Seda tehti täiega. See oli suhetevõrgustik, see oli elu. /…/ Mulle on alati kultuuri juures meeldinud see, kui ma näen seal seda tegemise või olemise kirge. Kui see ei ole midagi ükskõikset,” selgitas Lillemägi.

In conclusion, Indrek Lillemägi’s exploration of melancholy in his art and music is a thought-provoking and introspective journey. His ability to find beauty and joy in melancholy is a testament to his artistic talent and emotional depth. Through his work, he encourages us to embrace our emotions and find solace in the bittersweet moments of life. Lillemägi’s ability to express the complex emotions of melancholy is both relatable and inspiring, making him a significant figure in Estonia’s cultural landscape. His work serves as a reminder that embracing all aspects of our emotions can lead to a deeper connection to ourselves and the world around us.